600 filmi kenas ruskes Soome linnas

Tarmo Teder

Muljeid Tampere 35. rahvusvaheliselt lühifilmide festivalilt

Tampere rahvusvaheline lühifilmide festival on Põhjamaade vanim ja omasuguste seas suurim filmipidu ning kahtlemata väärikas ka ülemaailmse mõõdupuu järgi. Tänavune foorum andis selle linna kinode kuuele festivaliekraanile üle 600 filmi 40 riigist. Põhiline võistlus kihas rahvusvahelise programmi 11 seansil ja ka Soome lühifilmide 11 seansil, aga loomulikult oli kokku pandud kümneid spetsiaalprogramme paljude maitsete tarvis. Projektorid surisesid hommikul kella kümnest kuni südaööni, juttu jätkus vähemalt viies ametlikult välja kuulutatud pressikohvikus ja -keskuses, korralduse üle nuriseda ei saa, silma hakkas põhiliselt nooremat, aga Soome ajaloo traagika asjus ka vanemat publikut. 9. ? 13. märtsini külastas festivali seansse 27 500 vaatajat, mis ületab mulluse publikuhulga; osalejate, külaliste jm asjapulkade info ja suhtluse tarvis pandi püsti 755 postkasti. Südamlik tänu Soome Vabariigi välisministeeriumile sõitude ja lahke majutuse eest.

 

Pikki aastaid lühikesi

 

Küsiti, miks lühifilm on parem kui pikk? Festivali peamised korraldajad vastasid, et pikki võib niigi küllaga näha, et filmiajaloo alguses oli lühike, et lühifilm on pöörane ja vaba. Lühikese pikkus piiratakse 30 minutiga, aga õnnestus näha ka ühte ligi tunnist ja programmis paistis neid veelgi. Kokku nägin ca 90 lühikest ja juppi.

Festival, mis tõstis oma vapiloomaks lühikese näitamise, populariseerimise ja müümise, sai sädeme Tampere lühifilmide päevadest aastal 1969 ja hiljem tuule tiibadesse. Promoma hakati noori ja tõusva kuulsusega re?issööride linateoseid, tegemata seejuures allahindlust kõrge taseme nõudes. Kuigi festival deklareerib oma poliitilist neutraliteeti ja avatust, võib selle üle vaielda ja ikka tonti näha. Igatahes esimese 33 aastaga toodi linale 9500 lühifilmi: neist 2300 rahvusvahelises ja 1000 kodumaises võistluses ning 6200 eriprogrammides. Kokku vaatas neid filme 550 000 vaatajat.

Eesti filmi tipphetk oli Tampere festivalil aastal 1988, mil Priit Pärna joonisfilm ?Eine murul? pälvis grand prix?. Hiljem enam nii ei hiilatud, 1990. aastate keskel vajuti Tamperes päris varjusurma, aga tänavu olime esindatud kahe animaretrospektiiviga: nukufilmimeistrid Riho Unt ja Hardi Volmer olid väljas kokku 12 koostöö- või autorifilmiga aastatest 1986 ?2002. Kusjuures kolmest filmist (?Kapsapea?, ?Sõda?, ?Kevadine kärbes?) tehti uued kvaliteetsed koopiad. Pistena seda, et eesti Nukufilmi 50. aastapäevaks (2007) plaanitakse taastada kogu eesti nukufilmi paremik. Seda kindlasti põhjusega, sest näiteks Volmeri ja Undi kaheksa nukufilmi vaatajaist oli õhtul kella kümne ja kaheteistkümne vahel saal üpris täis ja vastuvõtt keskmisest elavam. Üldse aga näidatakse eesti filmi Soomes väga harva, YLE laseb aasta jooksul eetrisse ainult ühe täispika Eesti filmi.

Eesti ilmakuulsa animafilmi ja eelkõige Priit Pärnaga seostub Turu kunstiakadeemia animafilmi osakond. Või vastupidi. Soome animalinnaks nimetatud Turu akadeemia filmiloojad olid Tamperes esindatud kolme seansiga, millest jõudsin näha mitmeid filme. Kohe hakkasid mängima maestro Pärna ilmsed mõjud, tsitaadid, sundmõtlemise ohud. 16 aasta järel uuesti ?Einet murul? ja värskelt Katja Kettu ?The Easy Writerit? (2004) näinuna tekkisid silmanähtavad paralleelid Pärna ?Eine murul? Berta ja Kettu kirjanaise vahel, sest Pärn on Kettu 12minutilise joonisfilmi stsenarist. Tänaseks ühe raamatu avaldanud Kettu (varjunimi) film kujutab naise bioloogilise rolli täitmise konflikti. Pärn oli muidugi Tamperes kohal ja kinnitas, et tema stsenaarium pildistati üpris täpselt. Turus õpetavad ka Riho Unt ja Ülle Metsur.

?Soome uue filmi? programm tõi linale Lauri Nurkse mängulis-koomilise ?Parinvaihto? (2004, 30 min), milles kaks paari 25aastasi proovib erootilisel eesmärgil partnereid vahetada. Kogemust värskendav üritus laabub kohmakalt, õhku jääb suhete jätkusuutlikkuse paine. Samas programmis venis Marikki Hakola 49minutiline ooperlik ja balletiline fantaasia ?L?enfant et les sortileges? (2004). See poisi silmadega nähtud tume tantsuline tubateater tekitas klaustrofoobiat.

 

Briti naised ja Poola anima-Oscar

 

Algusest peale võtsin kursi mitte punnitada ?peateele?, vaid ?eripärade? jälgimisele, kuigi 11 rahvusvahelisest võistlusseansist jõudsin näha kolme, Soome omavahelisest rebimisest eriti ei midagi. Meeldiva üllatuse tegi sotsiaalkriitiline ?Briti naisfilmitegijate mängufilmiprogramm 2?, mille seitsmest mängukast olid kolm päris tugevad ja vormikindlad pea kõik. Inglise naiste filmide tegelasteks on lapsed, alates titest kuni pubekani.

Andrea Arnoldi lavastus ?Wasp? (2003, 23 min) on Ken Loachi laadis sotsiaalporno, millele mitu räiget ja iroonilist vinti peale keeratud. Nelja lapsega üksikema kakleb naabrinaisega, venitab miniseeliku üle aluspesu ja läheb diskole lantima, viimaste müntide eest õlut timmima. Lapsekari ootab pimeduses ja pugib maha kukkunud rämpstoitu, ema aga ameleb kutiga autos. Lõpuks sõidab mingitki lootust pakkuv öine autotäis koju.

Carey Borni ?Shadowman? (2002, 10 min) kujutas väikese tüdruku ja hämara sisehoovi eliitprükkarite südamlikku sõprust, mida vaenasid ema ja vanem õde. See pohhuismi poeesia mängitses pedofiilia vihjega ning naeruvääristas eelarvamusi ja foobiaid.

Virginia Heathi 10minutilises linaloos ?Relativity? (2002) ei lase väike tüdruk valgel isal ja tumedanahalisel emal rahulikult uut sugu teha, vaid sekkub ikka kõige magusamal ajal oma tekstirikka tubateatriga. See humoorikas literatuurne kontseptualism jäi siiski natuke mannetuks.

Briti naiste buketi karmim tükk oli Candia Scott-Knighti ?Mercy? (2004, 14 min), milles koolivägivalla all kannatav poiss maksab kätte. Üksikema on prostituut ja narkar, kellele poeg kui koerale toidutaldriku voodi ette põrandale viib. Film ei lähe päris lõpuni, väga võimalikke laipu avatavas metallkonteineris ei näidata.

On meeldiv märkida, et briti naiste seansil oli ainult üks video, ülejäänud mängukad oli tehtud 35 mm lindile.

Festival avati Tullimari pakihoones, kus näidati Tampere foorumi pärleid minevikust. Hämmastas Poola animameistri Zbigniew Rybczynski (s 1949) ?Tango? (1980, 8 min), mis pärjati 1983. aastal parima lühianimafilmi Oscariga. Selles justkui Raveli ?Boolero? tempot koguvas lühiloos täitub tühi tuba inimestega, kes kordavad oma tegevust tühistades ja aina uuesti justkui sisyphoslikult absurdset tegevust. Viimaks on ruumis oma kakskümmend toimetajat, kuid ülimale tihedusele vaatamata ei lähe nad sõlme: poiss loobib palli, mees viib aknast pakki, naine paneb tite hälli, alasti daam ajab end riidesse, atleet treenib, paar sugutab jne, ning mitte keegi ei lase end teiste sebimisest karvavõrdki häirida. Ärevusse satub hoopis vaataja. Toa täitumise tempost kiiremini aga ruum tühjeneb, vaikus võtab maad. Väga veenev ja võimas film!

 

Auhinnatud

 

Lõputseremoonia peeti kobarkino Plevna (10 saali, üldse on Tamperes kuus kino) suurimas saalis. Grand prix? võitis vene päritolu Norra animare?issöör Pjotor Sapegin oma tekstirikka ja südamliku animaga ?Gjennom mine tykke briller? (?Läbi mu paksude prillide?, 2004, 13 min), milles väike tüdruk keeldub riietumast ja jookseb mängima. Aga tema vanaisa räägib veidra loo oma viletsusest sõja kestel. ?ürii hindas selle filmi kõrget oskustööd, kujutusvõimet, kunsti ja inimlikkust.

Rahvusvahelise võistluse parima mängufilmi auhinna sai Korea re?issöör Hye-Jung Um linateose ?Jeul-geo-wun wori-jib? (?Kodu kallis kodu?, 2004, 17 min) eest. See on oma korterisse sulgunud ja mitme surmaga lõppev peretragöödia.

Parima animatsiooni auhinna sai Kanada re?issöör Chris Landrethi ?Ryan? (2004, 13 min), mis baseerub Kanada animatsiooni pioneeri Ryan Larkini artistlikul ja kerjuslikul elul ning näitab oskusliku kompuuteranimatsiooniga väga karikatuurseks deformeeritud tüüpe.

Parima dokumentaali auhind määrati iiri re?issöörile Ken Wardropile filmi ?Undressing my Mother? (2003, 5 min) eest. See lühike ja väga tõsieluliselt aus pilt näitab re?issööri ligi 70aastast alasti lotendavat ema.

Kuhjaga jagus auhindu Soome filmile ja noorte võistlusprogrammile, kõigest nähtust ei saa kirjutada, 80 protsenti muljetest jääb ajalehest välja. Aga siiski!

Soome rahvuslikud tragöödiad

Programm ?Arhiivi aarded? tõi linale neli seanssi Soome filmikroonikat. Minu jaoks üldse festivali põnevamaks sai ?Suomalaiset tragediat?, mis lasi linale 27 mustvalget, katastroofe ja häda dokumenteerivat juppi aastatest 1906 ? 1973. Esilinastamisele tuli kaks riiulikroonikat: sõjakurjategijana vanglasse tembeldatud president Risto Ryti matused (1956, kus osales ka U. K. Kekkonen oma kaasaga) ja nõukogude partisanide külapõletamine aastal 1943. Näidati laste laipu, tuhka kotti kühveldavaid sõdureid, saal pidas hinge kinni, kuuldus vaid projektori surinat. Vaataja keskmiseks vanuseks võis hinnata 50 aastat, mingit mürki neelanud laste robustset meditsiinilist abistamist nähes karjuti: ?Lääkeri! Lääkeri!? Seanss katkes, läksin ka uudistama ? üks 25aastane kiilakas oli minestanud. Mõni kroonikajupp vältas minuti, teine aga ligi 11. Näidati laevahukke, põlenud hoolde- ja lastekodu, lennuõnnetust, mõrvatud tüdruku jm matuseid, laste evakueerimist sõja jalust, Porkkala puhastamist punaväe tarvis, Kemi ?verist neljapäeva? (1949) jpm. Tummfilmi ajastu kaadritest võis aduda enam-vähem puhast dokumentalistikat, aga pärast sõda hakkas silmakargavalt sisse trügima propagandistlik lavastus. Seda mitte nii väga stalinismi ideoloogia vaimus, vaid riigikursi kuulekusele manitsevas toonis. Näiteks Porkkala elanike evakueerimise pildi peale lasti lausa ma?oorset muusikat. Hilisemate aastate kroonikaist hakkas aga kuulduma kodumajanduslikke juhiseid, rahvuslikule ühtsusele ja optimismile õhutamist.

1929. aastal modernseks ehitatud Kino-Palatsi 600-kohalise saali linal nägin ka kahte pooletunnist kroonikafilmi. 1930. aasta 7. juulil sõitis 12 000 ülikondades ja kaabudes maameest Helsingisse kokku ja astus läbi linna oma talonpoikamarssi. Näidati veel 1947. aastal asutatud ajalehe Uusi Suomi tegemise protsessi 1930. aastal reporteritest kuni laialiveoni.

Näsijärve ja Pühajärve vahet ühendava Tammerkoski tormaka jõe kaldail 180 000 elanikuga Tamperet, kus on ülikool (1960), kuus teatrit ja ligi 20 muuseumi, peetakse Soome vasakpoolsuse kantsiks. Aastal 1783 rajati sinna Soome esimene paberivabrik, hiljem rootslaste ja inglaste eesvõttel veel muud tootmist. Praegu tuleb sealt metalli, puitu, paberit, tekstiili, ravimeid, õmblusi, energiat. Kõige selle kõrval pulbitses klassiteadlikkus töölislinnakuis. 1905. aasta lõpus kohtusid just Tamperes esimest korda Lenin ja Stalin. Käisin läbi Tampere Lenini muuseumist (mis on omasuguste seas maailma parim), vaatasin suurte rev-tegelaste kõrvuti lebavaid surimaske jpm. Kui loojuva päikese puna linna kümnetel ruskest tellisest vabrikuseintel ja korstnatel veritas, oli tunda, nagu heljuks Jossif Vissarionovit?i või Vladimir Uljanovi vaim ikka veel Tampere kohal. Kuid selle linna 327 peres elab igas vähemalt üks eestlane.

 

Kokkuvõtteks

 

Tänavuses Tamperes lasti lühifilmi seinast seina. Püüdsin neid mitte ahmida ega ammugi mitte üksnes Alko ja pubide vahet jõlkuda. Näidati animat, kroonikat, mängukat, tõsielu, agitproppi ja kõrget kino. Oleks kunstlik püüda eritleda trende ja tendentse. Linastusid programmid: ?Kuuba eile ja täna?, ?British Fiction?, Parry Parvesi, Simon Ellise ja Mika Taanila retrospektiiv, ?Rake Special: Auschwitz?, ?Homo Cinema Fennica?. Lisaks fakte ja fiktsioone, uut ja vana, Ida-Saksamaa nõelu, fantaasiat ja politseikroonikat, tudengitükke ja meediakooli värki ning Pakihoones toodi turule ka ?Soomuslaev Potjomkin?.

Jumal, hoia lühifilmi!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming