Aga suurim neist on armastus

JOONAS KIIK

Kas hipid on eesti kultuuris kunagi esiplaanil olnud? Vist mitte. Sestap tundub veidi üllatav, et viimase kuu jooksul on hipiteema meil lausa kolm korda eri nurga alt üles võetud: esmalt Triin Heinla hipisaare reisikirja1 ümber käinud poleemikas, seejärel ühe tuntuima bändi Smilersi singlina „Hipisuvi“ ja viimaks Terje Toomistu dokfilmis „Nõu­kogude hipid“.

Hipiliikumise sünd ja kuldaeg jääb poole sajandi taha, kuuekümnendaisse. Tänavu saab viiskümmend aastat nii selle kõrghetkest, San Francisco armastuse suvest, kui ka näiteks biitlite singlist „All You Need is Love“, mida võib ehk pidada hipivaimu üheks tuntumaks ja iseloomulikumaks ilmnemiseks, hoolimata sellest, et biitlid polnud rangelt võttes päris hipibänd. Miks need nii ajas kui ka ruumis kauged asjad meid ikka veel kõnetavad ja puudutavad? Raske öelda. Hipindus on õige keerukas ja mitmetahuline nähtus, mille tähendus siin ja praegu väärib süvenenumat ja põhjalikumat avamist kui siinne paari märksõna põgusalt riivav mõlgutus.

Smilersi mahedas ja sulnis peavoolu-poprokis on kasutatud sõna „hipi“ selle ühes levinumas, hedonistliku vabaduse tähenduses. Mõnus äraolemine on olnud Hendrik Sal-Salleri loomingus läbiv teema ja küllap ka üks tema populaarsuse allikaid läbi aastakümnete. Ju on palehigis tööd rügaval maarahval lohutav läbi hammaste ümiseda hetkist, mil mured ei piina, sest on viis kasti õlut ja palju viina. Või äralennust kaugele saarele, kus „päevast päeva võiks olla niisama“.2 Hipisuvi 1969. aasta Volkswageni bussis „täis erinevat india stuffi, rahu ja armastust“ ja üpris siivsalt meelad viited bikiinirantidele kuuluvad selgelt samasse eskapistlikku ritta.

Aare reisid toimuvad ta enda sõnul viimasel ajal ilma füüsilist keha liigutamata.

Pressifoto

Ilmselt on üldise aktsepteeritavuse huvides oluline ka see, et igasugune puhkehetk ja hingamispaus jääks kindlasse vastuvõetavasse piiri – nädalavahetus, puhkus, suvi –, millest väljudes naastakse ühiskondlikult kasulikule tööle. Toomistu dokk „Nõukogude hipid“ näitab, et raame ületav vabadus oli nõukogude ajal „meile võõras“. Sisuliselt sama etteheidet võis äsja kohata hipisaare diskussioonis, kuigi kõne all olnud hipielu pole seal tavamõistes ei mugav ega lihtne. Selgus aga, et elust rõõmutundmine ja vabaduse nautimine võib hiliskapitalistlikus Eestis olla üsna samal moel ja samadelt alustelt taunitav kui Nõukogude Liidus.

Praegune sõnaline hurjutamine on muidugi tühi-tähi, võrreldes toonasega, kui hukkamõistuga võis kaasneda näiteks arreteerimine, vägisi kiilaks ajamine või hullumajja saatmine, ent Paul-Eerik Rummo samast hipiajast pärit laulusõnad „Põgene, vaba laps – vii peitu maailma vabadus“ tunduvad üldjoontes endiselt aktuaalsed. Maailm vajab praegugi vabu lapsi, kes ei vannu valitsevale korrale kooris truudust nagu usinad pioneerid, keda Toomistu hipidele tausta loomiseks näitab. Kui paljud neist pioneeridest täidavad tänini Nõukogude Liidu ajal antud pühalikku tõotust „palavalt armastada oma kodumaad; elada, õppida ja võidelda nii, nagu õpetas suur Lenin, nagu õpetab Kommunistlik Partei“? Filmi peategelaste, elatanud hipide tõekspidamised paistavad olevat ajaproovile märksa paremini vastu pannud.

Siinkohal meenuvad paratamatult hipisaare diskussioonis korduvalt kõlanud isalikud õpetussõnad, et süsteemi vastu mässamine on justkui mingi noorus­rumalus, faas, mis tuleb paratamatult ületada, või ka, et „süsteemi saab muuta ainult seestpoolt“.3 Eks tolle mõttekäiguga ole mäletatavasti sageli põhjendatud ka nõukaajal parteisse astumist. Kuivõrd need seestpoolt muutjad nõukogude süsteemi tegelikult muutsid ja kuivõrd muutis süsteem neid? Kui paljudel neist õnnestus enda vastu tõepoolest ausaks jääda?

Nõukahipid lõid omaenese sistema, üleliidulise hipivõrgustiku, ega lasknud totalitaarsel masinavärgil end kõigutada ega muuta. Need halli habemega mehed, keda filmis näeme, on jäänud hipideks ka auväärses eas, kuigi too kunagi kõikvõimsana paistnud masinavärk on ammu kokku kukkunud ja terve ilma­kord täiesti teiseks saanud. Võib oletada, et süsteemi seestpoolt muutjaid, hiljem etableerunud nõukogude Steve Jobse kohalike hipide seas ikka leidus, kuid filmis me neid ei näe. Kontrasti mõttes oleks huvitav vaadata ka mõnda säärast, ehkki põhimõtet see muidugi ei muudaks – ilusad ideaalid püsivad ka muutlikel aegadel, neist pole vaja loobuda.

Ja hipiideaalid ei piirdunud vabadusega, samuti nagu hipide vabaduseideaal ei piirdunud pelga hedonismiga isegi mitte droogide, seksi ja rokenrolli vallas. Need kõik on hipivabaduse kaht­lemata olulised, tänapäevani mõjukad aspektid, kuid ühtlasi osa loodetud vaimsest vabanemisest, mis otsis inspiratsiooni muu hulgas idamaistest õpetustest ja religioonidest. Pealegi oli tegu poliitilise liikumisega, mis vastandus läänes kapita­listlikule süsteemile samuti, nagu see traataiatagusel kuuendikul planeedist vastandus nõukogude omaga. Lääne hipide kommunismi kalduvate vaadete ja nõukahipide loomuliku nõukogudevastasuse vahel on huvitavad käärid, mida oleks ehk võinud filmis rohkem valgustada. Samuti seda, mida arvavad veteranhipid meie praegusest lääne ühiskonnast, milles nad kunagi tõenäoliselt nägid, nagu süsteemivastased nõukogude inimesed enamasti, omamoodi tõotatud maad ja vabaduse kantsi.

Praegusse formaati see küll vist mahtuda poleks saanud. Filmis on niigi nii ohtralt teemasid, külluses materjali ja nii tihe montaaž, et täispikk dokumentaal, eriti selle esimene pool, mõjub pigem teemakohaselt kaleidoskoopilise treileri või fragmentaarse muusikavideona. Meelde ei jää sealt suurt midagi peale helgelt psühhedeelse üldmulje. Teise poole teekond hipide kogunemisele Venemaal tundub tormilise sisse­juhatusega võrreldes ootamatult aeglane ja pikaldane, kuid kokkuvõttes tahaks paljudest asjadest ja tegelastest justkui rohkem teada. See nõuaks küll vist juba mitmeosalist telefilmi. Seda lootma jäädes rõõmustagem, et kuus aastat tehtud täispikk dokumentaal linastus just nüüd – sest selles, et nõukogude hipide lugu ja sõnum on praegu olulised, tuleb filmi autoritega küll nõusse jääda.

Hämaravõitu aegadel, mil mõnedki paistavad igatsevat kõva kätt ja valju korda, tarastatud maailma ja siredais Hugo Bossi mundreis marssivaid leegione, on oluline meenutada, et säärased ideaalid nagu vabadus, vägivallatus ja armastus on olemas ning osutunud ajutistest tagasilöökidest hoolimata läbi aegade elujõuliseks. Kes soovib nende ideaalide üle küüniliselt irvitada või kõneleda „hipide igakülgsest värdjalikkusest“,4 see viigu end esmalt teemaga kurssi, vaadaku film ära ja esitagu seejärel oma põhjendatud kriitika koos etemate ja uhkemate ideaalidega, mille kõrval kõik teised – sealhulgas Siddhārtha Gautama, Jeesuse ja Gandhi omad – mannetuna põrmu vajuvad. Ootame huviga.

1 Triin Heinla, Vabadusest ja mugavusest – reisikiri hipisaarelt. – Müürileht 5. V 2017.

2 Smilers. Kellele lüüakse aisakella. Mojito, 1997.

3 Peeter Kormašov, Hipid, kapitalism ja teised halvad asjad. – Müürileht 26. V 2017.

4 Mihkel Kunnus, Imagine. – mihkelkunnus.blogspot.com, 21. II 2012.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming