Aeg ei peatu, ei-ei…

Mathura

„Benjamin Buttoni uskumatu elu”, kus Fincheri käekiri on finesside maitsekuses küll selgelt äratuntav, on tema seniste linateoste hulgas kahtlemata kõige lüürilisem ja muinasjutulisem. „Benjamin Buttoni uskumatu elu” („Curious Case of Benjamin Button”, USA 2008, 166 min), režissöör David Fincher, stsenarist Eric Roth. Osades Brad Pitt, Cate Blanchett, Julia Ormond, Elias Koteas, Jason Flemyng, Jared Harris jt. Linastub Tallinna kobarkinos.     Francis Scott Key Fitzgeraldi lühijutu „Benjamin Buttoni uskumatu elu” järgi vändatud film jutustab meile kummalise loo. Mees nimega Benjamin, kes hiljem saab endale perenimeks Button ehk Nööp, sünnib siia ilma vanaätina, kes hakkab muudkui noorenema, kuni sureb imikuna. Tema elulugu on täis eriskummalisi juhtumusi ja rände, mis üks uskumatum kui teine. Iga kord, kui ta meie ette ilmub, näeb ta taas välja nägusam kui varem, kuid lõpuks,  lapseeas, sunnib teda alistav dementsus unustama, millise elu ta on juba selja taha jätnud. Pealtnäha ulmelises loos on ka sügavamaid tõdemusi elu, saatuse, surelikkuse, ka ühiskonna ja ajastute suhtelisuse kohta. Algab ju F. Scott Fitzgeraldi jutustus sõnadega: „Kuni 1860. aastani arvati heaks sündida kodus. Käesolevaks ajaks seevastu, nagu olen kuulnud, on arstiteaduse ülemjumalad määranud, et vastsündinu esimene nutt peab kõlama  hospitali tuimestavas õhus, ja hea oleks, kui see hospital on ka moodne”.

Fincheri ratsukäik

„Benjamin Buttoni uskumatu elu” filmilinale seadnud David Fincher on juba mõnda aega olnud teatud filmihuviliste silmis nn kultuslavastaja seisuses. Tema senised filmid on järginud küllalt selget üht joont, välja arvata mõned muusikavideod nagu Madonna „Express Yourself” („Väljenda end”)  või „Vogue” („Mood”) või Stingi „Englishman in New York” (”Inglane New Yorgis”). Fincher sai kuulsaks 1992. aastal filmiga „Alien 3” (tõlgitagu seda siis „Tulnukas” või „Võõras”) ja omaette täheks järgmiste filmidega „Seitse” (1995), „Mäng” (1997) ja „Kaklusklubi” (1999). Kõiki nimetatud filme, nagu ka „Paanikatuba” (2002) ja „Sodiaaki” (2007) iseloomustavad küllalt tume tonaalsus ja esituslaadi sirgjooneline armutus, sekka vägivaldsust ja alati  ka sissevaadet inimese hirmude pimekambrisse, mida ta heameelega enda eest varjaks. „Benjamin Buttoni uskumatu elu”, kus Fincheri käekiri on finesside maitsekuses küll selgelt äratuntav, on tema seniste linateoste hulgas kahtlemata kõige lüürilisem ja muinasjutulisem. See film on ehk küll veider, aga ka selles veidruses romantiline lugu ühe inimese eneseotsingutest ja armastusest. Nimitegelast mängiv Brad Pitt on oma rollisoorituses nauditav  (tõsi, uunikumtsiklite seljas näen sõitmas ikka rohkem Pitti kui Buttonit) ja tema elu suurt armastust Daisyt kehastav Cate Blanchett on suisa võrratu. Pealispinna all on Fincheri lugu aga küllalt filosoofiline uurimus, mis heidab ülbe valge kinda sellistele nostalgitsevatele laulukestele nagu „Noorus on ilus aeg, noorus ei tule iial tagasi” ning nõustub mõne teise poplooga nagu ansambel Apelsini nõukogudeaegne  hitt „Aeg ei peatu”. Sügavamal tasandil jätkab Fincher ka „Benjamin Buttonis” oma senise lemmikhuviobjekti, inimese hirmude vaatlemist. Sest eelkõige käsitletakse filmis inimese silmitsiseismist oma ajalikkusega ja tema oskust sellega toime tulla. Filmi tunnuslauseks on „elu ei mõõdeta mitte minutite, vaid hetkedega”, mis kinnitab lihtsat, ent põhimõttelist sõnumit, et elatud elu väärtust ei määra mitte selle kestus, vaid kogetu sisukus ja sügavus.  Elust jäävad alati meelde just elu määratlenud hetked, mitte „elukvaliteedi keskmine” või järjepidev statistika. Seda veendumust kinnitab filmis ka kõrvaltegelase Elizabeth Abbotti (Tilda Swinton) jutustus oma unistusest ujuda üle La Manche’i väina (selle teeb ta teoks alles vanast peast). Ka filmi nimitegelase Benjamin Buttoni elu ei tee lõpeks eriskummaliseks (ingliskeelse pealkirja võiks tõlkida ka veidi teisiti: kurioosne juhtum, eriskummaline  lugu) mitte niivõrd see, et tema elu kulgeb nii-öelda tagurpidi, vanadusest nooruse suunas, vaid ennekõike see, mida ta oma elu jooksul jõuab ja julgeb läbi teha. Kui George Bernard Shaw kunagi arvas, et „noorus on raisatud noortele”, siis vaidleb Fincher ka talle vastu. Kui film algab looga mehest, kes ehitas tagurpidi käiva kella, lootuses, et see toob tagasi tema sõtta jäänud poja, siis näib filmi lõpp meile kinnitavat, et pole vahet, mispidi  käib kell: lõpp luurab meid kõiki. Läbi kogu filmi tuletab meile selle lõpu juuresolekut meelde haiglavoodis surev jutustaja, mis on kirjandusteosega võrreldes täiendav seik, ent kommenteerib omakorda alguses tsiteeritud Fitzgeraldi mõtet haiglatest ja voodidest. „Benjamin Buttoni uskumatu elu” kandideeris harukordselt koguni kolmeteistkümnele Oscarile, millest võitis lõpuks siiski „vaid”  kolm vähetähtsamat: visuaalsete efektide, grimmi ja kunstilise kujunduse eest. Kõik kolm väärivad selle filmi puhul kahtlemata nimetamist.

Tegu on veel ühe filmiga, mis on võimalikuks saanud tänu praeguse aja tehnilistele võimalustele. Nimitegelase kasvamine kidurast vanaätist sihvakaks noormeheks petab vaatajat uskuma nii mõndagi uskumatut. Visuaalsete efektide küllus põhjustab aga mulle tihti vastakaid tundeid, sest paratamatult  jääb teadmine, et sa vaatad virtuaalset reaalsust. Rohkelt kiidusõnu tuleb aga küll öelda grimmimeistri, juba üheksandat korda kandideerinud Greg Cannomi kohta: tänu tema abile suudab Cate Blanchett mõjuda veenvana nii noorukese hapra baleriinina kui ka surivoodil oma viimast, Benjamin Buttoni lugu jutustava vanaprouana.

Jätkuv salapära

Vaatamata saamata jäänud kümnele Oscarile  ja mitmete briti arvustajate kriitikale filmi ülepakutud hollywoodliku plämä pärast, on Fincheri ratsukäik minu meelest siiski õnnestumine ja asi pole ainult auhindades. „Benjamin Buttoni uskumatu elu” on siiski esimene Fincherile rohkelt nominatsioone ja auhindu toonud linateos, kui välja arvata kaks aastat tagasi Cannes’i Kuldsele Palmioksale nomineeritud „Sodiaak”. „Benjamin Button” näitab Fincheri jätkuvat meisterlikkust täita  suurt lina hämartoonide ja salapäraga, kinnitab võimet jutustada inimesele midagi inimesest enesest ja oskust leida millestki tavatust midagi ilmset. Oscari nominent oli ka filmi stsenarist, mainekas Eric Roth, kelle viimane suursaavutus on ehk Steven Spielbergi lavastatud „München”. Just Rothi käsikiri oli aga aluseks kultusloole „Forrest Gump” ning „Benjamin Buttoni” sarnasus „Forrest Gumpiga” on ilmne ka tausta  teadmata. Mõlemad filmid pakkuvad eepilise loo eriskummalisest inimesest, liikudes läbi ajastute ja kontinentide. Paradoksaalselt ei anna Roth aga ulmelisema „Benjamin Buttoni” puhul loole sedavõrd fantastilist lennukust kui „Forrest Gumpis”, vaid on palju tõetruum. Vaataja peab peaaegu jääma uskuma, et selline tavatu lugu nagu „tagurpidi elamine” on tõepoolest võimalik, linateos peab andma talle tunde, et filmi keskpunkt ei seisne tagurpidi  elamise faktis (või utoopias), vaid soovis panna inimene mõtlema saatuse, juhuse ja kaduvuse üle. See, et „Benjamin Button” annab filmi vaatamise ajaks justkui väljaspool aega seismise tunde, tegelikult vaid rõhutab aja vääramatut rolli meie elus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming