Ajast ette ruttav film

Aarne Ruben

Väike ekskurss inimkonna ajalukku, olgu või kõige diletantlikum, tuleb ju ikka kasuks. Pöörane eriefekt: mammut on rakendatud püramiidi ehitusse! KAADER FILMIST

Kümme tuhat aastat tagasi ei tundnud inimkond rauda, hobust ega püramiidi. Euroopas ei tuntud keraamikat, järelikult ka ratast mitte. Põlluharijate proto-indoeurooplaste invasioon Euroopasse oli aset leidmata ja mis rahvas siin elas, on tagantjärele raske kindlaks teha. Mesoliitikumi ajalool on kummalised rajad. Meeste ja naiste hauad sest perioodist on võrdsed, mis vist tähendab, et tunti ka naispreestreid ja soorollid olid võrdsustatud. Selleks ajaks oli ammu teada part, loomisrunode üks tegelasi, kes lendab üle täheheleda taevalaotuse ja muneb oma muna vees hõljuva Väinämöise põlvele. Nõnda on inimese ajalugugi nagu üks heledamat sorti taevakeha: mida pikem on selle kestus, seda enam jääb kõik „enne” ja „pärast” pimedusse või on mõtestatud vaid kosmiliste sündmuste kaudu.

Nii kõneleb vanim takkajärgi dateeritud sündmus (vulkaanipursked Atlandil 7911 eKr) sellest, mida Maa on oma inimesega teinud, aga kaugeimad eeldatavad tulevikusündmused (näiteks 11 800 A.D. jõuab Barnardi täht meie Päikesele kõige lähemale) on juba seotud kosmosega. Sel kombel tuleb välja, et inimkonna ajalugu on nagu looduskatastroofide ajakapsel: säilitab vaid kosmiliselt ohtlikud sündmused.

 

Hobuse kodustamine andis mehele võimu

Kaasaja kuulsaimal mesoliitikumi uurijal Marija Gimbutasel on uusimad teooriad selle kohta, kes olid ka selle filmi tegelaste esiisad ja -emad. Tegemist oli Vahemere kultuuriga, kes üksvahe elas kõrvuti proto-indoeurooplastega ja oli neile lojaalne. Kuid, nagu filmistki näha, indoeurooplased kodustasid hobuse, mistõttu nende ühiskond hakkas patriarhaliseeruma. Indoeurooplased on siin muidugi üldmõiste: idast tulnud migrandivooluga võis mõistagi kaasa tulla palju teisigi rahvaid, kelle nimi unustati juba inimpõlved pärast neid endid.

Alles siis, kui inimene istus (sõja)ratsu selga, sai temast Gimbutase arvates Mees. Sellepärast hakkasidki Euroopas tooni andma proto-indoeurooplased, et viljakust kummardanud Vahemere kultuurid pidasid sugusid võrdseks ega tundnud hobust, seda suurt ja vahel tagajalgadele tõusvat ürginimese mõistes tanki, kelle dresseerimiseks läks tarvis mehe jõudu. Hobusteta ei olnud rahval ka küllaldaselt informatsiooni. Nii on ka „10 000 aastas” näha, et kuigi yaghalid võivad lohiseda kilomeetreid mammuti järel ja lõpuks ikkagi loomale otsa teha, ei suuda nad midagi ratsanike hõimu äkkrünnaku vastu. Filmis kujutatud püramiidid on muidugi prokronism ehk ajast etteruttamine, sest need peaksid olema vähemalt seitse tuhat aastat nooremad kui selle filmi sündmused.

Kuid siis toimusidki kõik asjad ühiskonnas aeglaselt. Taas on öelnud seesama Gimbutas: ühte ja sama viljakusjumalannat on Euroopas kummardatud 27. aastatuhandest kuuendani eKr. Jumala nägu oli täpselt sama, ajalooliste perioodide muutumisega muutus ainult selle funktsioon. Kui kontinendil võidutses jää oli jumalanna kurb, ja kurvana teda ka võeti. Kui istumise alla siginesid hobused, kasvas rahva saadava ja vahetatava info hulk, käidi lõunas nagu D´Leh ja viljakusjumal hakkas mõne jaoks omandama päikesejumala jooni. Kuigi ehtsat päikesejumalat ei ole meie kontinendil kunagi kummardatud.

„10 000 eKr” ütlebki meile, et alguses toimub areng väga aeglaselt, siis läheb järjest kiiremaks nagu põrkepall teatud faasis; tsivilisatsiooni areng läheb lõpuks ülikiireks ja peatub kas suitsiidi või tehnoloogilise kollapsi tagajärjel.

Nimetame praegust asjade käiku infoajastuks, kuid tegelikult peaksime selleks kutsuma ka aega kõige varem aastal 7000 e.m.a. Sest just siis said indoeurooplaste esivanemad hobustel ringi kihutades küllaldaselt informatsiooni kontinendil toimuva kohta ja levitada vabalt mandri elanikkude geneetilisse koodi kromosoomi HP3, mis ka praeguste indoeurooplaste puhul nii tavaline ja mida leidub küllalt ka eestlaste veres. Ei leidu aga seal, kus indoeurooplasi ei ole olnud.

Lõuna sõdalasrahvus, kelle juurde Evola orjatarina viiakse, austab Lõvi tähtkuju, mis põhjapoolkeral asub Linnutee kõrval ja oli taevakehade pretsessiooni tagajärjel 12 000 aasta taguses reaalsuses veidi teistsugune. Need kangelased usuvad, et nende esivanem on kunagi saabunud Lõvi tähtkujust. Oma raamatus „Ajastult ajastule” pidas paleoastronoom Heino Eelsalu seda põhjataevas väga silmatorkava konstellatsiooni austamist eriti iidseks ja seletas selle asjaoluga ka, et Muinas-Egiptuses oli lõvi kehaga sfinksil naise pea.

 

Kes seisis tähelaeva käilas?

See rahvas, kes kohtleb mammuteid tööloomadena, kinnitab kogu aja, et nende isad on pärit ainult kaugetelt tähtedelt. Kuidagi kumab siit läbi Erich von Dänikeni teooria, millega filmi teinud režissöör Roland Emmerich on ilmsesti arvestanud. „10 000 eKr” lõuna poolt pärit tegelaste esi-isad võiksid vabalt kõnelda vanaegiptuse jumala Horuse sõnadega: „Ma olen Horus ja rändan ringi miljoneid aastaid” (ühest juba XIX sajandi keskpaiku lõpuni dešifreeritud vanaegiptuse tekstist). Erich von Däniken arutles loogiliselt: kes võiks reisida miljoneid aastaid? Ainult too, kes seisab kogu selle aja tähelaeva käilas. Üks võimalus, et müüdid tulekust ja minekust tähtedele ei ole siiski seotud muistsete astronautidega „mujalt”, vaid sellel on oma poeetiline sisu.

Kas nood selle filmi preestrid, kes avastavad Evola käelt (selle naisega ei oska nad midagi peale hakata, sest nad ise on nähtavasti suguvõimetud) tähtkuju märgid, mõistaksid meie Kreutzwaldi „Kalevipoja” tähemõrsja lugu? Tamme maharaiumise loo kõrval on ju tähemõrsjalugu „Kalevipoja” iidsemaid osi.

„10 000 eKr” tegemisega oli seotud ligi kuussada inimest, kellele kõigile tuli palka maksta. Sellepärast tuli filmi eelarve 105 miljonit dollarit. Siiani pole seda raha veel kaugeltki tagasi saadud, aga nii ruttu tavaliselt ei saagi.

Filmi vaadates jäi üheksainsaks lühikeseks hetkeks mulje, et need sündmused oleksid nagu päriselt olnud. Vahest avastataksegi kusagilt püramiidide vahelt selline naine, kellel on seljas just seesugune nooleots? Jäänud kinni sinna ribide vahele ja naine ise magab ammu oma õndsat und?

Film paistab silma oma pööraste eriefektidega, vahest liigagi, ja seal on ka mitmeid huvitavaid mõtteid. Väike ekskurss inimkonna ajalukku, olgu või kõige diletantlikum, tuleb ju ikka kasuks.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming