Afganistani teema on aastaid olnud ülekantud tähenduses meie kõigi lahinguväljaks

Kristiina Davidjants

Eile esilinastus režissöör Sulev Keeduse uhiuus täispikk mängufilm „Kirjad Inglile”. Kristiina Davidjants küsitleb eesti autorifilmi viimaseks mohikaanlaseks nimetatud Keedust.        Kristiina Davidjants: Eile esilinastus Tallinna Cinamonis Sulev Keeduse uhiuus täispikk mängufilm „Kirjad Inglile”. Alustame päris algusest, mõttest teha film „Kirjad Inglile”.  Sulev Keedus : Mõtteid oli mitmed ja ega seegi film ole vaid ühe mõtte tagajärg. Ennekõike tuli aja jooksul tahtmine teha film, mille tegevus toimuks tänapäeval, ning meeles keerles Arvo Kukumäe kunagine jutt, et tahaks teha sellist rolli, kus mees käib ringi, kaustik põues, ning nii kui mõni mõte pähe tuleb, nii ta selle kaustikusse ka kirja paneb.  Millal see oli?  Nii kuus-seitse aastat tagasi. Läksin selle ideehakatisega Madis Kõivu juurde Tartusse, tema hakkas mulle siis omalt poolt kirju saatma ja nii ta läks. 

Miks sa alati kohe Madis Kõivule kirjutad?   

Sest Madis Kõiv on väga tänuväärt kaasautor. Kui talle sinu mõte vähekegi korda läheb, siis on temapoolsed kokkusaamised just sellised, nagu sa ühelt kaasautorilt ootad, ning tema maailmatunnetus on mulle väga sümpaatne. Temas on ka lõpunimineku usku, kui juba kord mingi lugu on käsile võetud. Vahetevahel on vaja kõrvale säärast kindlust ja tuge. Näiteks  selle loo puhul oli kogu käivituslik pool ikkagi väga problemaatiline, teema ei pakkunud otsustajatele erilist huvi. Nad ei näinud selles loos säärast dramaturgiat, mis võimaldanuks ideed filmina näha, ja väga võimalik, et päris sellisel algsel hõredal kujul seda nii palju ei olnudki kui nüüd, valmis filmis. 

Aga milline oli selle idee algimpulss? 

Kõigepealt Afganistani teema, mis on aastaid olnud ülekantud tähenduses meie kõigi lahinguväljaks. Siis Kirotaja kasutütre Safia lugu,  mille ma esimese hooga visuaalselt lahti kirjutasin aru saamaks, et midagi sellist lavastada oleks päris raske ja mõttetu ning see olnuks siis juba hoopis teine film, mille tegevus toimukski Afganistanis. Sealt tekkis mõte, et Kirotaja võiks Inglile kirjutada Safiast kui põhjusest, miks ta tagasi koju ei tulnud, vaid jäi hoopis teadmata kadunuks. Pealegi olnuks ta kohe desertöör ja tribunali alla läinud. Kui aga Eesti Vabariik taastati, siis oleks justkui tagasipöördumise võimalus  olnud, aga siis olid Kirotajal juba kohustused n-ö kasutütre ees.       

Kas tegid põhjalikku uurimistööd? 

Sain kokku inimestega, kes on seal elanud, ja  mitte mõne nädala, vaid aastaid. Kohtusin seal Vene sõjaväes olnutega ja inimestega, kes tunnevad hästi islamit. Ühesõnaga, jah, ma kohtusin mitme-mitme inimesega, kes on seda teemat palju lähemalt tundma õppinud kui mina. 

Miks valib peategelane islami? On see vihje praegu üleüldisele islamiseerumise hirmu temaatikale või võinuks see olla mõni teine religioon?       

Ma ei nimetaks seda islamihirmuks, see on ikkagi pigem vihje hommikumaale ja tema kultuurile, sellele, kui ühekülgselt seda praegu maailmas valgustatakse. Kõigi nende sündmuste valgusel, mida me meedias näeme või kuuleme, on sellest teemast saanud omamoodi tabu. 

Jeremia uus kodu on Afganistani asemel aga hoopis kusagil Aafrika islamiriigis? 

Jah. Kirotaja ütleb küll, et ta läheb tagasi, aga ta  ei ütle täpselt, kuhu, ja ma arvan, et see ei olegi tähtis. Ta läheb tagasi sinna, kust ta tuli, ehk kuna ta on moslem, läheb ta tagasi islamiriiki. 

Jeremia rollis teeb mõjuva rolli Tõnu Oja. Nüüd, kui film valmis, tundub see ainuõige valik, kuid kuidas sa siiski temani jõudsid? 

Peategelane oli vaja otsida ikkagi generatsiooni järgi, mis ei olnud just kõige lihtsam. Pealegi oli meil vaja sellist näitlejat, kelle puhul oleks usutav, et ta on mägedest tulnud, ning Tõnu ilmes ja silmades on selline võimalus olemas. 

Mis näitlejavalikut puudutab, siis ega see pole vähemalt minu puhul niimoodi, et ma kujutan endale väga täpselt ette, mida tahan, ja siis selle järgi otsin. Pigem tähendab see inimestega kokkusaamist ja siis kuidagi hakkabki kujunema selline tunne, et vaat tema võiks olla selles või tolles rollis. See ei ole kindlasti mingi oskuste proovilepanek, kuigi ma saan aru, et näitlejale võib see arusaamatu kompamine olla raske katsumus. Mina jälle teistmoodi ei  oska, ma olen iga filmiga nii teinud.       

Kõik peab olema läbi tunnetatud?       

Jah. Selles filmis pole episoodi, mida pole elus kuuldud või nähtud, kas siis läbi isikliku või võõra kogemuse. Ehk nii palju on muudetud, et juurde on antud mingi aktsent.       

Jah, sellega seoses – miks sa raseda filmis suitsetama panid?       

Ta ei ole ainuke, kes suitsu tõmbab, võib-olla sa ei pannud tähele. Filmi kunstniku Toomas Hõraku sõnastuses ongi selle filmi idee ju suuremas plaanis õhtumaa lihahimu, naudinguteiha ja materiaalne vastandumine idamaa maailmatunnetusele. Siin ongi selle filmi konflikt ja vastandused. Mina seda ehk algselt ise nii täpselt sõnadesse panna ei osanudki.     

Tuleb tunnistada küll, et naistegelased on kõnealuses filmis ajuti hirmutavad, ajuti grotesksed.   

„Kirjad Inglile” naistegelased on selline silmatorkav koondpilt tänapäeval prevaleerivast naisekuvandist. Nii-öelda nendest naistest, keda näeme pidevalt linna vahel liikudes või siis kusagil telekaekraanil. Kõik see, mida rõhutatakse või mille peale mängitakse, poleks ühest küljest nagu tõsine, aga kui seda mängu kaua mängida, hakkab lõpuks mõjuma. See on nii nagu suusoojaks võid öelda välja mingi räige sõna ja selle siis kohe unustada, aga me kipume  unustama ka selle, et räigel sõnal on oma jõud, mis hakkab kusagil alateadvuses toimima. See ei ole üldse minule loomuomane, et ainult mina seda niimoodi näen. Üks mu tuttava tuttav, kes on ammu Eestist ära, tuli üle mitmekümne aasta siia tagasi ja tema esimeseks emotsionaalseks, n-ö visuaalseks pildiks oli see, et Eestist on saanud riik, kus sõidavad põhiselt džiibid ja Lexused ning kus kõik noored naised on nagu mannekeenid: hästi saledad, eksponeerivad  ennast ja on hästi väljakutsuvad. Olnud ainult nädalakese ära kusagil islamiriigis, tuled Eestisse tagasi ja tõesti, esimene asi, mida märkad, on see, et naised on hästi halastamatult alasti. Mõttetult.       

See tähendab me näeme neid läbi Kirotaja silmade?       

Jah. Filmi visuaalne külg, kogu see maailm, mida ta siin näeb, on läbi Kirotaja silmade, nii nagu need telefonikõned seal filmis kõlavad läbi tema kuulmise.         

Et siis Kirotajast on läbi uue usutunnistuse saanud mitmekordne võõras kodumaal, kus naised kehastavad kõike ebapuhast?         

Eks natuke võib see aktsent selle filmi puhul olla küll.       

Kui kerge on sind kahtlustega rajalt maha võtta või kui palju sa usud oma ideesse?       

Rajalt maha võtta pole vist eriti kerge. Dokumentaalfilmidega ehk küll, neid on tõesti, mis ühel või teisel põhjusel jäid tegemata, aga ütleme nii, et kui ma juba ikkagi mingi idee avalikult välja käin, siis on mul endal sellest suhteliselt raske taganeda.       

Nii et oled autor, kes jääb truuks oma ideedele ja teeb autorifilme?       

Ma olen selle autorifilmi termini peale mõelnud, sest see käib minuga justkui kaasas kogu aeg. Mida see tähendab? Ma ei vaidle sellele määratlusele vastu, aga näiteks selle filmi puhul oli umbes kuus-seitse inimest, kes mind  aitasid või toetasid. Mitte sellepärast, et mina oleksin neid kuidagi mõjutanud, vaid nemad tundsid juba õhust ära, kuhu ma tahan välja jõuda, ja pakkusid selleks oma tuge. Kui ma „Somnambuuli” tegin, siis mõtlesin, et alati on kingitus, kui sul on üks säärane inimene loomingulises grupis, aga nüüd oli neid palju rohkem. Kui rääkida näiteks operaatorist, siis ega me Rein Kotoviga, kellega see on meil kolmas ühine film, palju ei räägi. Kuid ta tajub ja  usaldab mind ning see on väga tähtis. Kostüümikunstniku Elo Soode tööprotsess oli meeletult suur ja pikk: ta käis läbi kõik õmblustöökojad, teatrikostüümilaod ja kõik vanakraamipoed nii siin kui Soomes, sest paberil me neid lahendusi ei leidnud. Aga temagi mõistis, mida ma tahan, ja jõudis õigesse kohta välja. Kindlasti Kaie-Ene Rääk, kellega ma olen monteerinud kõik oma filmid ja kes on „Kirjad Inglile” produtsent – tema stressitaluvus  ja pühendumisoskus on harv nähtus. Helena Tulve, kes käis mitmel võttel. Kuigi ma ei osanud talle öelda, mis helistikus üks või teine asi peab olema, sai ta sellest ise aru. Filmi kunstnik Toomas Hõrak, kelle julgete fantaasiate ja teatraalsete väljendusvahendite jõulisusega jõudsime koos sellistesse kohtadesse, mõtetesse ja lahendustesse, kuhu ma üksi kunagi poleks jõudnud. 

Kuidas sa seda autoriliini vead? Palju ennast, palju teisi usaldad?       

See on iga inimese puhul erinev. Ma pole kunagi nii mõelnud, et mis on doonori osa, mul polegi olnud säärast mõtet, et kunstnik on üks filmi  doonoritest. Pole osanud niimoodi mõelda. Ma olen saanud aru nende kogemuste najal, mida olen oma filmidega omandanud, et inimesed on nii erinevad. Filmi puhul on väga oluline, et kõik asjaosalised jõuaksid loo lõpuni teha. „Georgica” seisis aasta aega, muidugi oli raske samast kohast edasi minna. Mõned inimesed jälle väsivad ära, võtteperioodil on reeglina meeletult pikad, kuueteisttunnised tööpäevad. Sa küll täpselt ei mõõda, et mis kell ma uksest  välja astusin ja mis kell magama läksin, aga inimesed väsivad puhtfüüsiliselt ära. Väsitakse ka sellest, kui keegi tahab midagi anda ja saab aru, et pakutu ei sobi. See on niivõrd individuaalne, kellele hakkab siis juhtunu hinge kinni ja ta ei saa sellest enam lahti ning kes on siis paindlik – saab aru, et see, mis ta välja käis, polnud mitte halb, vaid see lihtsalt ei sobinud sellesse loosse nii täpselt.       

Juhtub seda tihti – solvumist?       

Mitte tihti, aga on ikka. Ma olen tagantjärele üritanud aru saada, miks inimesed ära väsivad. Minu puhul on veel see, et ma olen väga vilets kiitja. Kui jõuan mingi tulemuseni kas või ühe episoodi puhul siis järgmisel hetkel, kuna aeg on nii kallis, ma mõtlen juba järgmisele episoodile. Mul pole seda tarkust, et võtaks hetkeks aja maha. Ma võin küll hõigata aitäh, aga see on ka kõik. Tunnustuse vajadus on ju täiesti loomulik, aga ma ei ole seda pidanud tööprotsessis  vajalikuks, nagu ma ei pea vajalikuks, et keegi mind sellel ajal tunnustama tuleks. Tavaliselt on nii, et kui platsil läheb liiga hästi, siis see lööb mul punase tulukese põlema. Mulle on see väga ohtlik märk, kui film platsil kõigile kohutavalt lahe tundub.   

Kogemus on näidanud, et mis platsil tore,  pole seda montaažis mitte?   

Ma olen olnud filmigruppides, kus kõik nautisid protsessi, kõik oli hästi tore ja vahva, aga filmi nähes pettusid. Ehk ei oska ma piisavalt seda protsessis hinnata, see on mu jaoks puhas töö. Kõik peab liikuma tulemuse nimel.   

Küsitlenud ja üles kirjutanud Kristiina Davidjants  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming