Ainus viis Venemaal toimuvast rääkida, on see üles filmida

Askold Kurov: „Kõigest võib saada vahend vastupanuks.“

ANDREI LIIMETS

Näidispoomised ei ole Venemaal midagi uut. 2014. aasta mais vahistati okupeeritud Krimmis ukraina päritolu noor lavastaja Oleg Sentsov, kes oli just pälvinud rahvusvahelise vastukaja oma filmiga „Mängur“.1 Ukrainas aktiivselt läänemeelseid jõude toetanud Sentsovile pandi süüks terroristliku rakukese juhtimine ning Venemaa-vastaste rünnakute planeerimine.

Kolm aastat hiljem, mil Sentsov kannab pärast juriidiliseks farsiks nimetatud kohtuprotsessi 20aastast vanglakaristust Siberis Jakutski vanglas, on valminud noore dokumentalisti Askold Kurovi film „Protsess: Venemaa riik Oleg Sentsovi vastu“.2 Vaid pisut üle tunni kestvas, aga mõjuvas filmis vaadeldakse Sentsovi üle õigusemõistmise absurdsust – kahtlastes oludes võetud tunnistusi, filmiüldsuse valulist reaktsiooni ja süüaluse trellide tagant lausutud etteheiteid korrumpeerunud režiimile.

Lavastaja Askold Kurov on nagu see film – vaikne ja mõtlik, kuid tasase pinna all raevunud. Vestluses osales ka filmi produtsent, Eestis töötav Max Tuula.

Läksite Venemaale 1990ndate alguses ja olete näinud sealset elu pisut enam kui 25 aasta jooksul. Kui palju Venemaa selle ajaga muutunud on?

Askold Kurov: Ma kolisin Venemaale Usbekistanist, mis oli olnud seesama suur NSV Liit. Kõik endised liiduvabariigid muutusid palju ja Venemaa koguni mitu korda. 1990ndate algus oli väga teistsugune aeg. Kõik näis uus ja paljutõotav: uued infoallikad, sõnavabadus, avastasime palju iseenda mineviku kohta. Olime tuleviku suhtes lootusrikkad. Nullindate alguses seis muutus. Majanduslik olukord paranes, aga poliitiline ja ühiskondlik elu pöördusid tagasi nõukogude stiili poole. 2013. aastal valmis mu dokumentaal Lenini muuseumist.3 Avastasin, et riigi südames ei olnud mitte midagi muutunud. NSV Liit ja selle ideed on endiselt elus ja ootavad sobivat aega.

Kõik teie filmid tegelevad eri viisil inimõigustega, mis pole Venemaal kuigi populaarne teema.

Kurov: Venemaal on inimõiguste asemel kõige tähtsam patriotism. Inimõigused on midagi läänelikku, mida Venemaa ei vaja. Riigi propaganda loob läänest mulje justkui võideldakski seal üksnes geide õiguste ja samasooliste abielude eest. Ma olen näinud, eriti Oleg Sentsovist filmi tehes, et eriti raske on inimõigusi kaitsvatel advokaatidel. Meil ei ole õigusriiki ega päris kohtuid – see on kõik valitsuse käepikendus ning tehakse nii, nagu ülalt kästakse.

Askold Kurov käis Tallinnas Avatud Eesti fondi kutsel ning tema filmi „Protsess“ näidati sarja „Venemaa hääled“ raames.

Pressifoto

Kas tundsite Oleg Sentsovi juba enne filmi tegema hakkamist?

Kurov: Jah, tutvusime kolm aastat enne tema vahi alla võtmist. Sentsovi esimene mängufilm valmis samal ajal kui minu esimene dokk. Rääkisime palju Facebookis ja kohtusime, kui ta Moskvas „Mängurit“ esitles. Järgmine kord nägin teda juba kohtuistungil.

Oli tema vahistamine teile üllatus?

Kurov: Olegi vahistamine Krimmis oli mulle täielik šokk. Sellesarnastest olukordadest kuulnuna teadsin juba enne, et Oleg tegutseb aktivistina Maidanil ja Krimmis, aga temaga juhtunu oli sellegipoolest ootamatu. Olin täiesti kindel tema süütuses. Alati tundub, et selliseid asju ei juhtu oma tuttavaga. See puudutas mind väga sügavalt – Oleg ei ole mulle keegi abstraktne isik. Üritan ka filmiga saavutada seda, et ta ei jääks lihtsalt abstraktseks tegelaseks.

Kas otsustasite kohe pärast arreteerimist temast filmi teha?

Kurov: Esmalt läksin kohtuistungile, et teda näha ja talle toeks olla. Pärast teist istungit sain aru, et olukord on lootusetu ja mul ei ole mingit võimalust seda mõjutada. Tundus, et ainus viis midagi teha on seda lugu filmina rääkida.

Milline on olnud avalikkuse reaktsioon? Kas toetatakse riiki või tekitab see samasugust raevu nagu läänes?

Kurov: Venemaal teab enamik sellest kohtuasjast üksnes kohalikust televisioonist, mis pakub vaid propagandat. Usutakse, et Sentsov on terrorist, kes valmistas ette rünnakuid. Palju on ka neid, kes hangivad infot mujalt. Filmitegemise käigus algatasime netikampaania Sentsovi toetuseks ja filmisime hulga klippe lavastajate ja produtsentidega Euroopast, Venemaalt, Ukrainast. Keegi ei keeldunud osalemast. Andrei Zvjagintsev ei löönud küll kaasa videokampaanias, aga oli kirjutanud juba enne seda pika artikli Sentsovi toetuseks.

Zvjagintsevi puhul on arutatud, kas tema filmid on Venemaa-kriitilised või toetavad tugevat võimu, mis peaks kaosest korra looma.

Kurov: Ma olen kindel, et tema filmid on Venemaa suhtes väga kriitilised. Andrei Zvjagintsev on väga andekas ja aus inimene. Enne Sentsovist kirjutamist tegi ta kogu kohtuasja endale üksipulgi selgeks ja luges läbi hunnikute viisi materjale, et olla võimalikult objektiivne.

Max Tuula: See on südametunnistuse küsimus. Lihtne on aru saada, kuivõrd konstrueeritud on see kohtuasi. Kõiki Sentsovi kritiseerivaid argumente on väga lihtne ümber lükata. Seepärast on Euroopa Filmiakadeemia üks Sentsovi suuremaid toetajaid.

Kas avalik toetus on avaldanud mõju ka kohtuasjale?

Kurov: Ei ole. Ühes filmi stseenis räägib Venemaa ilmselt kõige kuulsam filmilavastaja Aleksandr Sokurov Putiniga ja palub, lausa anub temalt halastust Sentsovile. Sellel ei ole mitte kui mingit mõju.

Mingis mõttes on see kõik väga veider. Venemaa korraldab järgmisel aastal jalgpalli MMi ja Putin vajab head mainekujundust, aga see kohtuasi on kõike muud. Palju lihtsam oleks Sentsov lihtsalt vabaks lasta.

Kurov: Ma loodan ka sellele. Sama juhtus enne Sotši olümpiat Hodorkovski ja Pussy Riotiga. Putin on aga niivõrd ettearvamatu, et keegi ei tea, mis juhtuma hakkab.

Tuula: Putin lasi Hodorkovski ja Pussy Rioti vabaks ja tungis kohe pärast seda Krimmi. Tema tegudest pole mõtet loogikat otsida. Asi pole püüdlemises hea mulje poole, sest ka olümpiaga loodud hea pilt lasti Krimmi tungimisega põhja.

Kas te ise põrkusite filmi tehes riigipoolse tsensuuriga?

Kurov: Ei, ma tsenseerisin pisut iseennast, et mõningaid inimesi kaitsta. Pääsesin ligi sugulastele ja advokaatidele ning mul olid õnneks filmimisel vabad käed. Tundsin seetõttu pidevalt vastutust kuuldu ja filmitu suhtes.

Tuula: Kandideerisime Venemaal ka mitmele filmifestivalile, aga kõik lükkasid filmi tagasi, välja arvatud Vitali Manski „Artdocfest“. See film ei saa iialgi Venemaal ametliku levi sertifikaati.

„Protsess“ esilinastus Berliini filmifestivalil. See on Venemaa filmitööstusele suur sündmus, alati püütakse kajastada vene kultuuri jõudmist „Berlinalele“. Seekord meid isegi ei mainitud. Rääkisin ajakirjanikega paarist tele­kanalist ja nad ütlesid, et neil oli keelatud meie filmist rääkida.

Viimastel aastatel on ringelnud mitu edukat võimukriitilist dokki, nagu „Pavlenski – inimene ja võim“ või Maxi kaastootmisel valminud „Minu sõber Boriss Nemtsov“.4 Kas dokumentalismist on Venemaal saanud vastupanuvahend?

Kurov: Kõigest võib saada vahend vastupanuks. Kindlasti on tegemist vastumürgiga propagandale. Need on filmid inimestele, kes otsivad vastuseid ja informatsiooni.

Tuula: Dokumentalistid peavad rääkima tegelikkusest siin ja praegu. Venemaa telekanalite näidataval reaalsusel pole tegelikkusega mingit seost. Dokkide tootmist alustades ei plaaninud ma teha midagi poliitilist, aga kui 2012. aastal algasid protestimarsid, tundsid noored dokumentalistid kohustust neid salvestada. Hetkest tuleb kinni haarata.

Ka mina olin 2012. aastal protestiliikumise keskel. See oli midagi uut. Esimest korda 20 aasta jooksul tulid tuhanded inimesed tänavale. Ka mina tundsin, et tuleb minna. Enne seda oli minu eraelu ja poliitika vahel selge piir, siis see aga kadus. Sama juhtus Oleg Sentsoviga. Ta on väga andekas lavastaja ja stsenarist, kellel oli valmis nii palju plaane.

Ilmselt küsitakse seda iga intervjuu käigus: aga kuidas tal praegu läheb?

Tuula: Ei ole mingit arengut. Oodatakse Euroopa Inimõiguste Kohtu järel. Sentsov on Siberis Jakutskis. Kõik päevad on ühesugused. Vähemalt saab ta lugeda ja kirjutada, tal on valmis viis uut stsenaariumi ja kaks raamatut. Ta saab perega telefonitsi suhelda ja kirju vastu võtta, kuigi osa sisust on tsenseeritud ja iga kirja ta kätte ei saa. Kliima on ränk, kuni –40 °C.

On teil lootust, et ta lastakse vabaks?

Kurov: Seda on võimatu ennustada ja see sõltub ainult ühest inimesest. Keegi ei tea, mida ta otsustab. Ja miks. Ja millal.

Mis tunne on teil Venemaa tuleviku suhtes? Kas on lootust, et midagi muutub?

Kurov: Olukord halveneb. Iga kord, kui tundub, et enam kaugemale minna ei saa, siis juhtub midagi. Süsteem on täielikult mädanenud ja loogika järgi ei tohiks sel viisil eksisteeridagi.

Tuula: NSV Liidus vähemalt üritati rääkida maailmarahust, inimkonna arengust. Praegune režiim räägib sisuliselt tuumatolmust ja puudutab üksnes inimloomuse kõige halvemat osa. Venemaa televisioonis räägitakse vihkamise keeles. Ma ei usu, et see kõik saab kauemaks püsima jääda, sest vihkamine läheb minu meelest inimloomusega vastuollu. Üksnes hävitamise kaudu ei saa midagi ehitada.

Ühes intervjuus oled öelnud, et vaevalt Putin „Protsessi“ näinud on. Mida ta seda vaadates aga mõelda võiks?

Kurov: Filmi tehes mõtlesime küll Putinist kui ühest inimesest publiku hulgas. Seega on filmis talle mitu sõnumit. Mis puudutab aga tema reaktsiooni, siis ma ei oska arvatagi, sest mul on raske näha temas mingitki inimlikkust.

1 „Gámer“, Oleg Sentsov, 2011.

2 „Процес“, Askold Kurov, 2017.

3 „Ленинленд“, Askold Kurov, 2013.

4 „Pawlenski – Der Mensch und die Macht“, Irene Langemann, 2016; „Мой друг Борис Немцов“, Zosja Rodkevitš, 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht