61. „Berlinale” – uhti-uhti uuesti!

Jaak Lõhmus, Berliin

Neljapäeva õhtul valla paugahtanud Berliini suurfestivali avakäik on laenatud mere tagant, see on Ethan ja Joel Coeni karmnaljakas vestern „Tõeline visadus”.  Erinevalt viimase viieteistkümne aasta Cannes’i filmifestivalist, mille löövad lahti niisugused kulurikkad spektaaklid, mis paistavad olevatki tehtud unustamiseks (erandiks vahest läinud sajandil näidatud Luc Bessoni „Viies element”), tahetakse „Berlinale” avafilmiks pakkuda ikka midagi, mis ütleb sõna sekka laiemas kontekstis. Meelelahutuslikult, ent meeldejäävalt. Kas ülesande lahendus alati õnnestub, on  iseküsimus, sest häid uusi filme napib igal pool, mitte ainult meil Eestis. Suurilma kinokaadervärk on mäekõrgune, aga sealgi ei sebi ringi üksnes (raha-, vaimu- ja südame-)hiiglased. Ja küllap nii ongi huvitavam.         

Pealegi, avafilm on konkursiväline. Multiandekate vendade Coenite vestern konkureerib kodumaal kümnele koledale kuldmehikesele, nii et sellest millalgi 1969. aastal John Wayne’iga mängitud Lääne-loo uuslavastusest (nüüd peaosas Jeff Bridges – „Suur Lebowski”), me veel kuuleme ja näeme. Iseenesest põnev on üle hulga aja jälle vaadata justkui ammu  välja surnud žanri filmi, ja sellisena kannab programmeerijate valik ehtsalt suurte filmifestivalide ideed – tuhandenäoline filmikunst elab ning võidab! (Eh-eh-ee!)       

Festivalijuhi Dieter Kosslicki juhtlausetes  on kirjas, et seekord võiks põhiprogrammis jälgida kaht selget joont. Kõigepealt on vaatluse all need moodsad tegurid, mis tekitavad tänapäeva inimestes samasuguseid või hullemaidki pingeid, mida nägime 1960. aastate Antonioni või Bergmani nüüd klassikariiulil seisvates filmides. Küberruum, Internet, Skype ja kogu see megatrendikas uus suhtluskeskkond, milles kõik kaasa lööme, kes rohkem, kes vähem. Võõrdumine, perekonnasuhete murenemine  ja mis kõik veel üleilmselt elektriseeritud läbikäimisest iga minut miljonis kodus tõuget saab. „Berlinale’l” võistleb tänavu mitu seda temaatikat kaapavat filmi: Miranda July „Tulevik” (Suurbritannia), Yoon-ki Lee „Tule, saja, tule, sära” (Lõuna-Korea), Ulrich Köhleri „Uinuv haigus” (Saksamaa).     

Teine asi on uuenev filmitehnika. Kõikide prillipapade lemmikkunst, 3D-film, tungib meelelahutusmaailma kuumadest piiridest jõuliselt kõrgemate kunstide jahedasse kosmosesse. „Berlinale” peaprogrammis on kaks saksa uue filmi klassikute tehtud 3D-dokumentaali, tõsi, need ei konkureeri Kuldkarule. Esimene ruumiline filmiteos on Wim Wendersi  tantsudokk „Pina”, 2009. aastal lahkunud tantsukunstnikust ja -õpetajast Pina Bauschist. See on vaatemäng, mis tõotab tulla „veel teatrim kui teater ongi”. Ja teine vaatepilt, mida näidatakse erilinastusena, on Werner Herzogi „Unustatud uneluste koobas”. Saksa uus ekspressionist viib kinnotulija Prantsusmaale, 1994. aastal Ardeche orus avastatud grottidesse, millest leiti 470 rohkem kui 30 000 aasta eest valmistatud koopajoonist.  30 000 ja 3D! Kes neid suudaks lahuta!? Niisiis, filmileiduste  kurvi katsutakse ikka uute kõrgusteni vedada, ja hea meel, et seda tehakse ka skaibilinnas Tallinnamaal.       

Võistluskavas on, nagu viimasel ajal ikka, palju uusi nimesid. Tulevikupõlvkond. Aga on ka mehi minevikust, näiteks Venemaad esindab filmiga „Laupäeval” Aleksandr Mindadze,  vanemale Eesti filmisõbrale tuntud Vadim Abdrašitovi stsenaariumipartnerina filmidest „Rebasejaht”, „Rong jäi seisma” jt. Programm on professionaalselt tasakaalus, sotsiaalse ja hingelise valu uusavastuste kõrval esitatakse niihästi animatsiooni kui ka suurkirjanduse ekraniseeringuid: Michel Ocelot’ „Öised lood” ja Ralph Fiennesi „Coriolanus”, veel üks tänapäevastatud Shakespeare.         

Erilist tähelepanu on „Berlinale” mitmes programmis pööratud Iraani tagakiusatud filmilooja Jafar Panahi teostele. Suur au-retrospektiiv on valitud Ingmar Bergmani pealt poolesaja filmi hulgast, kõik restaureeritud. Ja taastamistraditsiooni rosinana pakutakse  maailmafilmiklassika päästmise käilakuju Martin Scorsese aegumatut „Taksojuhti”, nüüd siis taastatud hullutavas 4K-fassongis. Pilt pidavat olema nagu prillikivi. Eesti filme näeb taas ainult filmiturul, küll on „Panoraami” oma töid näitama sattunud kaks leedulast ja üks lätlane, aga sellest juba järgmises festivalikirjas. Kuldkaru-kohtunike ninamees on tänavu kinokaunitar Isabella Rossellini, karud antakse  pidunädala võitjate kätte 19. veebruari õhtul.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming