Alžeeria filmikunstist

Aare Ermel

Aafrika on maailmajagu, mille filmikunstist teatakse mujal võrdlemisi vähe. Heal juhul ollakse üht-teist kuulnud ekraaniteostest, mis jõudnud rahvusvahelistele filmifestivalidele ja valminud koostöös Prantsusmaa või Saksamaaga. Pool sajandit tagasi oli Musta Mandri juhtiv filmimaa Egiptus, paljuski tänu üliproduktiivsete režissööride Salah Abu Seifi (1915–1996) ja Youssef Chahine’i (1926–2008) innustavale eeskujule. Teisteks suunanäitajateks kujunesid Alžeeria, Senegal ja Burkina Faso.

Alžeeria päritolu näitlejatest on usutavasti tuntuim Pariisis alžeerlase ja sakslanna tütrena sündinud Isabella Adjani (s 1955, „Camille Claudel”, „Kuninganna Margot”), keda on ainsana tunnustatud nelja parima naisnäitleja Césariga. Alžiiris sündinud näitlejatest meenuvad eeskätt Daniel Auteuil (s 1950, „Kuninganna Margot”, „Tüdruk sillal”, „Varjatud”), Françoise Fabian (s 1933, „Minu öö Maudi juures”, „Madame Claude”) ja Marlène Jobert (s 1940, „Kordusabielu”). Alžiiris sündinud prantsuse kineastidest on nimekamad Mehdi Charef (s 1952) ja Tony Gatlif (s 1948, kodanikunimi Michel Dahmani). Charef sai laiemalt tuntuks juba on esimeste täispikkade filmikatsetustega, realistliku noorsoodraamaga „Teejoomine Archimedese haaremis” (1985) ning mõistulooga „Miss Mona” (1986) eakast transvestiidist, noorest immi­grandist, kriminaalidest ja prostitutsioonist. Gatlifi isa oli berber ja ema mustlane, 12aastaselt põgenes ta Prantsusmaale. Ta on üks neid väheseid filmiloojaid maailmas, kes kirjutab ja lavastab filme mustlastest ja mustlaskeeles. Suuremat vastukaja on äratanud tema muusikafilm „Head teed!” („Latcho drom”, 1993), tragikomöödia „Imelik võõras” („Gadjo dilo”, 1997), melodraama Andaluusia mustlasrahva aust ja veritasust „Vengo” (2000), road movie „Maapagulased” („Exils”, 2004) ja draama „Korkoro” (2009) Rumeenia mustlaste genotsiidist.

Rahvusliku filmikunsti visa tulemine

Prantsuse koloniaalvõimu perioodil Alžeerias vändatud filmid on enamasti propagandahõngulised, neis idealiseeriti kohalikku koloriiti ja pastoraalset elukorraldust. Võttegrupid olid tavaliselt komplekteeritud eurooplastest. Üheks suuremaks õnnestumiseks peeti režissöör Julien Duvivier’ krimidraamat „Pépé le Moko” (1937), kus Jean Gabini kehastatud superkelm on leidnud enesele ohutu peakorteri Casbah’s, sadamalinnas, kuhu ei ulatu Prantsuse ametivõimude karistav käsi. Menufilmi hollywoodlikus uusversioonis „Casbah’ vang” („Algiers”, 1938, peaosas Charles Boyer) mitte ainult ei kasutatud samu kaadreid, vaid püüti leida filmi enam-vähem samasuguse välimusega näitlejad.Pärast Alžeeria iseseisvumist 1962. aastal keskenduti riigis vändatud filmides vabadussõja temaatikale. 1964. aastal natsionaliseeriti kohalik filmitööstus ja loodi rahvuslik filmikeskus. Osaleti ka itaallase Gillo Pontecorvo mõjusalt rekonstrueeritud dokumentaaldraama „Võitlus Alžeeria pärast” (1965) finantseerimises. Klassikafilmis keskenduti alžeerlaste iseseisvusvõitlusele Prantsuse imperialistide vastu aastail 1954–1957. Oktoobris 1954 moodustatud Rahvusliku Vabastusrinde (FLN) eestvõttel alanud ja üle seitsme aasta kestnud julm geriljasõda nõudis üle miljoni inimelu. Venezias Kuldlõviga pärjatud meistriteost ei lubanud tsensuur Prantsusmaal kaua aega kinolevisse, kuna see rikkus tabusid ja müüti heroilisest sõjast, mis tõi kindral de Gaulle’i 1958. aastal võimule. Ühtlasi on see hea õppematerjal, kuidas linnatingimustes sissisõda pidada.

1970. aastate keskpaigast esilinastub Alžeerias keskmiselt viis omamaist kinofilmi aastas. Selle kümnendi olulisim saavutus on oli Mohammed Lakhdar-Hamina eepiline draama „Leegitsevate aastate kroonika” („Chronique des années de braise”, 1975), mis pälvis Cannes’is grand prix’. 1980. aastate algul domineerima hakanud uutest teemadest on seni elujõulisena püsinud Põhja-Aafrikast pärit immigrantide elu Euroopas. Kahel viimasel kümnendil on kõik olulisemad filmid valminud koostöös Prantsusmaaga.

Allouache, Bouchareb ja uued tulijad

Praeguseni tegutsevatest kineastidest on üks olulisemaid Pariisis filmihariduse saanud Merzak Allouache (s 1944), kelle suuremaks kordaminekuks võib ilmselt pidada satiirilist komöödiat „Omar Gatlato” (1976) äärelinna „donžuanist”. Edukale debüüdile järgnesid armastusfilm „Armastus Pariisis” (1986), tragikomöödia „Bab El-Oued City” (1994), komöödia „Tere, nõbu!” (1996) ja nostalgiline meenutusfilm „Alger-Beyrouth” (1998). Režissööri hilisloomingust on rohkem tähelepanu äratanud draama „Teine maailm” („L’autre monde”, 2001), Alžeeria immigrantide Pariisis elanud järeltulijate Jasmine’i ja Rachidi keerulise armastuse lugu.

Eesti filmihuvilis(t)ele on küllap tuttavam Rachid Boucharebi (s 1953) nimi. Bouchareb alustas režissööri assistendina Prantsusmaa riigitelevisioonis. Oma debüütmängufilmi „Bâton Rouge” (1985) pühendas ta samanimelisele linnale Louisiana osariigis. 1988. aastal oli Bouchareb üks produktsioonifirma 3B Productions asutajaid. Pärast tänapäevast odüsseiat „Cheb” (1991), teledokumentaali „Iseseisvumise aastad” („Des années déchirées”, 1992) ja intrigeerivat Vietnami draamat „Lapsed Saigonist” („Poussières de vie”, 1994) on Rachid Bouchareb seotud eeskätt kinofilmide tootmisega. Näiteks on ta olnud Bruno Dumont’i kõikide nn festivalifilmide („Jeesuse elu”, „Inimlikkus”, „Flanders”, „Hadewijch” jt) kaasprodutsent. Kineasti kõiki selle sajandi filmilavastusi on saatnud märkimisväärne edu. Poeetilisele draamale „Väike Senegal” (2001) järgnesid eepiline sõjafilm „Pärismaalased” („Indigènes/Days of Glory”, 2006), tundeküllane realistlik draama „Londoni jõgi” (2009, meespeaosas Peter Brooki teatritruppi kuulunud malilane Sotigui Kouyaté, 1936–2010) ja kriminaaldraama „Väljaspool seadust” („Hors la loi”, 2010). Kolm esimesena nimetatud teost on linastunud ka PÖFFil.

„Kuulsuse päevadega” tahtis režissöör Bouchareb juhtida tähelepanu oma esivanemate ja nende arvukate põlvkonnakaaslaste teenimatult unustatud panusele sõjapäevil. Kui Prantsusmaa oli okupeeritud ja poolteist miljonit Prantsuse sõjameest vangi langenud, kutsus kindral Charles de Gaulle raadiokõnega Londonist 18. V 1940 prantsuse rahvast jätkama võitlust fašismiga. Juunist 1943 Alžiiris tegutsenud Prantsuse Rahvuslik Vabastuskomitee suutis sõtta mobiliseerida 233 000 meest. Neist
130 000 olid moslemitest „pärismaalased” (ekraaniteose originaalpealkiri!) ehk siis värvatud Prantsusmaa asumaadelt Alžeeriast, Marokost, Senegalist, Tuneesiast, Malist, Madagaskarist ja Indo-Hiinast. Vastloodud väekontingenti kutsutigi mitteametlikult Aafrika armeeks. Eraldi tõuseb filmis esile juhuse tahtel samasse rühma juhtunud nelja põhja-aafriklase Messaoudi, Yassiri, Saïdi ja Abdelkaderi saatuse lugu. Loomulikult ei puudu selles 14,4 miljoni eurose eelarvega valminud rahvusvahelises suurprojektis ränkrasked lahingud ja ülisuured inimohvrid.

Teiste tegijate lähiminevikus esile kerkinud filmitoodangust on saanud hea vastuvõtu osaliseks Rachid Benhadj „Kõrberoos” (1988), Yamina Bachiri „Rachida” (2002), Nadir Moknèche’i „Kolm naist Alžiiris” („Viva Laldjérie”, 2004) ja Amor Hakkari „Roheline maja” (2007).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht