Alanud aasta käejoontest

 

Mida oodata eesti filmilt 2005? Tänavune aasta algas täispika eesti filmi esilinastusega 1. jaanuaril. Tõsi, telemängufilmiga, aga siiski. Veel viis aastat tagasi ei tehtud Eestis ühtki mängufilmi. Seega, algus oleks justkui paljulubav. Allpool mõnest nähtavamast käejoonest aastal 2005, mis lubaks eesti filmile helgemat tulevikku ennustada, ilma põigeteta kunstilistesse aruteludesse.

Hillitsetud tulv

Järgmise 12 kuu jooksul linastub meie kinodes rohkem täispikki eesti filme kui ühelgi aastal pärast taasiseseisvumist, nelja-viie ringis. See tähendab, et Eesti film on aasta läbi kultuuritarbija tähelepanu all, mitte ainult teravdatult üksikute reklaamikampaaniate ajal. Ehk aitab see vabaneda eesti filmiga kaasnevast masohhistlikust krambist: kas meie lapsuke suudab tähtsa eksami viiele teha või tuleb jälle rihm vöölt rebida, magusvalus pisar silmis? Käsi on aga kerge tõusma, sest rahvuslik filmikunst on alasti plaa?il, kus välismaa suplejatel on rohkem võimalusi vormihoidmiseks ja ilukirurgiaks.

Kasvava mahu alusel ei tohi teha ennatlikke järeldusi. Suurem filmide arv ei too kaasa iseeneslikku hüpet kvaliteedis. Hüpe tuleb, aga pikaajalise suurema filmide arvu pealt. Seega, müts maha kultuuripoliitikute ees, kes veenmist kuulda võtsid ja riiklikku toetust filmile tänavu tõstsid. Et sama taset hoida ja jõuda püsivalt viie filmini aastas, peab tõus jätkuma ka aastal 2006, sest osa tänavusi filme on tehtud eelmiste aastate varudest. Miks just viis filmi? Sest see on tänases Eestis maht, mille juures säilitab tegijate professionaalsus, tootjal põhjus investeerida tulevikku ning eesti vaatajad ja rahvusvahelised turud huvi siinse filmi vastu. Ilma nende kolmeta võiks poe hommepäev kinni panna. See oleks aga rahvuskultuuriline harakiri ja majanduspoliitiliselt arutu samm, sest miski ei tutvusta Eestit ilmas laiemalt kui meie film rikka välismaalase televiisoris.

Tõeliselt head meelt teeb vabariigi aastapäeval esilinastuv lastefilm ?Röövlirahnu Martin?. Viimane täispikk lastefilm vändati meil eelmisel sajandil. Vahepeal on peale tulnud terve tulv liikuvaid pilte ? kaabeltelevisioon, arvuti- ja mobiilimängud, Internet jm, mis defineerivad noorema põlvkonna meelelahutuse. Kui rääkida rahvusliku filmikunsti tulevikust, siis käib juba praegu võitlus järelpõlvede hingede pärast. Miks peakski eestlasi omakeelne film huvitama, kui nad lapsest saati pole harjunud seda vaatama ja enesestmõistetavaks pidama?! Kindel on see, et lastefilmidele on oodata järge, ehk isegi iga-aastast.

Telejaamad filme rahastama

Aasta esimesel päeval linastunud telemängufilm on tähendusrikas. Eesti on väheseid riike Euroopas, kus telejaamadel puudub kohustus osaleda omamaiste filmide tootmises. Nii tehakse enamik dokfilmidest mujal just telerahadega. Miks? Sest väikese kultuuri pinnal tegutsev massimeedia peab aitama selsamal kultuuril säilida, mitte ainult maailma assimileeruda. Selle anomaalia kõrvaldamiseks peaks meie telejaamad hakkama osalema eesti filmide rahastamises mitte sümboolsete järelostude, vaid ka tootmisraha näol. ETV pingutused filmitootmist aidata tulenevad puhtalt praeguse juhtkonna missioonitundest, teised kaks telejaama on seni kõrvaltvaatajad. Siinkohal pakuksin välja ühe valutu lahenduse. Praegu tasuvad kommertsjaamad riigile eetriloa eest aastalõivu, mis jääb mõlema puhul miljoni euro piiresse. Miks ei võiks telejaamad selle raha riigikassa asemel omamaiste filmide tootmisse panna, nagu tehakse mujal Euroopas? Lõivu suurus jääks samaks, telejaamad saaks kauba peale õiguse enda rahastatud filme näidata ja rahastusotsused muutuksid laiapõhjalisemaks. Sellise lahenduse saab ellu viia ettevalmistusel oleva filmiseadusega või mõne teise õigusakti muutmise abil. Kordan, sisuliselt võidaksid sellest kõik ja riik ei peaks teesklema, et lõiv läheb ETV-le tasuks reklaami kadumise eest. Ei lähe ju! Ja veel, meie kiirelt hargnevad kaabeltelevõrgud ei osale üldse mis tahes eesti audiovisuaaltoodangu toetamises. Mõlemal teemal tuleks maha pidada avalik arutelu, et juba eos ennetada vulgaarliberaalset hämamist.

Filmikool tulekul

Ettevalmistused rahvusvahelise filmi- ja meediakooli avamiseks on jõudnud esimesse vahefini?isse. Põhjusi kooli asutamiseks on mitu: killustatud filmihariduse koondamine, rahvusvahelise tõmbekeskuse loomine Eestisse, kiirelt kasvavale loovtööstusele kohaliku aluse panemine. Aasta lõpus selgus, et Eesti Filmi Sihtasutuse taotlus koos TPÜga Põhjamaade stardirahale edestas nii Lätit kui Leedut ja nüüd saab filmikooli asutamist pidurdada vaid meie loomupärane kalduvus tülli minna või lõunanaabrite pahatahtlikkus. Mõistlik oleks kool asutada riikliku ülikooli iseseisva kolled?ina tänavu ja alustada rahvusvahelist vastuvõttu järgmisel aastal. Igal juhul on tegemist tulevikku suunatud ja Eesti piire ületava projektiga, mille õnnestumisest sõltub eesti filmi tulevikus õige palju.

Kultuurkinod võrgustikku

Sõpruse kino käimajooksmine programmikinona võeti avalikkuse poolt tasapisi omaks, nüüd on aeg viia see algatus väljapoole pealinna. Kultuuriministeerium annab tänavu kinode taastamiseks 2,5 miljonit krooni, mille eest saab sisustada kaks-kolm kinosaali. Alustada tuleks nõudliku programmiga kinode asutamisest suurematesse linnadesse ja need majandusliku elujõu nimel ühte kultuurkinode võrku koondada. Sisuliselt on see ainus teostatav moodus mitmekesistada meie kinorepertuaari Hollywoodi pikas varjus. Alles seejärel on võimalik heita pilk neile paikadele, kus seni tiirutab vaid Kinobuss. Ja veel: ma ei imestaks, kui meil on peagi juures mõni kobarkino, mis aitaks leevendada praegust monopoli kinolevis.

 

Eesti filmid koolidesse

Jõulude aegu tegi EFS katsetusena algust eesti filmide viimisega koolidesse. Loogika on lihtne ja huvi kahepoolne: koolid saavad filmide näol abimaterjali ainekavadele (ajalugu, ühiskonnaõpetus ja kirjandus tulevad esimesena pähe) ja huvijuhid lastele lisategevust. Eesti film saab laiema levi, ka maapiirkondades, ja loob juba mainitud publiku järelkasvu. Edukas katseprojekt tuleb koos maakonna haridusametite ja haridusministeeriumiga arendada toimivaks süsteemiks, nii et koolid saaksid jooksvalt kasutada uuemaid eesti filme ja klassikat.

Filmitegijate hääl ühiskonnas

Lõpetuseks tuleb tõdeda, et filmitegijatel puudub täna representatiivne ja tegus esindusorganisatsioon. Sellal kui Filmitootjate Liit alles otsib kohta ja modus vivendi?t, minetab Kinoliit filmitegijate nappuse tõttu tasapisi oma rolli alaliiduna. Sellest on kahju. Kui liit suudaks aasta jooksul sõnastada oma olemise põhjuse ja tegevuse eesmärgid tänases päevas ning anda filmitegijatele motivatsiooni liitumiseks, võib olukorda veel muuta. Selleks jõudu uuele juhatusele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht