Aastavahetus telepurgis: mäng ühte väravasse

Veiko Märka

Toomas Luhats lubas 31. detsembril õhtuseid saateid tutvustades, et pulti pole vaja vahetada,  kõik hea ja parem tuleb ETVst kätte. Põhimõtteliselt oligi tal õigus, kusjuures erakanalite vana-aastaprogrammi nii madal tase oli mulle siiski üllatus.  Riigikanali fookuses oli pildiliselt Estonia  teatrimaja, temaatiliselt euro tulek ja Tallinna saamine Euroopa kultuuripealinnaks. Kui programmi üksikosad pakkusid palju toredat, siis fookused olid valed. Hulga prominentide ja lihtrahva kokkumeelitamine Estonia teatrimaja ette tekitas üksnes piinlikkust. Ajaloost teame, et seni esimest ja viimast korda jäi Eesti oma rahast ilma aastal 1940. Kusjuures retoorika, lubadused ja teisitimõtlemise välistamine sarnanesid praegusega nagu kaks tilka vett. 70  aasta eest polnud rahaautomaate ja telekat, aga kindlasti oleks tolleaegne peaminister Johannes Vares sama rõõmsalt kaamerate ees rublasid välja võtnud ja pöidla üles tõstnud nagu Ansip praegu. Tallinna kultuuripealinna staatus on aga Savisaare kirikuskandaali taustal lausa hale. Euroopa kultuur põhineb ju kristlikul kirikul ja selle traditsioonidel. Kapo, meedia ja poliitiliste konkurentide jõhker kallaletung Tallinna linnapeale, kes soovis Lasnamäele just  nimelt kiriku rajada, välistab kultuurist mõtlemisegi.       

Eriti naeruväärne on kaitsepolitsei „õigustus”, nagu oleks osa rahast mõeldud Keskerakonna rahastamiseks, mitte kiriku ehitamiseks. Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikul ja Keskerakonnal on sama palju vahet nagu koeral ja penil. Üks ja sama suu sööb ja üks kõht saab täis. Sama tobe oleks hobuselt  nõuda, et ta sööks kaera vasaku ja timutit parema suupoolega.     

Õigupoolest leidus ETV mõlemal programmil nii mõndagi märkimisväärset juba enne otseeetrit. Ka vana saate palju nähtud kordus võib  mõjuda värskelt ja päevakajaliselt. Nii viis täiskasvanulegi kaasaelamisrõõmu pakkunud lasteetendus „Buratino” mõtted ebapädevalt teatridirektorilt Karabass-Barabassilt ebapädevale orkestridirektorile Andres Siitanile. Ja eks nende lõppki olnud sarnane. Lia Laatsi kuulus lause „Otsi endale uus ema!” „Noorest pensionärist” tuletas aga kohe meelde õnnetu, möödunud aastal mitu korda orvuks jäänud Rahvaliidu. Ootamatuid assotsiatsioone tekitas ka  sporditoimetuse panus: Tour de Ski avaetapp pluss Kristina Šmigun-Vähi koogiküpsetamine uue, meeskoondisekaaslaste kingitud põllega. Loogiline ju, et suusakuningannale põlle ostmine oli nii tähtis tegevus, et treening ja kontsentreerumine unarusse jäid ja esimese kuuekümne hulka sõita ei suudetud. Ning et kange šoppamine mõnel mehel isegi hemoglobiini ning eretrotsüütide noorvormide taseme lubatust kõrgemale ajas. Põll oli ju tõesti ilus.  Aga mis juhtub kui Kiku enne Oslo MM i näiteks pajakindaid tahab, sellest ei taha mõelda ei mina ega ükski Eesti Suusaliidu sponsor.       

„Tujurikkujat” ootasin väikese kahtluseivaga hinges. Sepp ja Avandi on ju aasta jooksul nii palju häid saateid teinud, kartsin, et ideid ei jätku. Eksisin! Otse vastupidi: leiti uued ja huvitavad teemad. Venitatud ja sisutu telesarja „Klass. Elu pärast” paroodia, hoiatusklipp  uppumissurmade suure arvu kohta (lõviosa ohvreist on ju purjus mehed) ning pedofiil oma härdameelse karuga olid säravad leiud. Samuti traditsiooniline „Edekabel” mõjus selle kõrval tüütult ja igavalt. Ega üksi hulga vastu saa. Kui palju andis näiteks „Tujurikkujale” juurde Koit Toome ja Lembitu Kuuse osavõtt! (Profinäitlejatest ma ei räägigi.) Selle kõrval mõjus Normann nagu üks hea jalgpallur, kes astub matšis vastu heale jalgpallimeeskonnale. Tulemus on  ette teada ega huvita kedagi. Kui naistüüpidega õnnestub tal ikka veel üllatada – seekord kas või Sofi Oksanen ja Tuuli Roosma, siis meestega enam mitte. Nii jäi mõttetuks stseen, kus ta üritas korraga ekraanil olla Madis Milling, Andrus Ansip, Mart Laar ja Marek Strandberg. Selline tempokas telemäng eeldanuks üksteise katkestamist, mitmekesi korraga rääkimist, repliikide vahelepildumist jne, aga sellest kõigest jäi vaataja nüüd ilma. (Heli saaks küll tagantjärele  sobivaks miksida, aga kuidas pilt sellega sünkrooni viia?) Pole tempot, pole ka nalja.   

„Tõsistest” juttudest mõjus eredaimalt Heinz Valgu mõtteavaldus: Euroopa on nagu suur farm sadade lehmade ja muude suurte loomadega, kes kasu toovad. Eesti on selles aga nagu kukk: siblib agaralt ringi, laulab, teda on kena vaadata, aga kasu ei midagi. Hakkasin mõtlema, kes on sel juhul Euroopa kanad? Broilerid on muidugi Kreeka ja Iirimaa, aga need  tavalised „kasutud” koos kukega õuel ringi siblivad kanad? Küllap Läti ja Leedu, kelle peaministrid kukk euro kasutuselevõtmise puhul oma õrrele hosiannat kõõrutama meelitas. Kui rääkida vana-aastaõhtu programmide läbivaist märkidest, oli peamiseks Henrik Normann. Teda jätkus ekraanile nii kordustes kui otsesaadetes, nii parodistina kui nipsaka intervjueeritavana. Ja kui teda ennast ei näidatudki, siis vähemalt anti vihjeid („Kelgukoerad”).  Mehe aura oli nii võimas, et kui kümme minutit enne südaööd president Ilves korraga kolmes kanalis tervitusega esinema hakkas, pidasin hetkeks kahte neist Normanni paroodiaks. 

Suurim üllatajas oli ansambel Regatt. Muusika, mida nad teevad, on ühtaegu kaasaega ja minevikku vaatav, kopeeriv ja iseseisev, tõsine  ja naljakas. Seevastu „Kustuva tulukese” üldkontseptsioon lonkas igast jalast. Kujutage ette: sügaval stagnaajal esineb EN SV eliidi silme all ja kogu rahva telekates väljakutsuvalt sinimustvalgetes ülikondades bänd takistamatult läbi õhtu. Kõik see on otse-eetris aasta parimal teleajal ja ükski ideoloogiajuht ei rutta tõkestama! Lootsin, et mingi hädine nali sellega seoses ikka tehakse, näiteks miilits läheb bändi lavalt ära ajama, kuid mingi kõrge isake segab  vahele – aga võta näpust. Veel võib ETV-le ette heita „Saatevigade” kavvavõtmist. Sellest hooajast alates on ju igal tööpäeval tund aega eetris täpselt sama formaadiga „Ringvaade”.       

Muudest kanalitest on rääkida vähe. Gräzini ja Riisalu seosetu möga ei kannatanud mingit võrdlust Valgu visioonide või ka Krister Parise Venemaa- ja Ragnar Kondi Läti-klippidega. „Täiskuu” oli ilma hääleta vaadates isegi parem kui häälega. „Eestlase ja venelase” tegijatest oli lihtsalt kahju. Riimis ja riimita lõigud ei klappinud omavahel üldse, laulud mõjusid nagu  „Erisaate” paroodiate diletantlikud jäljendused. Ainus helge hetk oli Sannu rokkstaari laul. Aliast oskan ma ka ilma Kristjan Jõekalda abita mängida. Ja kui siis „Võsareporter” tutvustas aasta tähtsündmustena seda, kuidas üks mees ei lase teist oma peldikusse, sest see roojab potist mööda, ning seda, et tülis viinapudeli pärast lõi üks mees teisele noa persse, võis teha kokkuvõtte: majanduslik vaesus põhjustab ka intellekti järsku degenereerumist.         

Peeter Võsa ja petetud kumminukuostja saaga õiguse otsimisel (ja saamisel) tarbijakaitsest oli küll siiras ja inimlik, aga liiga lühike ja kuulub pigem 1. aprilli diskursusesse. Pigem meeldivaid emotsioone tekitas ka „Tähetargad ennustavad”. Ma pole parasaateid vaadanud, kartsin, et seal puhutakse õhku meelevaldseid  spekulatsioone. Aga ei, suurem osa ennustustest olid täiesti mõistlikud: „Keskerakond on kriisipunktis – ka rahaliselt …”, „Suured emotsioonid möllavad valimiste ajal …”, „Põhiprobleem on palk, inimesele on tähtsaim tema enda rahakott …”, „Võib lapsi juurde tulla …”.       

Ka alanud aasta ilmaennustus – talvel on  oodata külma, suvel aga sooja – tundub vähemalt suhtelises võrdluses tõenäoline. Esines ka hämmastavaid kokkulangemisi ennustustes. Nii soovitas Edda Paukson valge kassi aasta saabumise puhul kanda valget („Valge on ilus värv”). Ženja Fokin aga kinnitas, et algava aasta üheks moeuudiseks on medõe vormirõivas. Eks näe, palju neid 24.veebruaril presidendi vastuvõtul näeb. Tõenäoliselt juba lapseootel proua Evelinile mõjuksid sellised kostüümid kindlasti  turvatunnet tõstvalt.     

  Otsatu vaesus vaatas otsa isegi parimast mitte-riigitelevisiooni saatest, ainsast, mida algusest lõpuni jälgida viitsisin, „Kelgukoerte” paroodiast. Kas siis seeläbi, et pool „rahatähtedest” oli ebapiisavalt grimeeritud või nendeks valed tüübid valitud, Eesti kroone nad igatahes  ei meenutanud. Rahuldasid ainult Koidula, Hurt ja Jakobson. Või seeläbi, et suitsupääsuke meenutas pigem pingviini. Ja seeläbi, et kiirustatud oli nii stsenaariumi tegemise kui võtetega, mistõttu rängalt kannatas tegevuse loogika. Aga meelt avaldavad inimesed Eesti Panga ees („Päästke Eesti kroon!”) läksid juba südamesse ning kokkuvõttes andiski just see saade õhtu kirkaima elamuse. Mõtlen kahte neidu, kes Eesti rahatähtedega tänaval ringi  käisid ja inimestelt küsisid, kas keegi tunneb nendel kujutatud isikuid. Keegi ei tundnud. See mõjus sõnulseletamatult traagiliselt ning oli krooniajastu vääriline finaal.   

Ja olengi oma jutuga tagasi alguses ehk 1940. aastas. Siis asendas krooni rubla, nüüd eurod. Veel 70 aastakest vastu pidada ja ongi  käes üleminek Hiina jüaanile.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming