Ajalooline seenepuhastus Eesti kinos

Veiko Märka

Äng ja selle puudumine filmides „Puhastus” ja „Seenelkäik”. Sel sügisel on Eesti kultuuriteadliku publiku huvi keskpunktis kaks enam või vähem kodumaist filmi: „Seenelkäik” ja „Puhastus”. Esimene on esitatud parima võõrkeelse filmi Oscari kandidaadiks Eesti, teine Soome poolt. Paraku on „Seenelkäigu” stsenarist ja lavastaja Toomas Hussar juba jõudnud pressis teha pessimistliku avalduse: auhindadele kandideerimiseks napib „Seenelkäigus” ängi. Küllap tegi režissöör üldistuse. Ometi tuleb auhindamiseks (pean siinkohal ja edaspidi silmas eelkõige Euroopa festivale, mitte ameeriklaste Oscarit) küllaldase ängimassi näitena pähe just ja ainult paar nädalat varem meie kinodesse jõudnud „Puhastus” (režissöör Antti J. Jokinen). Film, mis koosneb 100% ängist ja on seetõttu žüriide favoriit. Kahe Eesti-teemalise filmi võrdlemine võimaldab esitada kaks küsimust. Miks „Seenelkäik” ei ole piisavalt ängistav, et auhindu pälvida? Miks peab film tingimata ängistav olema, et auhindu saada?

„Puhastuse” äng on saavutatud väga lihtsa võttega. See näitab otsast lõpuni vaid ühte asja: naiste lõputut piinamist, ahistamist ja mõnitamist meeste poolt. (Zara: „Sealt nad tulevad! Need mehed!”) Kui sekkub mees, väänleb naine varsti mudas või külmas vees. Mehed on ohtlikud värdjad, psühhopaadid, kes tuleb tappa – muid variante pole. Ja kui mees ei ole sadist (Hans Pekk), siis on ta puruloll. Hansu käitumine on arulagedam kui imikul: selle asemel et võltsdokumentide abil legaliseeruda, Tallinna elama ja tööle asuda, mis annaks talle ainsa reaalse võimaluse armastatud abikaasa Ingli ja tütre Linda ülesotsimiseks, liitub ta hoopis metsavendadega, saab kuuli rindu ja komberdab tagasi oma peidukohta – veel õnnetum ja lollim kui enne. Ka sellisele poolemeelsele on surm ainuvõimalik palk. Pealegi pole Hans süütu tobu, vaid suure ohu allikas. Just tema varjamise pärast kannatavad õed Aliide ja Ingel mõlemad ebainimlikke piinu. Mõjub küll üleliia jõhkralt, et Aliide haavatud Hansule mürki vägisi kurku kallab. Küllap oleks leidlikkuse ja kavaluse abil võinud kasutada mõnd valutumat meetodit. Paraku on leidlikkus ja kavalus „Puhastuses” välistatud isegi episoodiliste tegelaste puhul, kuna see vähendaks ängi, s.t edulootust festivalidel.

Mees on vägivaldne orjastaja, kes jääb selleks alati, olgu ühiskonnakord milline tahes. Poole sajandi jooksul ei muutu midagi. „Puhastuses” tungivad nii Stalini aegne julgeolekutöötaja kui tänapäevane kupeldaja jõhkralt üksiku naise koju, kahmavad luba küsimata laualt toidupala ja hakkavad seda demonstratiivselt õgima. Ja see on mõlema poolt alles süütu algus.

„Puhastuse” sõnum on lihtne: kõik mehed tuleb tappa. Aliide saab kolm skalpi, Zara esialgu ainult ühe, kuid finaal lubab aimata: temagi astub edaspidi jõudsalt mööda inimkonna üldiseks õnneks hädavajalikku teed.

„Puhastuse” tutvustuses märgitakse: „Film sisaldab rohkesti vägivalda ja seksuaalse sisuga stseene, seetõttu on alla 14aastastele keelatud”. Tegelikult kujutatakse filmis seksi alati ühtlasi ka vägivallana naise suhtes. Ainsa mittevägivaldse seksistseeni Ingli ja Hansu vahel teeb aga eemaletõukavaks Aliide masturbeerimine seda vaadates.

Hämmastab „Puhastuse” kajastamise küündimatus kohalikus meedias. Kõige totram on muidugi mingi „ajaloolise tõe” probleemi püstitamine nagu ka filmi aluseks olnud Sofi Oksaneni romaani puhul. Otsida tõemeeli ilukirjandusest või mängufilmist ajaloolist tõde (mille monopoli nagunii ühelgi lihtsurelikul ei ole) on sisuliselt sama kui kirjutada endale suurte tähtedega otsaette „kretiin”. Kunstitõde ei pea elutõega absoluutselt kattuma, enamasti ei tohigi seda teha.

Pealegi: mina isiklikult ei näinud „Puhastuses” midagi, mis tunduks uskumatuna või dialektilise arengu kohaselt vastuvõetamatuna („loogilise apsuna”). Kogu vägivald selles on kontsentreeritud, teravdatud ja pingestatud – aga täpselt nii nagu ühele korralikule kunstiteosele kohane. Isegi stseen, kus üks õde teisele hõõglambi vagiinasse topib, et end truu kommunistina tõestada, mõjub küll ülepingutatuna kui üksikjuht, kuid on kunstilise üldistusena täiesti omal kohal.

Ma ei ole midagi „Puhastuse” süžeele ligilähedast ei neljakümnendate ega üheksakümnendate Eesti kohta oma tuttavatelt ja sugulastelt kuulnud, oma silmaga nägemisest rääkimata. Aga miks peakski? Ma pole ka tulnukatega kohtunud, nagu kujutab „Hukkunud Alpinisti hotelli” sisu, ometi ei häiri see filmist arusaamist. Ja keegi ei suuda mind veenda selles, et „Hotelli” linalejõudmise järel algas teistel planeetidel mingi valuline soigumine selle üle, kas Grigori Kromanov ikka kujutas neid ajaloolisele tõele vastavalt.

Põnevaima mõttekäigu „Puhastuse” aadressil leidsin Ilmar Raagi blogist: „Eelkõige on aga huvitav vaadata, kas meil õnnestub ka Eestis näha olukorda, kus esineb raevukas negatiivne kriitika ja sellest hoolimata tuleb korralik kassatulemus.”

Tõesti on, kuigi Raag võrdsustab natuke liiga lihtsalt publiku hulga ja meeldimise. „Puhastust” vaadatakse küll päris palju, kuid ma ei tea kedagi, kellele see oleks meeldinud. Vaadatakse ikka silmaringi avardamiseks – nagu gorillade elu National Geographicu kanalilt. Ja filmi kriitikagi pole niivõrd positiivne või negatiivne, vaid hämatakse ja peidetakse pea liiva sisse. Urgitsetakse mõttetute pisiasjade, näiteks kehva dublaaži kallal. (Mind see üldse ei häirinud. „Puhastuse” pildirida on nii intensiivne ja kaasakiskuv, et tekst mõjub selle taustal nagunii sekundaarsena.)

Millise primitiivsuse ja vaimunõtruseni on feministide diktaat viinud Soome filmikunsti, seda tõestab Kristjan Sarve rollide võrdlus „Puhastuses” ja TV3 seriaalis „Kättemaksukontor”. Ka Kaur Moks pole ju tõsiseltvõetav tegelane, pigem puhas karikatuur, aga andekas, vaimukas ja leidlik karikatuur. Paša seevastu on primitiivne kriipsujuku. Ühesainsas vaevalt paar minutit kestvas stseenis („Lahutus Eesti moodi 1”), kus Kaur Moks peab abielunaise ja selle armukese baaris tülli ajama, on rohkem elu, glamuuri, leidlikkust, ootamatust ja näitlejameisterlikkust kui Pašas kogu „Puhastuse” kaadrisolemise jooksul.

Ometi on ka „Kättemaksukontor” eeskätt feministlik seriaal. Seal kasutavad targad naised lolle mehi oma kasuks ära ja rikastuvad nende arvel. Reaalses elus täiesti tavaline mudel, aga kahjuks kõike muud kui ängistav, nõnda et ka Ain Prosa ja Mihkel Ulman võivad auhindadest üksnes und näha. Marion, Friida ja Häidi on osavad, targad ja leidlikud – nagu Eesti naised tegelikult. Seevastu Aliide, Ingli, Zara ja Katja motiveerimatu, kuid lõputu piinamine ja vägistamine kujutab meeste ja naiste vahelisi suhteid feminismi ketikoerte kanaajude kohaselt, pannes nad kirgastunult õhkama ja hosiannat laulma.

„Puhastusel” ning „Seenelkäigul” leidub teatud kokkupuutepunkte, alates juba pealkirjade kokkusobivusest. Järgneb ju igale õnnestunud seenelkäigule puhastus ning kohalik jorss (Üllar Saaremägi) ja ogalik (Mari-Liis Lill) filmi lõpul selleks valmistuvadki.

„Kui hästi lühidalt kokku võtta, mis filmiga on tegu, võiks öelda, et see on riigikogulase mehistumise lugu,” kommenteerib Hussar „Seenelkäiku” (ÕL 12. IX). „Puhastuse” kohta võib sama lühidalt öelda, et see on prostituudi mehistumise lugu (Zara ajab isegi juuksed maha).

Et nende kahe elukutse vahel sarnasusi leida, ei pea ju tingimata küünik olema?

„Puhastuses” kontrollib julgeolek Aliide seenekorvi (Aadu ja Viivi Kägu omast erinevalt on see üsna täis). „Seenelkäigus” omakorda langeb ka naine (Viivi Kägu) vägivalla ohvriks ja näeb pärast seda isegi jubedam välja kui „Puhastuse” vastavates stseenides. Aga kuna „Seenelkäik” ei kulge mitte naisõiguslikus, vaid intelligentses (täpsemalt: meediakriitilises) diskursuses, siis see ei häiri, vaid mõjub täiesti orgaanilise episoodina.

Mõlema filmi tegevus toimub Eestis, suurelt osalt üksildases kolkatalus. Aliide ja Ingli kodu võib kujutleda sama majana, kus elab „Seenelkäigu” jorss. Miks ei võiks ta olla mõni õdede kaugem allakäinud sugulane (tädipoja poeg?), kes tühjaks jäänud tallu kolinud? (Tõsi, „Puhastuse” lõpus pistab Aliide majale tule otsa, aga ka seda võib käsitleda kui kunstilist kujundit ja visuaalset efekti.)

On rõhutatud, et „Puhastus” pole mitte eesti, vaid soome film. Vastu vaielda ei saa. Seejuures on see palju rohkem eesti film kui näiteks „Valgus Koordis”, mille kodumaist päritolu ju keegi kahtluse alla ei sea.

„Puhastuses” mängivad eestlasi soomlased ja venelasi eestlased. Esmapilgul kentsakas, aga kui sügavamalt järele mõelda, siis soomlased ongi kõige puhtamad eestlased – nii et ebakõla pole. Formaalselt võttes on ainsa eesti näitlejana oluline roll Kristjan Sarvel, kuid tegelikult on ka Peter Franzén (Hans) juba „Nimedest marmortahvlil” Eesti vaatajale tuttav ning mõjub koduselt.

Miks Toomas Hussar „Seenelkäiku” ängistavamaks, s.t Euroopa filmi autoriteetidele meelepärasemaks ei teinud? Süžees leidub ju selleks suurepärane võimalus. Viivi (Elina Reinold) oleks pidanud jääma kohaliku jorsi meelevalda. Viimane oleks õnnetu naise keldrisse kinni pannud ja teda seal aheldatuna hoidnud; teda lõputult peksnud, piinanud, vägistanud ja juukseidpidi mudas lohistanud. Zäk ja Aadu Kägu oleksid aga naise rahumeeli sadisti küüsi jätnud ning Tallinnas tähtsa näoga pressikonverentse andnud, sest nad on ju mehed, s.t jälgid värdjad. Lõpuks oleks Viivi oma piinaja ajud sodiks lasknud ja üksildasel metsateel hüsteeriliselt naerdes vabaduse poole sammunud. Euroopa filmigurud oleksid võimsa ängilaksu all vaimustunult püsti tõusnud ja „Seenelkäik” oleks laia rehaga auhindu roobitsema hakanud.

Arvan vastust teadvat: Hussar ei soovinud kapselduda Euroopa filmi feministlikku diskursusesse, mis määrab loojale palju ahistavamad piirid kui fašistlik või kommunistlik režiim ja on seetõttu muidugi ka ideaalne ängiallikas.

Lõpetuseks. Kellele on vajalik, et eesti filmid pidevalt võõrkeelsete filmide Oscaritele kandideeriksid, olgu nende edulootus, kas või ängi puudumise tõttu, nii võimatu kui tahes? Loomulikult meediale – sellelesamale Eesti meediale, mida „Seenelkäik” ise halastamatult lahkab ja naeruvääristab. On alanud järjekordne tobe mäng: kumb kummale ära paneb, eestlased soomlastele või vastupidi. See ongi aga Eesti meedia tavaline tase, täpselt nagu „Seenelkäigus” näidatav lapsik telemäng „Hüppa ja karga”.

„Lapsed mängivad ka intelligentsemaid mänge,” ütleks selle peale Aadu Kägu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming