Ajab õiget asja

MARTA BAŁAGA

Mängufilm „Spioonide sild“ („Bridge of Spies“, USA 2015, 141 min), režissöör Steven Spielberg, stsenaristid Matt Charman, Ethan Coen ja Joel Coen, helilooja Thomas Newman. Osades Tom Hanks, Mark Rylance, Alan Alda, Amy Ryan jt.

Rudolf Abeli (Mark Rylance) esimene kohtumine oma kaitsja James B. Donovaniga (Tom Hanks).

Rudolf Abeli (Mark Rylance) esimene kohtumine oma kaitsja James B. Donovaniga (Tom Hanks).

Kaader filmist

Eks see ütle midagi Spielbergi maine kohta, et ta võib teha nii vanamoelise filmi kui „Spioonide sild“ ja tulla sellest kogemusest välja täiesti riivamata väärikusega. Ta võib küll olla vahetanud oma ikoonilise pesapallimütsi märksa elegantsema kaabu vastu, aga sisimas on ta endiselt ilmselt planeedi ainuke inimene, kes usub endiselt Frank Capra filmide mustvalgesse maailma. Eeldusel, et need filmid tõesti meeldivad, polegi see ju üldse halb asi. „Spioonide silda“ võiks ju vaadata kui „Hr Smith läheb Washingtoni“ („Mr. Smith Goes to Washington“, Frank Capra, 1939), aga väikese kommunismi-boonusega.

James B. Donovan (Tom Hanks) on Brooklyni kindlustusfirma jurist, kes elab oma vaikset elu, hoolimata sellest, et tema ümber levib katkuna venevastane tuumasõjapropaganda. Kuigi ta pole aastaid kriminaalõigust praktiseerinud, palub CIA tal 1957. aastal kohtus kaitsta hiljuti kinni püütud Nõukogude spiooni Rudolf Abelit (Siberi tuulena külm Mark Rylance). Kuigi aus kohtuprotsess on kõike muud kui aus, suudab Donovan oma kliendi surmanuhtlusest päästa – Ameerika rahva suureks meelehärmiks. Too näeks Abelit pigem elektritoolil. Otsekohe. Donovani hirmuvärinas perekonna suureks kergenduseks tundub meelepaha varsti vaibuvat, aga CIA-l on pahaaimamatu juristiga omad plaanid. Varsti leiab Donovan end vastlõhestatud Berliinist läbirääkimistelt kinni kukkunud U-2 lennukipiloodi Gary Powersi (Austin Stowell) vabastamiseks. Ja oh kui tõeliselt külmaks osutub see külm sõda.

Kui armastusväärne siis ikkagi on Tom Hanks? Ma mõtlen tõsiselt. Kui otsustada teatud internetis kulutulena liikvele läinud ärakukkunud fänniga tehtud võltspiltide või Carly Rae Jepseni muusikavideo põhjal, tundub Hanks olevat ainus staar, kes pole maailmakuulus mitte oma skandaalse elustiili tõttu, vaid sellepärast et meeldib kõigile. Kuulge, ta ostis Valge Maja ajakirjanikele isegi kohvimasina, kuna pani tähele, et neil on see puudu (!).

Kuigi „Spioonide sild“ põhineb tõsielusündmustel, töötab film ennekõike just seetõttu, et Tom Hanks suudab vaatajale sümpaatseks teha iga tegelaskuju, ilma et neist jääks mulje kui veatutest kangelastest. Raske ülesanne, mille lihvis omal ajal peensuseni Jimmy Stewart, keda me tänaseni valusalt taga igatseme. Mitte et Hanksil oleks selleks vaja seekord väga vaeva näha: Spielbergi versioonis sellest tuntud loost on James B. Donovan lihtsalt üks väikesemõõduline jurist, kes leiab end oma täielikuks üllatuseks loovimas kõrgpoliitika sogastes vetes. „Kõik hakkavad mind vihkama, aga vähemalt ma kaotan,“ teeb ta ühel hetkel kuiva märkuse. Ja isegi siis, kui sekeldab Berliini jäistel tänavatel ilma mantlita ringi, ajab ta õiget asja.

Jah. „Spioonide sild“ on täiuslik killuke õunapiruka-ameerikalikkust, mille sügavama tõekspidamise kohaselt on kõik inimesed sisimas head ja tõelised väärtused saavad võidu väikluse üle. Ma ei avastanud siinkohal ilmselt midagi enneolematut. Isegi vaid üht sellist filmi näinuna pole raske lõpptulemust ära arvata ja ausalt öelda pole selles midagi halba. Vahel tuleb 50st halli varjundist paras tüdimus peale, piitsaga või ilma. Sellist triumfeerimist on Spielberg näidanud kogu oma karjääri vältel, kui ehk välja arvata üsna süngevõitu „Sugarlandi ekspress“ („Sugarland Express“, 1974). Küll ei saa sama väita aga vendade Coenite kohta.

Müstilise duo abikäsi Matt Chapmanile selle üsna traditsioonilise trilleri kirjutamisel võiks ju mõjuda üsna jahmatavalt, kui poleks üht tõsiasja: Minnesotast pärit vennakesed kirjutavad päris palju materjali ja mitte kõik nende tehtu pole hea. Võtame näiteks „Gambiidi“ („Gambit“, Michael Hoffman, 2012), mis on nii halb, et silmad hakkavad valutama.

Kuigi on üsna keeruline mõõta nende panust „Spioonide sillas“, kui välja arvata mõned koomilised detailid siin ja seal, mõjuvad musta huumori ilmingud teretulnud lisandusena. Parimatel hetkedel meenutab film mõnd John le Carré romaani koos natukese Prozaciga. Kui politsei murrab sisse Abeli korterisse New Yorgis, palub viimane rahulikult luba … panna suhu oma valehambad. Mainida tasub ka üsna veidrat komplekti kõrvaltegelasi. Kui „Fargo“ (Ethan ja Joel Coen, 1996) oleks mingil põhjusel aset leidnud külma sõja aegses Berliinis, sobinuksid nad sellesse maailmas ideaalselt. Kas see poleks mitte hea idee üheks kõrvalfilmiks?

Tundub, et tänapäeval on retrolikud spioonitrillerid üsna minev kaup ja kui välja arvata küsitav kassaedu, on pärast selliseid filme nagu „Koodnimi U.N.C.L.E.“ („The Man from U.N.C.L.E.“, Guy Ritchie, 2015) ja „Plekksepp, rätsep, varas, nuhk“ („Tinker Tailor Soldier Spy“, Tomas Alfredson, 2011) pole keeruline mõista, miks. Kindlasti on see filmikunsti üks fotogeenilisemaid allžanre. Nagu Spielbergi filmid ikka, on ka selle üles võtnud poola operaator Janusz Kamiński ja nagu ikka, on ka siin täiesti varjamatult kohal teatud kinematograafiline aura. Ei saa jätta märkamata, et sarnaselt Todd Haynesi „Caroliga“ (2015) sobiks seda filmi vaadata filmiprojektori surina saatel – ja eelistatult rohkeid sigarette suitsetades. „Nad tahavad hävitada meie eluviisi!“ karjatab süüdistaja Abeli kohtuprotsessi ajal. Need sõnad tulevad kindlasti tuttavad ette keset pagulaskriisi. Kuigi mõnede arvates on „Spioonide sild“ metafoor laia vastukaja leidnud Guantánamo vangla sündmustele, pole mõtet siit otsida päevakajalisust iga hinna eest. Mineviku paks tolmukiht teeb asja ainult paremaks.

„Oli veider, leitsakuline suvi, kui Rosenbergid hukati, ja ma ei teadnud, mida ma New Yorgis teen,“ kirjutas Sylvia Plath oma „Klaaskuplis“. Mainin seda tsitaati põhjusega, sest „Spioonide sillas“ võivad küll olla mõned negatiivsed kangelased, aga Abel ei ole üks neist. Ta tegi vaid oma tööd, tundub Spielberg ütlevat. Ta polnud reetur, sest ta polnud ameeriklane. Ja mis puutub Rosenbergidesse, siis … see oli hoopis teine lugu. Kui veidi keerukast filosoofiast ilma Nürnbergi protsessi mainimata mööda laveerida, võib filmielamus kujuneda üsna meeleolukaks. Muul juhul tuleks ehk valida mõni ilmselt siiani kinodes jooksva „Spectre“ (Sam Mendes, 2015) linastus.

Loomulikult on selles filmis kõik veidi liiga puhas ja võiks ju joomismänguna võtta pitsi iga kord, kui Tom Hanks ütleb sõna „konstitutsioon“, mida juhtub ikka üsna tihti. „Spioonide sild“ ei pruugi küll kuuluda Spielbergi parimate filmide hulka, aga on värskendav näha kinos filmi, mis pole üdini küüniline. See paneb vaata et taga igatsema aegu, kui küberhäkkimise ja avalikkusesse lekkinud alastipiltide asemel oli tegemist vana hea vanamoodsa spioneerimisega. Vähemalt oli siis teada, kes keda jälgib. Ja ka lahedatel vihmamantlitel polnud midagi viga. „Iga inimene on oluline,“ ütleb Donovan veendunult. Kui selline on siin ja praegu maailmas aset leidvaid sündmusi arvesse võttes „Spioonide silla“ sõnum, siis me võtame selle vastu.

Tõlkinud Tristan Priimägi

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar