Aeg täis lahtisi otsi

K? Hellerma

Kinos Sõprus linastub 11.–14. maini dokumentaalfilm “Debora Vaarandi aeg”.

Eelmisel laupäeval oli Debora Vaarandi matusetseremoonia. Tema lahkumine on veel värske, tema kirst nii selgelt silme ees, et see ähmastab pilku, ei lase võtta distantsi. Tahaks veel natuke oodata, olla tasa, lasta tal rahus minna. Langetada pea, avaldada veel viimast austust, olla juurdlevate sõnadega ettevaatlik. Küllap jõuab veel küsida ja vastata, küllap jõuab veel mõelda, selgitada, uurida – nii tema elu kui ka tema aega.  

Kui möödunud aasta 1. oktoobril tähistati Vanalinna Muusikamajas pidulikult Debora Vaarandi 90. sünnipäeva, siis kõnelesid seal lisaks kirjandusinimestele ka president ja Tallinna linnavalitsuse esindaja. Nüüdne ärasaatmine külmal maipäeval Pärnamäe krematooriumis möödus vaikselt ja tagasihoidlikult, kohal olid vaid kõige ustavamad sõbrad ja kaaslased ning väike hulk endassetõmbunud kirjarahvast. Jahe, vaoshoitud nukker rituaal, millega luuletajat ära saadeti, tõi kaude sõnumi, et üks osa sellest pikast ja käänulisest elust oli tegelikult lõppenud juba varem, et see sai otsa koos ajastuga, milles möödusid Debora Vaarandi parimad, elujõulisemad aastad. Kalmisturahus näis toimuvat veel epiloogi epiloog, ei enam.

Muidugi, need, kes Debora Vaarandit lähedalt tundsid, ei pruugi niisuguse mõttega leppida, sest see justkui märgib järkjärgulist, vana inimese puhul tavalist hääbumist, millega Vaarandil eriti pistmist polnud. Poetess ei kaotanud ka kõrgesse ikka jõudes kübetki oma terasest taibust ja vahedast intellektuaalsusest ning mõistis alati üllatada mõne tabava märkusega Eesti riigis ja maailmas laiemaltki toimuva kohta. Kuigi viimastel aastatel ei tahtnud ta eriti avalikkuse ees esineda ega intervjuusid anda, vaid tegi oma elutarku, läbinägelikke ja alati tasakaalukaid tähelepanekuid pigem eravestlustes, olid telefonikõned temaga alati julgustavad, tal oli alati varuks mõni kõnekas üldistus, uuriv kõrvalpilk, teine vaatevinkel.

 

 

 

Teadlik eemalolija

Küllap jõuab veel põhjalikult analüüsida ka Katrin Lauri dokumentaalfilmi “Debora Vaarandi aeg”, mis esilinastus Kumus vaevalt kuu aega enne Vaarandi surma. Film asetab tema loomingu ja isiku laiemale ajaloolisele taustale, vaatab kaugemale ühest eluloost ning ei piirdu pelgalt kirjanduslike teemaasetustega.

Miks “Debora Vaarandi aeg”? Miks mitte näiteks “Debora Vaarandi elu”? Ajas on alati lahtisi otsi, müstikat, seletamatust. Ajas on tähendusi ja paineid. Ajaga võib mõndagi välja vabandada. Ajaga on seotud palju lendsõnu, mis inimese elamise koormat justkui kergendaksid, sest osa selle raskusest võib enda isikult ära veeretada, ajale, kohale ja ruumile üle kanda. Aja muutumisest kõneldes peetakse tihti silmas pigem inimeste seas ja inimestega toimuvaid protsesse, millele pole ühest ja mõistetavat seletust ja mis ei allu kontrollile.

Aeg teeb oma töö. Aeg ravib haavad. Jäime ellu raskete aegade kiuste. Oh aegu, oh kombeid. Ja nii edasi.

Veel kuu aega tagasi oli filmil natuke teistsugune tähendus, kui sellel on praegu. Siis võis muu hulgas kõnelda delikaatsusest, toimimisest vastu asjaosalise soovi, sest Debora Vaarandi selle tegemise mõtet heaks ei kiitnud ning keeldus filmis ka osalemast. Viimastel aastatel hoidis Vaarandi avalikust elust teadlikult eemale, ei lubanud naljalt ühtki oma mõtet või eluseika meediasse paisata. Ta sidus käsist ja jalust kõik oma imetlejad ja austajad, kes oleksid meeleldi jaganud temalt kuuldut ka teistega. Üsna loogiliselt suhtus ta eitavalt ka sellesse filmi.

