Ahv ja allikas

Avo ?rus

 

Sean Gullette kehastab “Allikas” konkistadoori. kaader filmist

 

Põnevusfilm “Allikas” (“The Fountain”, USA/Suurbritannia 2006). Režissöör Darren Aronofsky. Peaosades Hugh Jackman, Rachel Weisz. Linastub kobarkinos, 96 min.

 

Mõneti meenutab doktor Tommy (Hugh Michael Jackman) mulle üht teist tohtrit, doktor Rieux’d Albert Camus’ romaanist “Katk”. Mõlemad tohtrid võitlevad lausa ennastunustavalt surmaga, isegi ennsthävitavalt. Mitte enese surmaga, mille tähendus näib selle võitluse gigantsuses kaduvat, vaid kellegi teise surmaga ja mõnes mõttes koguni surma kui sellisega. Mõlema mehe jaoks on surm kõrvalekalle, ebanormaalsus, isegi haigus ning sellisena see viimne vastane, kes tuleb võita. Surma võitmise järel ja ainult seejärel saabub ideaal, kuldriik, igavene elu.

Niisuguseid tegelasi on ajaloos ikka olnud. Surematuse eliksiiri, elavaks tegevat pulbrit, eluvett ja imerohtu on ju otsitud alati. Eedeni aiaski kasvas kaks puud, millele ka filmis viidatakse: üks oli ahvatlev selle tõttu, et pidi targaks tegema, teine oli aga elupuu ja sellisena Aadamale ja Evale ebahuvitav, kuna surm ei olnud veel aktualiseerunud. Surm hingas oma külma hingeõhku paradiisi alles koos patuga, rebis teadmise järele küsiva inimpaari õndsusest välja ning paiskas ekslema surelikkuse radadele.

“Allikas” näeme eri ajastuid: tänapäevasele, kus areneb Tommy ja Izzi (Rachel Weisz) liin, lisandub keskaegne, kus tegutseb surmapõlgavalt Hispaania patrioot konkistadoor Tomas, neid mõlemaid kutsutakse ka kapteniks (mida nad oma meeskonnale vaieldamatult on), kellelt nõuab elueliksiiri kuninganna Isabella. Annotatsiooni kohaselt peaks olema veel lisaks XXVI sajand koos sarnasel otsingul ruumiränduriga, aga seda eelistaksin tõlgendada pigem Tomase teadvuserännuna, kuna niisugust konkretiseerivat ajalist kihistust ei toeta linateoses miski. Keskaegne kiht paigutub aga elegantselt Izzi kirjutatavasse raamatusse, mille lõpu kirjutamise teeb ajukasvaja kätte hääbuv naine ülesandeks oma armsamale. Ikka sellele samale surmapõlgurile, laboris ahvide peal katseid tegevale Tommyle, kes leiabki kasvaja arengut peatava seerumi, aga veidi liiga hilja. Izz on juba läinud.

Film ongi nime saanud kirjutatavalt raamatult “Allikas”, mis on vaieldamatult sümboli kaaluga. Üsna lõpus elupuu mahla kugistav konkistadoor on jõudnud eluvee allikale, haavale piserdatud mahl tervendab selle imeväel ja siin võiks muinasjutt lõppeda. Aga elu, mis paratamatult sisaldab ka surma, teeb oma korrektiivid. Elu tungib rohelise lehestikuna välja mehe haavadest, siis ka suust ja silmadest, enam ei pea naha ja keha raamistik vastu ja uus lopsakas elu võtab võimust vana üle, keha kaob olematuks ja loodus jääb. See ongi see uus lõpp, mille Tomas kirjutab oma naise raamatule. Siis naaseb ta ise laborisse ahvide juurde.

 

 

Sürrealistlik ja ekspressionistlik

 

Film on kohati sürrealistlik ja igati ekspressionistlik, kui lubatakse nii väljenduda. Olulisemad sümbolitest on võidujooks surmaga, igavese elu allikale jõudmine, armastus ja eneseohverdus. Kontsentreeritus ainsale eesmärgile. Nii suur kirg igavese elu järele, et selle nimel võib hävitada teisi (iga ajastu inkvisiitorid ja Toomad), viib selleni, et tegelik elu jääb elamata. Templid, taevakehad, inimesed on vaid vahendväärtused, sest kusagil peab olema elupuu, mille juurde jõudmiseks tuleb käia kui mööda vett. See tõesti imeline, nii ideelt kui visuaalilt mõjus, paraku ka psühhedeelne ja hallutsinogeenne, algus ja lõpukaader meenutab ka Ürgallika ja Ilmapuu kujundit. Aga ka Sampot. Seda tegelikku ja hoolivat elu esindab filmis vaid väike, aga inimlikult soe Tommy juhendaja Lilliani roll (Ellen Burstyn). Teistel kõigil on oma Suur Asi ajada.

“Allikas” ise on ka suur. Nii vaieldamatult võimsa ja dünaamilise soundtrack’i poolest (muusika Clint Mansell), kasutatud kujundite kui ka filmimisel valitud vaatenurkade poolest. Suuri plaane, millesse inimene ja isegi inimnägu mahub vaid osaliselt, kroonib makrovõte elupuu värskest võsukesest, mis reageerib inimsoojusele teise elu poole tõmbudes. Mitte tõukudes, nagu see Suurt Asja ajavatel inimestel kombeks.

Režissöör Darren Aronofsky (s 12. II 1969 Brooklynis, koos Ari Handeliga ka stsenaariumi autor) on algselt peaosalisteks kavandatud Brad Pittist ja Cate Blanchettist loobudes saavutanud väga erilise ja uudse tulemuse. Režissööri eakaaslased Hugh Michael Jackman (s 12. X 1968 Sydneys) ja Rachel Weisz (s 1971 Londonis) loovad isegi distantsilt tajutava ja nakatava sünergia. Huvitaval kombel on kõik kolm emigrandid või emigrantide järeltulijad. Ajakirjanduses ka Inglise Roosiks tituleeritud Austria-Ungari päritolu Raschel söandab enda kohta öelda, et naudib vananemist. “Teismelisena tundub, et pole midagi võimatut; peale kahekümnendat mõistad, et kõik siiski ei ole võimalik; ja pärast kolmekümnendat sünnipäeva omandad kindluse teadmises, kes sa oled.” Üsna mõjus ja hõrk avaldus nii “Allika” kui näitlejanna isikliku elu foonil. Olgu lisatud, et filmimise ajal, 2005. aastal, palus Aronofsky Rachel Weiszi kätt, 2006. aasta jaanuaris pälvis näitlejatar Kuldgloobuse ning juba 31. mail sünnitas poja. Hugh Michael Jackman on abielus Deborra-Lee Furnessiga ja neil on kaks adopteeritud last. See euroopa-semiidi kirev päritolu on Ameerika filmi loonud meeskonna juures huvitav. Nagu ka Rachel Weiszi ema (keda tütar nimetab oma loomingu esimeseks kriitikuks ja analüüsijaks) tööalane taust psühhoanalüütikuna (Viinist!).

 

 

Metafüüsiline ulme

 

Aronofsky (ma naudin seda nime!) ütleb ise, et “Allikas” on post-”Matrix”, metafüüsiline science fiction film, väga erinev kõigest, mida olete näinud.” Leian koos esilinastuse järel lavastajat intervjueerinud Tasha Robinsoniga, et ambitsioonituses meest süüdistada oleks ülekohtune. Lisaks on ta väga järjekindel, vähe sellest, et film on tuksunud ta teadvuses juba ammu, käsikiri valmis viis aastat tagasi. Ta on jäänud truuks ka oma esimese filmi juures töötanud meeskonnale: pole vahetunud ei kaameramees, produtsent ega helilooja. Nüüd näib olevat leitud ka püsinäitleja ning visuaalsetele eriefektidele spetsialiseerunud kunstnik Peter Parks. Viimase (ka läbi mikroskoobi) tehtud fotode digitaliseeritud töötlus lisab filmile kosmilise ja fantastilise, ilma et oleks vaja kasutada CGI kompaniide teenuseid.

Aga kuidas siis on igavese eluga? Kas see saavutatakse konkistadoori või inkvisiitori meetoditega? Kas selleks, et õndsaks saada, tuleb enne surra või on võimalik ka teistsugune tee? Filmis segunevad keskaegne katoliku kiriku dogmaatika, mille kohaselt isegi tuleriit pole muud kui hinge päästmine keha hävitamise kaudu kaasaegse ameerikaliku New Age’i ideoloogiaga. Buddhalt ja Šivalt ühtaegu laenav mediteeriv ruumirändur on mõnevõrra koomiline, puu otsa pürgimine ahvilik, maiade munk küsitav, flirt kosmoloogia ja reinkarnatsiooniga ilmne. Samas on autori esimene film “Pi” selgelt juutlik. See tõeline pluralism paneb kergendunult ohkama, et Aronofskyst õpetajat pole tulnud, kuigi ta enda osas ka sellist ametit pole välistanud.

Aga ma ei tahaks karikeeruda siin kitsarinnaliseks Kelmiküla ja Pelgulinna preestriks, kes tõstab ülekohtuselt kirve kõige tema usukirjeldusest erineva vastu. Filmis (aga nõnda ka maailmas) valitsev religioonide segadik vastab, võib-olla vildakalt, aga siiski kokkuvõttes neile suurtele küsimustele, mis on inimesele alati olulised. Need küsimused saavad ka vastuse, aga vastused antakse alati religioonide poolt kasutatavates keeltes. Palun mind mõista õigesti: igavikulistele ja eksistentsiaalsetele küsimustele filmikeeles antud vastused ei ole õiged või valed. Need vastused on ja saavadki olla ainult religioossed. Ahvid neid küsimusi ei esita ja vastuseid ei saa. Siin näen inimese suurt eesõigust.