Aeglane valss naelkingades

Jüri Laulik

Selles filmis on naelad löödud kingadesse talla alt sissepoole. Mängufilm „Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk“ („Tinker, Tailor, Soldier, Spy”, 2011, Prantsusmaa-Suurbritannia-Saksamaa, 127 minutit), režissöör Tomas Alfredson, stsenaristid Bridget O’Connor ja Peter Straughan John le Carré romaani põhjal, operaator Hoyte Van Hoytema, helilooja Alberto Iglesias. Osades Gary Oldman, Colin Firth, Benedict Cumberbatch, Toby Jones, Mark Strong, Tom Hardy, Ciarán Hinds, Konstantin Habenski jt. Linastub Solarise kinos. „Ta istus vastu toolileeni toetudes, lühikesed jalad konksus, pea ettepoole kaldu ja töntsakad käed risti ümaral vatsal. Silmad jäid paksude prilliklaaside taga suletuks. Ainsaks liigutuseks oli prillide puhastamine lipsu siidvoodriga, ja kui ta seda tegi, oli ta pilk niiske ja alasti, mis tekitas pealtnägijais piinlikkust.” Sellise tüübina kirjeldab kirjanik John le Carré romaanis „Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk” üht oma lemmiktegelast, ehk isegi omamoodi alter ego, luureanalüütik George Smileyt. Ta on väliselt kohmakas ilmetu lühike paksuke, kes tõesti ei jää ühelegi möödujale silma ega mällu.

Hea näitleja suurepärane esitus

Gary Oldman filmi „Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk” peaosalisena küll raamatu Smileyle päris ei vasta. Elegantne, kohutavalt korrektne, vaieldamatult kena mees ülikorralikult kogu aeg ülikonnaga. Kui ta prillid ära võtab, siis vilgub tema pilgus pigem terast. Väliselt on ta pigem tardunud ja ühtegi emotsiooni temast naljalt välja ei paista.

„Smiley on tuhm, ta ei käi hästi riides. Ma pidin mängima täiesti ebahuvitavat tegelast, kuid andma sellele täiesti ebahuvitavale mehele piisavalt karismat,” on Oldman ise ühes intervjuus öelnud. Eks ta natuke eputab, sest küllap saab näitlejagi aru, kuna ta ühe uhke rolli teeb. Filmis „Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk” on suuresti üks mees fookusesse tõstetud ja see on äärmiselt minimalistlikult näitlev Gary Oldman George Smiley osas.

Kogu näitlejate ansambel on muidugi väga võimas. Filmis mängivad põhiliselt briti näitlejad, alates vanameister John Hurtist kuni äsja kuningliku rolli eest kuningliku Oscari saanud Colin Firthini. Paari venelase pisirolli jaoks on filmi angažeeritud ka sellised tänapäeva vene tähed nagu Konstantin Habenski („Admiral”) ja Svetlana Hotšenkova.

Huvitav on see, et kogu filmi jooksul ei näidata silmast silma kordagi kahte kõige tähtsamat inimest Smiley jaoks: ei tema armastatud, aga truudusetut naist Anni ega Nõukogude luure juhti Karlat. Kuigi ilma näota, käivad mõlemad ekraanilt läbi ja nende juuresolek on kaudselt pidevalt tunda. Rohkem kui mõne teise, raamatus olulise tegelase napp ekraanilt läbilibisemine. Ainus kord, kui Smiley hoolikalt silutud ranges seitlis soeng sassi läheb, on siis, kui ta noorele kaaslasele Peter Guillamile (Benedict Cumberbatch) veidi vindisena avab oma mineviku masenduse põhjatuid reservuaare ja sobrab valusates mälestustes. Armastus ja reetmine on selle filmi, õigemini le Carré romaani sügavam sisu. Tõde ja õigus on liiga ambivalentsed, et neile liigset tähendust anda. Kõik on väga suhteline.

Ja see viimase kaadri endale napilt-napilt rahulolevat suunurgamuiet lubav Smiley võitjatroonil paneb Oldmani suurepärasele rollile punkti. Pole temagi mingi õilishing, vaid auahne, ambitsioonikas ja kättemaksuhimuline mees.

„Ma ootasin seda rolli 30 aastat”

Gary Oldman tõusis filmihuviliste tähelepanu keskmesse 1986. aastal filmiga „Sid & Nancy”, kus ta kehastas hullu punkarit, ansambli Sex Pistols bassimeest Sid Viciousi. See andis kohe tema järgnevale karjäärile oma pitseri ja suuna. Ekspressiivsed, ekstravertsed, sotsiaalselt kohanematud ja lihtsalt veidrad tüübid said tema pärisosaks, kuid mitte ainult. Tom Stoppardi filmis „Rosencrantz ja Guildenstern on surnud” (1990) mängis ta suurepäraselt Rosencrantzi, hiljem ka Ludwig van Beethovenit, kuid tema rollideks jäid ikka pigem Lee Harvey Oswald (filmis „JFK”), Dracula või mr Zorg „Viiendas elemendis”, rääkimata hulgast kurjategijatest ja muidu lurjustest.

Eks hiljem ole ka rollides muutusi: Oldmani kangelased on rahulikumad ja positiivsemad. Batmani filmide leitnant Jim Gordonis võib juba tagantjärele näha küll tulevast George Smileyt.

Tuleviku kohta tasuks ehk kõrva taha panna, et 2013. aastal esilinastuvas järjekordses Lancelotifilmis mängib Oldman kõikvõimsat võlur Merlinit. 1979. aastal tegi BBC samast romaanist seitsmeosalise telesarja, kus Smileyt mängis Alec Guinness. Tegemist on kõrgetasemelise ja tänaseni väga hinnatud seriaaliga. Siis oli le Carré romaan põletav kaasaeg ja ta ise, nagu nüüdseski mängufilmis, ninapidi stsenaariumi ja filmi tegemises sees.

Luurajast kirjanikuks

Neile, kes on le Carré raamatut lugenud, paistab film nagu õlimaalist tehtud sule- või pliiatsivisand. Raske on isegi ette kujutada, mida saab kogu sellest napist filmist aru inimene, kes pole raamatut lugenud. Mõned asjad on muidugi muudetud. Raamatus käivitab kogu loo tulistamine Tšehhoslovakkias, filmis toimub seesama sündmus Ungaris Budapestis. Filmis on veel selliseid momente, mis päris täpselt raamatut ei järgi.

Budapesti panoraam mõjub muidugi uhkemalt, kui raamatus kirjeldatud lõks Brno lähistel pimedas metsas. Filmi „Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk” kohta on juba kriitikud öelnud, et tegemist on „vana kooli kinoga”. Acton’it pole selles filmis rohkem kui see üks tagasihoidlik tulistamine Budapesti välikohvikus. Kogu pinge on sügaval inimestes, piinamistest ja tapmistest jõuavad vaatajani vaid mõned napid vihjed.

John le Carré on ise Briti luures töötanud ja tema asjatundlikkus on tema spiooniromaanides hästi hoomatav. Suurbritanniale jättis pärast koloniaalimpeeriumi kokkukukkumist sügava jälje sõjajärgsel ajal tegutsenud nn Cambridge’i nelik (või ikkagi viisik). Sellele seltskonnale ja eriti Briti luures kõrgele kohale jõudnud Kim Philbyle on oma romaanis toetunud ka le Carré.

Film „Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk” on aeglane valss naelkingades, aga need naelkingad pole nagu sportlastel, et naelad talla all ja teravik väljapoole. Selles filmis on naelad löödud kingadesse talla alt sissepoole. Ja tegelased peavad just selliste jalanõudega rahuliku näoga ja karjumata tantsu keerutama. Väga napilt tundeid paistab ekraanilt välja, aga nagu palavas paisunud tomatikonservi puhul, on ikkagi pidevalt tunne, et nüüd lüüakse avaja sisse ja punane pasta paiskub vastu nägu.

Neile, kes pole raamatut lugenud ega armastagi eriti lugeda, võiks soovitada filmi veel teist korda vaadata. Siis saaks paljudest momentidest ja tegelastest hoopis selgema pildi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht