Aja side

Donald Tomberg

Õiglus on selle filmi ja peategelase sisemine suund. Mängufilm „Järeltulijad” („The Descendants”, USA 2011, 115 min), režissöör ja stsenarist Alexander Payne, stsenarist Nat Fox. Osades George Clooney, Shailene Woodley, Amara Miller, Nick Krause, Bean Bridges, Robert Forster jt. Linastub Tallinna ja Tartu kobarkinodes. Alexander Payne’i „Järeltulijate” tegevus toimub Hawaiil, paradiisisaarel, kust iga korraliku kodaniku kujutluste kohaselt peaksid mured ja masendus olema pagendatud. Pärandimiljonär ja edukas jurist Matt King maadleb seal aga ukulele saatel isikliku elu kokkuvarisemisega. Matti naine Elizabeth on õnnetuse tagajärjel koomas ning arstid ei anna talle elulootust, vanemal tütrel Alexandral on uimastiprobleemid, ka noorema tütre Scottie käitumist jälgib isa kohati imestusega. Tagatipuks selgub veel, et Elizabeth on Matti petnud. Pere on märkamatult lahku kasvanud, sidemed on justkui salaja katkenud või katkemas, lähedal luurav surm sunnib aga tegutsema. Matt peab oma lapsed, järeltulijad kokku tooma, sugulased ja sõbrad ette valmistama ...

I

Režissöör Payne on oma filmides ikka seganud draamat ja komöödiat, parimates neist („Schmidti teekond”, „Külili”) lõikuvad ehedalt väikese inimese lootused ja kaotused tajutud tõelusega. Maailm on korraga nii määratud kui määramatu, ahistav, aga siiski võimalustega, tihedalt läbi pikitud absurdsete situatsioonidega. Payne’i absurd on veiklev, kohati välgatab siin melanhooliat. Kriis, millesse tegelased jõuavad, on traagiline, avaldub karakterite kohanematuse ja ebakindluse kaudu aga pealispinnal koomiliselt. Väikese inimese maailmaga rinnutsi kulgemine on ikka ebavõrdne, kaotaja on ette teada. Ent ometi on võimalus teine inimene üles leida.

Samasuguseid jooni võime leida ka „Järeltulijates”, ilma et Payne ennast kordaks. Kuigi kunstilise teksti puhul kõlab määratlus „mõjub usutavalt” üldjuhul naiivselt, siis „Järeltulijate” tegelased just nimelt mõjuvad usutavalt. Karakterid on rikkad, mitmetahulised ning neis on sisemist sügavust. Karakterid ei „lukustu” situatsioonides, üks ja seesama iseloomujoon võib vastavalt kontekstile mõjuda sümpaatiat või antipaatiat äratavana. Nii näiteks külastab filmi algupoolel Matt koos tütre Alexandra ja tolle sõbra, teismelise Sidiga oma äia, et teatada Elizabethi peatselt saabuvast surmast. Äi on sirgjooneline ja käre vanamees, süüdistab Matti, ning Sid, kes käitub üleolevalt ja labaselt, saab Matti äialt vastu vahtimist. Ilmselt ei kahtle tol hetkel keegi vaatajatest, et Sid on tou ära teeninud. Sid kehastab teismeliste kõige mõttetumat poolt, enesenäitamist ja demonstratiivset taipamatust. Filmi teises pooles, kui äi koos naisega tütar Elizabethi haiglase vaatama tuleb ja taas Matti süüdistab, on aga osad vahetunud. Sid on see, kes korraga tunneb, et takt on vale, õiglust taga ajab ning Matti kaitseb.

Elul on eri tahud ja inimestel niisamuti. „Järeltulijates” on need tahud toodud esile nii, et vaataja suudab ja saab neid mõista mitte paratamatusena, vaid antusena, mille taga on kujunemine. Nii ka see, mis ühel hetkel mõjub piiratusena, võib tausta selginedes muutuda mingil moel aktsepteeritavaks.

„Järeltulijates” keskendub nii konflikt kui ka tegevuse areng läbivalt sisemisele õiglustundele. Filmi teeb tugevaks just see, et õiglustunnet ei ole siin rõhutatud, see on pigem peidetud, seotud mitme muu motiiviga. Keegi ei nõua õiglust õiglusena ning võib öelda, et õigluseski on oma valikud, varjatud konfliktid. Nii otsib näiteks Matt üles oma naise armukese ja peale selle, et Matt tahab näha, kes on see, kes lõhkus tema abielu, on siin korraga mitut viisi õiglust. Õiglane on mees pihtide vahele võtta, öelda, et „ma tean”, ning mingis mõttes oleks ju ka õiglane purustada armukese abielu. Matti jaoks on aga õiglane ka see, et ta mõtleb Elizabethi peale, annab armukesele võimaluse oma koomas naist külastada, sest nii oleks ehk Elizabeth tahtnud. Ehk siis, õiglus tähendab samamoodi valikut.

Matt valib informeerimise, kerge „pigistamise” ja armukese abielu alalhoidmise. (Võinuks valida ka teisiti ja ikka olnuks õiglus.) Matti õiglus on see, mis keskendub tema perele, ilma et õiglus peaks laienema maailma ümberkorraldusele. Selline õiglus keskendub sisemisele väärikusele.

Õiglus on selle filmi ja peategelase sisemine suund. Matt loeb oma kohuseks teavitada Elizabethi peatsest surmast sõpru ja lähedasi. Enne veel, kui Elizabeth lahkub, peab kõigil olema võimalus temaga hüvasti jätta. Matt on olukorras, kus ta peab otsustama ka Elizabethi eest, lähtuma sellest, mida naine tahaks. Ja siin on kaksipidine olukord. Naine veel elab, aga tegelikult on juba surnud. Olevik on juba otsapidi minevik. Filmis korduvad stseenid, kus minevik veetakse koomas Elizabethi ette ja laotatakse laiali. Elizabeth on sõlmpunkt, tänu temale on kõik keeruline ja tänu temale jõutakse viimaks ka selguseni. See, kes ei otsusta enam midagi, otsustab kõik, kuna kõik toimub suhtes temaga ja tema ees.

II

Õiglustunne määrab „Järeltulijates” nii eneseleidmise kui ka tuleviku. Matt Kingi vaarema on ühtlasi Hawaii kuninganna. Pärand, maavaldus, mis Matti käes ja ta miljonäriks teinud, läheb otse juurte juurde ja juured on Hawaii juured. Matt on Hawaiil (nagu kõik valitsevad valged) ühtpidi võõras, aga viimaks tajub ta vastutust selle eest, mis talle on pärandatud. Filmi pealkiri „Järeltulijad” osutab nõnda mitmele põlvkonnale. Matti pere on lõhutud, lastel on vanematega katkendlik side, ent samamoodi on Mattil katkendlik (väärtustamata) side oma (vana)vanemate ja pärandiga. Matt kutsub kokku oma järeltulijad ja on samamoodi ise järeltulija. Matti teekonda kannab õiglustunne, mida sellisena ei manifesteerita, ent mis kasvab väärikuseks. Leida teist (oma peret) tähendab leida iseennast. Iseenda leidmine tähendab aga enda leidmist samamoodi järeltulijana, oma (vastutuse) leidmist ajas. Jah, vabadusest võib mõelda mitut moodi. Üks võimalus on lehvida lehena puult, juureta ja (pöörlemises) vaba. Teine võimalus on jääda püsima ja kandma. Umbes nii.

„Järeltulijates” võib jälgida seda, kuidas õiglasest ja vaevalisest toimetamisest kasvab läbi koomika viimaks isiklik väärikus. Sisemiselt ja manifestatsioonideta. Matti võitlus oma pere eest on võitlus mitte tuleviku, vaid mineviku eest ning kui minevik laabub, laabub ka olevik. Leitud väärikus, leitud side ajas, toob järeltulijad sundimatult kokku. Ühtlasi selgub, et ka miljonär võib olla väike inimene ja et kaudne võib oluliselt määratleda seda, mis otsene.

George Clooney teeb Matt Kingina igati tubli rolli. Stiilikindla eneseteadlikkuse asemel on vananev, hallipäine, sisimas ebakindel mees, kelle puhul tahtejõud ja kohusetunne polegi nii kergelt eristatavad. „Järeltulijad” noppis Kuldgloobuste jagamisel nii parima draama kui ka meesosatäitja auhinna. Oscarid ootavad. „Järeltulijad” ei ole ehk Payne’i seni parim film, ent vaatamist väärt kindlasti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming