Ajaloost ilma ajaloolisuseta

Paweł Pawlikowski: Ma olen amatöör

MARTA BAŁAGA

Enne Oscareid avastas Youtube’i rahvas uue lemmikmeelelahutuse – nautida Ruben Östlundi võrdlemisi ebamehelikku reaktsiooni uudisele, et tema film „Vääramatu jõud“ („Turist“, 2014) jäi ilma parima võõrkeelse filmi Oscari nominatsioonist. Vahetult enne erakordset koost lagunemist hõikab ta sama närvis produtsendile Erik Hemmendorffile: „Kuule! Ida nomineeriti just parimale operaatorile!“ „EIIIIIIII!“, tuleb vastus Östlundilt. „Siis on meil kõik perses. Nad võidavad kogu asja.“ Ja nii ta läks. „Ida” võitis võõrkeelse filmi Oscari mitme kõva konkurendi ees, üheks neist ka eestlaste „Mandariinid” (Zaza Urušadze, 2013).

Kui jätta kõrvale selle video küsitav autentsus, tõestab see väga lihtsat asja: eelmise septembri paiku sai „Idast“ (Paweł Pawlikowski, 2013) üleöö sensatsioon, mis lihtsalt keeldus kuskile kadumast. 1960ndatel aset leidev film räägib orvust noviitsist, nunn Annast (Agata Trzebiatowska), kes hakkab pärast kohtumist tädi Wandaga (Agata Kulesza) lahendama temaga koos nende minevikku ümbritsevat müsteeriumi. „Ida“ ei ilusta ajalugu, ent suutis sellest hoolimata saavutada midagi sellist, millega ei saa hakkama ka paljuhaibitud ja ületurundatud ajaloolised filmid – puudutada inimesi üle maailma. Film võitis peaauhinna enam-vähem kõikjal, kuhu sattus ja sellest sai aasta üks edukamaid „võõrkeelseid“ filme, mis teenis kas või ainuüksi Prantsusmaal üle kolme miljoni dollari. Ometi ei ole see hea-tuju-film. Siin pole gravitatsiooni eiravaid wuxia-võitlejaid ega Roberto Benignit. See on mustvalge. Peaosaline on nunn. See on … Poola film.

Kui uskumatu see nüüd ka ei tundu, ei ennustanud „Idale“ sellist edu mitte keegi. Ei peaosalisest naisnäitleja, vastupuiklev tudeng ilma varasema näitlejakogemuseta ega igasuguse huvita kaaluda seda karjäärivõimalusena. Ei filmitööstuse piibel Variety, mis nimetas „Idat“ „rõõmutuks kunstfilmiks“. Pagan, isegi mitte filmi režissöör. Arusaadav: poolakatel ei ole õnnestunud läbi murda, kui tegemist pole just Krzysztof Kieślowski eelistatavalt prantsuskeelse filmiga. 1963. aastast alates on Poola filmi samas kategoorias nomineeritud üheksa korda ja iga kord on tulnud kaotus vastu võtta sellistelt nimedelt nagu Fellini ja Kurosawa. Võib-olla on Poolal lihtsalt liiga palju ajalugu. Ja ehk on sellega endiselt liiga valulik tegelda. Ilmselt on sellel põhjus, miks kõige tuntuma filmi Krakówi geto likvideerimisest tegi pesapallimütsiga ameeriklane.

Paweł Pawlikowski, filmikunsti versioon Joseph Conradist (pärisnimega Korzeniowski) on alati olnud mingis mõttes mõistatus. Sündinud Varssavis 1957. aastal, lahkus ta Poolast 14aastaselt ja pärast elamist Itaalias ja Saksamaal kolis ta lõpuks Inglismaale. Alustas karjääri 1980ndatel, tehes absurdseid, iroonilisi dokke BBCle. „Moskva–Petuški“ („From Moscow to Petushki“, 1991), „Serbia eeposed“ („Serbian Epics“, 1992), „Dostojevski rännakud“ („Dostoyevsky’s Travels“, 1991) ja „Tripp Žirinovskiga“ („Tripping with Zhirinovsky“, 1995) tõid talle palju auhindu, aga võeti vastu ka teatud arusaamatusega. Pärast filme „Ärandajad“ („Twockers“, 1998) ja „Viimane võimalus“ („Last Resort“, 2000) tuli esimene läbimurre filmiga „Minu armastuse suvi“ („My Summer of Love“, 2004), mis võitis BAFTA auhinna parima Briti filmi eest. Pawlikowski filmis parasjagu Magnus Millsi debüütromaanil „Elajate ohjeldamine“ („The Restraint of Beasts“) põhinevat samanimelist filmi, kui haigestus tema naine, kes suri mõni kuu hiljem ja Pawlikowski jättis töö pooleli, selleks et pere eest hoolt kanda. Neli aastat hiljem oli ta tagasi filmiga „Naine viiendas“ („La femme du Vème“, 2011) ja siis tegi ta midagi sellist, mida ei oleks osanud keegi ette näha: otsustas minna tagasi maale, kus ei teatud temast midagi, ja ausalt öelda ega ka hoolitud suuremat.

Marta Bałaga rääkis Paweł Pawlikowskiga tema varastest dokkidest, mis ei olnudki justkui päris dokid, „Ida“ fenomenist ja … jalgratta leiutamisest.

Mõned aastad tagasi oli Camer­image’i festivalil Poolas üks küsimuste-vastuste voor, kuhu ilmus kohale neli inimest, mina nende hulgas. Sa grillisid oma filmidega põhjalikult iga osalist, enne kui soostusid üldse rääkima hakkama. Siis ei tundnud sind Poolas peaaegu mitte keegi.

Paweł Pawlikowski: Esimene kord, kui mingi plõks käis, oli kohe pärast „Minu armastuse suve“ – see võeti Poolas väga hästi vastu. Kurb tõde on see, et kui sa ei tee filme piisavalt tihti, siis kaod lihtsalt ära. Mis „Idasse“ puutub, siis üllatas mind kõige enam tõsiasi, et inimesed tõepoolest läksid seda vaatama. Poolas ehk mitte nii palju, aga Prantsusmaal oli see kassahitt!

„Ida“ oli majanduslikult kasumlikum kui kõik paljukiidetud Agnieszka Hollandi või Andrzej Wajda filmid kokku.

Prantsusmaal oli see kõigi aegade kõige edukam Poola film, kui ehk välja arvata Wanda Jakubowska „Viimane peatus“ („Ostatni etap“, 1948), aga sellest on juba mõnda aega möödas (naerab). Mulle „Ida“ meeldib ja lootsin, et ta meeldib teistelegi, aga samal ajal eeldasin, et neid ehmatab filmi jäik vorm. Esimesed reaktsioonid olid aga väga positiivsed. Mingil põhjusel see film liigutab inimesi ja kuigi „Ida“ on nii ametlik ja nii euroopalik, lahkus rahvas Ameerikas Telluride’i festivalil saalist täielikus šokis. Me räägime siinkohal ameeriklastest. Ma sain ilmselt alles siis esimest korda aru, et sel filmil on säärane jõud. Ma ei tahtnud iial teha sellest „ilusat“ filmi, ilusad kaadrid viskasime kohe välja. Põhiline eesmärk oli puudutada inimese südant.

Missioon on täidetud?

Rahulolematuid on alati. Kõige hullemad on poolintellektuaalid, kes tulevad kohe lagedale omaloodud tagamõttega. Ma olin ka kunagi selline – tudengina tegelesin veidi filmikriitikaga. Tol ajal olin ma targem kui vennad Tavianid, nii et kui keegi mind praegu piinata tahaks, piisaks, kui mulle toonaseid kirjutisi ette lugeda (naerab). Selline lugu on enamiku kriitikutega, ja nende kirjutised räägivad rohkem neist endist kui kõnealusest filmist. Mõnikord ei ole see paha – keegi saatis mulle hiljuti David Thompsoni suurepärase artikli. Mulle see meeldis, aga mitte seepärast, et see oli positiivne, vaid et see üllatas mind. Ühtäkki oli üks huvitav kutt, kes nägi minu filmis midagi sellist, mida ma ka ise ei olnud osanud tähele panna. Kohtumine kriitikuga, kes ei ole õpetaja, inkvisiitor või frustreeritud ninatark, võib olla päris mõnus.

Küsin otse: miks sa soovisid pärast kõiki neid aastaid Poola naasta?

Mul ei ole sellele loogilist põhjendust. Teen alati filme sellest, mis mul parasjagu peas toimub ja sama lugu on „Idaga“. Lükkasin tagasitulekut Poola edasi väga kaua aega ja kuigi ma elan nüüd Varssavis, on mul üks jalg ikkagi kuskil Suurbritannia ja Pariisi vahepeal. Ühel hetkel hakkasin lihtsalt tagasi vaatama. „Ida“ on armastuskiri teatud tüüpi Poolale. Varaste kuuekümnendate maailm oma laulude, atmosfääri ja kogu krempliga. Mul tiksus see kuskil kuklas. Ja siis süüdistati mind Poola-vastasuses.

Vähemalt ei pidanud sa peitu mine­ma, nagu Władysław Pasikowski, kes tegi skandaalse filmi „Tagajärg“ („Pokłosie“, 2012) umbes samasugusel teemal.

Võib-olla veel pean, eks näis. Poolas ei teata endistviisi, mis „Idaga“ peale hakata. Kogu debatt on mulle aru­saamatu, olen rahul sellega, kui mõni ütleb, et see on pretensioonitu aja­looline film.

Kõige rohkem üllatas kõiki ehk filmi n-ö puudutuse kergus. See ei ole järjekordne „Wałęsa. Rahva lootus“ („Wałęsa. Człowiek z nadziei“, Andrzej Wajda, 2013).

Isegi mina ei uskunud, et seda on võimalik niimoodi teha. „Wałęsa“ tegelikult puudutas mind (naerab). Olen alati üritanud ajalugu vältida, sest tundsin juba küsimuse tõstatamise hetkel, et kaotan argumendi. Eriti kreatiivses plaanis, sest lihtsalt nii palju on tarvis selgitada. Philip Kaufman ekraniseeris „Olemise talumatu kerguse“ („The Unbearable Lightness of Being“, 1988) ja see ei olnud hea film, sest ta pidi isegi seda selgitama, kes olid kommunistid! Ajaloolised filmid üritavad tavaliselt edastada mingit sõnumit. Selles mõttes oli „Ida“ mu „Don Quijote“, sest seda filmi tehes püüdsin välja selgitada, kas ajaloost on võimalik rääkida nii, et sa ei tee ajaloolist filmi. Mõned asjad tuleb ise endale selgeks mõelda.

Ilmselt on võimalik leida elemente, mis sinu filmides edasi kanduvad, aga üldiselt üritad iga uue filmiga öelda midagi senisest erinevat.

Ma olen alati olnud kultuuriliselt defineerimatu. Emotsionaalselt olen alati tundnud sidet Poolaga, aga aja jooksul tulid ka teised kiindumused – saksa luule, Stendhali prantsuse romaanid – ja siis kolisin üldse Inglismaale. Ma pole mõni talumees, kellel on oma põllulapp, mida ta siis muudkui künnab. Ma pole Ken Loach, kellel on oma sotsialistlikud teooriad ja kes neid filmide abil piltlikustab. Mina olen amatöör. Ma ei ütle, et see on parem elamisviis, nii lihtsalt kukkus välja. Kõlab hirmsalt, aga ma pidin enne veidi oma elu elama, kuni sain hakata filme tegema. Mul ei ole kunagi olnud väljamõeldud karjäärisihti, mind lihtsalt köitsid paljud asjad, mis olid mulle lähedased, aga ometi mõistmatud. Nii hakkasin ma neist asjadest filme tegema.

Ja hakkasid neid tegema täiesti omal moel. Petuški, Serbia, Dostojevski ja Žirinovski dokkide esmavaatamisel ei saa vahepeal üldse aru, mis pagana värk siin käib.

Mu esimesed filmid … noh, seal olid omad hetked (naerab). Need on väga ebaühtlased filmid, aga mulle nad meeldivad, sest neis on midagi originaalset. Ma ei olnud käinud filmikoolis ja tegin kõike isemoodi nagu hullumeelne. Moskva-filmi tehes ei teadnud ma isegi, mis on cinéma vérité!

Eks sa said siis teada, kui kõik filmi nägid ja pea kaotasid.

Keegi ei saanud aru, kas see on dokk või mingisugune essee – sellel oli oma struktuur. See ei ole suurepärane film, aga nii ta välja kukkus. Sama on lugu „Serbia eepostega“, mis on seda sorti film, mis võib olla millest iganes või mitte millestki. Ma ei tahtnud kasutada rääkivaid päid, nii et pidin kõik ise välja mõtlema ja uuesti jalgratta leiutama. Hiljem lähenesin sama moodi oma esimesele mängufilmile, mis on samuti üsna veider.

„Ärandajad“ … Kõlab nagu sinu vihatud sotsrealism.

See ei ole tavaline töölisklassist rääkiv Briti film. Seda küll, et ma valisin sinna slängi rääkivad mittenäitlejad, aga mind huvitas pigem loo kirjanduslik aspekt. Britid ja kriitikud lendavad tihti autopiloodil ja kui nad näevad filmi töölisklassist, eeldavad nad kohe, et tegemist on sotsiaalkriitikaga. „Ärandajad“ oli küll millestki muust, millestki palju eksistentsiaalsemast.

Armastusest.

Jah, armastusest. Sellistes tingimustes on armastus küll harv, aga ma ei tahtnud teha sotsioloogilist filmi, see ei huvita mind üldse. Ka „Viimane võimalus“ oli mulle väga südamelähedasest suhtest hullu ema ja temast täiskasvanuma küünilise poja vahel. See ei olnud protest ühiskonna vastu, aga inimesed eeldasid, et käsikaamera kasutamine filmimisel viitab poliitilisele sõnumile (naerab). Irooniline lugu, sest poliitilised filmid tekitavad minus tülgastust ja ma panen jooksu iga kord, kui hakkab tunduma, et keegi tahab mulle mingit sõnumit edastada. Jooksen kiirelt kui tuul.

Nüüd tegid sa ühest nunnast elegantse mustvalge filmi, mida peetakse samuti poliitiliseks.

Nüüd vähemalt pole nii selge, kelle poolel ma olen (naerab). „Ida“ tekitab segadust. Ameerikas kutsuvad mõned ajakirjanikud seda antisemiitlikuks, Poolas Poola-vastaseks, Prantsusmaal misogünistlikuks. Loomulik, et omistatakse tähendusi. Jamad algavad siis, kui seda tehakse kollektiivselt. Mu dokid ei olnud tüüpilised dokid ja mulle öeldi tihti, et peaksin mängufilmidele üle minema. Kui ma seda lõpuks tegin, heideti ette, et mu filmid on dokumentaalse tausta tõttu liiga tõsielulised. Hiljuti küsiti minult publikust, kuidas juudid „Idale“ reageerima peaksid. Ma pugesin Tšehhovi tsitaadi taha ja ütlesin, et kunstniku ülesanne on küsimusi küsida, mitte neile vastata (naerab). Mind ei huvita inimestele arvamuse etteütlemine.

Sinu huumorisoonest ei räägita kunagi, ometigi on su dokid väga naljakad. Kahju, et sinu kergem külg niimoodi ära unustatakse. Võib-olla seetõttu, et su eelmine film „Naine viiendas“ oli …

… harakiri. Nimetame asju õigete nimedega.

Ja nüüd „Ida“, mis toob välja Poola ühe suurimatest tabudest – anti­semitismi. See pole mingi naljaasi.

Ma ei tee komöödiaid, aga kui on võimalik milleski näha absurdset külge … „Idas“ on ka kergemaid hetki. Ja Wandal on üsna haiglane huumorisoon. Ta on pärinud selle minu isalt, kes lihtsalt ei suutnud paatost kannatada.

Tegin „Naise viiendas“ pärast pikka pausi, mil pidin pere eest hoolitsema. Film ei olnud edukas, kuigi kõigi meelest oli see katse teha kommertsfilmi. Pole kerge öelda, kas see on hea film või mitte … ta on üsna friiklik, väga solipsistlik film, mis ilmselt rikkus ülemäära reegleid. Ma ei tea, aga see puudutas teemasid, mis olid mul tookord hingel – kunst, elu, perekond, lapsed, enesetapp, skisofreenia. Ma pean seda tänini oma kõige julgemaks filmiks.

Mis on järgmised plaanid? Mäletan, et ühel hetkel tahtsid teha filmi Stalini sõbrast …

Tavaliselt teen kolme asja korraga, teadmata, milline neist on järgmine. Stalinil oli üks sõber, mõrvar ja täielik hullumeelne. Tundub huvitav ja lihtsalt mahamüüdav idee, aga iga film muudab mind pisut ja pärast „Idat“ ei tundunud see projekt enam õige. Ei oskagi enam öelda, milleks sellist filmi peaks üldse tehtama.

Kui sa teed nüüd midagi Stalinist, isegi kaudselt, siis ei jäta nad sind iial rahule.

Minust saab üks vananev enfant terrible. Tänapäeval saab seda endale lubada ainult Lars von Trier. Mulle ei meeldi ta filmid, küll aga idee temast ja sellises riigis nagu Taani on vajadus kellegi temasuguse järele. Ta teab, et keegi teda minema lööma ei hakka. Mul pole olnud õnne sellist turvatunnet tunda. Võib öelda, et ma … manööverdan ikka veel.

Tõlkinud Tristan Priimägi