Miks suur luuletaja nii käitus? Oli see enesekindlusetus, hirm oma maine pärast? Või hoopis äärmuslik taktitunne, tark tagasihoidlikkus, soovimatus teisi millegi tema meelest ülearusega koormata? See oli üks tema isikuga kaasas käiv vastuolu. Oma mälestustes ja ka eravestlustes on Vaarandi end nimetanud tihti araks, kartlikuks ja seltskonda pelgavaks inimeseks, kes ei tahtnud esineda ega palju võõrastega suhelda. (Debora Vaarandi peietel Kirjanike Majas võttis teiste hulgas sõna Paul-Eerik Rummo, kes väljendas samuti selle üle imestust, meenutades aega, kui tema oli väike poiss ning Debora Vaarandi ja Juhan Smuul nende kodus külas käisid. Paul-Eerik Rummo mälus on Vaarandi julge, sõnaka ja enesekindla inimesena, kes ei peljanud kunagi oma arvamust välja öelda.)

 

 

 

Lõpetamata ajastu

Filmis osalemist takistas muidugi ka kuulmispuue, kuid selle keeldumise tulemusena on Debora Vaarandi kuju filmis pigem kontuurne, mõjub pisut müstifitseerituna ja romantiseerituna (kas või mõeldes lavastatud kaadritele noort Deborat maalivast Karl Liimandist).

Oleks kindlasti kahju, kui Katrin Laur oleks täiesti loobunud mõttest teha film Vaarandist, sest autori kimbatustest (mida ta ka kaamera ees tunnistab) hoolimata on sündinud avarapilguline kultuurilooline dokument, mis otsib nii Debora Vaarandi kohta eesti kirjanduses kui heidab pilgu tema ajastule laiemalt. Keskendumine Eesti lähiajaloole on režissööri poolt julge ja aktuaalne samm, sest Debora Vaarandi isiklik aeg on küll nüüd lõppenud, aga ajalooline aeg, milles ta elas, ikka veel lõpetamata. Ja lõpetamata, vähemasti mõtteliselt, see võib-olla jääbki.

Filmi üks liin on puhtalt ajalooline, see reastab arhiivikaadreid, kus näha, mis juhtus Eestiga enne ja pärast juunipööret. Need annavad vaatajale kiirkorras ajalooalase järeleaitamistunni Eesti lähiajaloo kriitilisemate sündmuste kohta. Filmi mõttelises keskmes aga on arutlused vabaduse ja vastutuse üle ning hulk asjaosalisi jagab oma nägemust isiku enesemääramise võimaluste üle surveaja tingimustes. Arutluste illustratsiooniks esitatakse hulk dokumentaalseid seiku poetessi ja tema kaaskondsete elust, emotsionaalset münti lisab Vaarandi luulet esitav Kersti Kreismann.

Kaamera ees on arvestatav hulk eesti kirjandusinimesi, kelle seisukohad käivad tihti üksteisele risti vastu, kuid ühtekokku koorub neist ilmekas palett kultuuriinimeste erinevast suhtumisest ja kohanemisstrateegiast nõukogude võimu ajal. Kes läksid kaasa, nende päralt olid hüved, välisreisid, positsioon. Kes ei läinud, pidid elama tagasitõmbunult, tagakiusatult, pidevas vangilangemise hirmus.

Kuigi Debora Vaarandit pole enam, pole ka totalitaarset surverežiimi ja nõukogude võimu, pole ametlikult 1991. aastaga lõppenud ajastu veel päriselt läbi. Vanemate inimeste, toona elanute mõtetes see kestab, sest nende eluloost seda välja kirjutada enam ei saa. Aga see aeg püsib visalt ka riigi ja rahva ajaloolises mälus, sest mõttelist lõpparvet sellega pole tehtud ning ega seda vist täielikult teha saagi.

Katrin Lauri filmi peamine väärtus näib olevat avaliku dialoogi käivitamises selle möödunud sajandisse jääva ajaloolise etapi üle, mida nüüd nimetatakse viiekümneaastaseks okupatsiooniajaks; režissöör uurib, kuidas inimesed siis mõtlesid, kuidas kohanesid, milliseid kompromisse tegid ja kui iseseisvad nad oma otsustes olid. Fookuses on eelkõige eesti kirjandusinimeste suhtumine ajastusse, film teeb kuuldavaks nende hinnangud ja laseb kaasa elada nende kõhklustele. Lisaks saavad sõna katoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan ja kunstnik Evald Okas.

Nagu arvata võib, on igaühel oma lugu ja oma argumentatsioon, mingit ühtset pilti neist ei moodustu. Ühed on leplikumad, teised kategoorilisemad, kõige otsekohesemalt väljendub rootsieestlasest kirjanik Enn Nõu: küsimus on selles, mitu sõrme sa kuradile annad.

Eemalt vaadates nähakse asju teistmoodi kui lähedalt. Iseloomulikuks näiteks on Aksel Tamme keeldumine kasutada tolle aja kohta okupatsiooni mõistet, ja tema küsimus, kas see, mis nii kaua kestab, saab enam olla okupatsioon? Muide, ka Debora Vaarandi kõneles tihti sellest, et ka sel ajal nõudis igapäevane elu elamist, et inimesed olid oma rõõmude ja muredega, oma argieluga siis samasugused nagu praegu ega mõelnud pidevalt nende elu määravatele piirangutele.

Filmis saavad aga sõna ka teistsuguse lähenemisnurga pooldajad, näiteks Valda Raud, kes olukorda ei pehmendanud, kelle jaoks oli see aeg seotud ennekõike kannatustega ja sundis neid valima hoopis teise tee, mis nad võib-olla avalikust elust kõrvale jättis, aga kompromissidele võimuga siiski ei sundinud.  

 

 

 

Sirgjooneline keelduja

Film esitab karme küsimusi. Kuidas hinnata kirjanikku, mõtlejat, poeeti, kes läheb võimuga kaasa, teeb kompromisse, ülistab kehtetuks osutunud ideid, tõstab esile valeväärtusi? Kas seda inimest võib mõista, heaks kiita?

Ei saa ju unustada, et Debora Vaarandi elas ajal, mil võimuga hästi läbi saav kirjanik oli tänases mõistes A-kategooria staar, igatahes ühiskondlikus hierarhias palju kõrgemal kohal kui on kui tahes mainekas kunstnik või kirjanik meie praeguses sootsiumis. Tema käsutuses olid kõik toonased hüved ja parteinomenklatuur arvestas temaga. Selle eest pidi ta end “korralikult” ülal pidama.

Debora Vaarandi mullu ilmunud mälestusteraamatu põhjal heideti talle ette, et ta ei ava piisava põhjalikkusega oma meelsuse tagamaid ning hiilib ajaloolisest vastutusest kõrvale. Vahest tal polnudki enda kaitseks ühtki argumenti võtta, sest tema jaoks oli tollane kaasaminek uute ideedega loomulik ja õige, need olid tema noorusajal progressiivsed ja uuenduslikud, ta kiitis need vaistlikult ja pikemalt mõtlemata heaks. Kindlasti poleks ta osanud arvata, et talt hakatakse kunagi nii tungivalt selle otsuse kohta aru pärima.  

Varasema luule põhjal, mida Kersti Kreismann filmis luges, võib öelda, et Debora Vaa­randi oli tõepoolest punane poetess, selles pole ju kahtlust. Ta määratles ennast vasakpoolseks juba varases nooruses, kui ta Tartus õppides Viktor Hioni ringiga liitus. See, et ta hilisemas luules näitab end tugeva loojana, kirjutades end eesti kirjanduslukku iseseisva ja jõulise autorina, on juba medali teine külg. Kas vaadelda neid külgi lahus või koos, sõltub juba hindajast. Võib arvata, et pikemas perspektiivis, ajaloo palge ees, sulavad kõik Debora Vaarandi isiku ja loomingu küljed üheks tervikuks, kust ei saa välja jätta selle vähimatki osa.

Miks ta ühines vasakpoolsetega, miks võttis vaimustusega vastu juunipöörde, miks kirjutas oode Stalinile? Jah, miks? Mitmed Vaarandi mälestustekogumiku arvustajad otsisid sealt kahetsust, tuha päheraputamist, andekspalumist ning väljendasid oma pettumust, kui nad seda raamatukaante vahelt ei leidnud.

Aga ka oma keeldumises selle kohta aru anda oli Debora Vaarandi sirgjooneline.  

Ja nüüd ei saa keegi talt seda enam ka nõuda.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht