40 aastat liikumise illusiooni

Annika Koppel

Näitus „Inimese ja joone uuringud aastast 1971” Eesti Ajaloomuuseumi Filmimuuseumis Maarjamäe lossis. Koostaja Valter Uusberg, kujundaja Erkki Vaader, avatud kuni 4. märtsini. „Animatsioon ei ole kunstivorm joonistustest, mis liiguvad, vaid kunstivorm liikumisest, mis on joonistatud. See, mis toimub kaadrite vahel, on tunduvalt tähtsam kui see, mis on igas kaadris.” Sedasi on iseloomustanud animatsiooni animarežissöör ja -teoreetik Norman McLaren. Animatsiooni määratlusi leidub muidugi mitmeid, aga joont ja joonistamist ei saa ükski neist eitada. Teame ka, et kõik see osutub võimalikuks vaid tänu inimsilma erilisusele, nägemise persistentsusele: inimsilm säilitab nähtava kujutise sekundi murdosaks pärast selle vaateväljast kadumist. Tänu sellele saab liikumatuid elemente esitades esile kutsuda liikumise illusiooni. Sedasama liikumise illusiooni on Eestis loodud juba 40 aastat, alates aastast 1971, mil moodustati Tallinnfilmi juurde Joonisfilmi stuudio. Võib muidugi vaadata veelgi kaugemale, aastasse 1931, kui Voldemar Pätsil, Elmar Janimäel ja Aleksander Tepporil valmis helindatud mustvalge „Kutsu Juku seiklusi”. Kutsu Juku meenutab välimuselt kangesti Miki-Hiirt. Kutsu Jukut loetakse algupärase eesti animatsiooni sünniks, aga rohkem veel ettevõtlikkuse näiteks tollases Eestis.

Ettevõtlikud on joonisfilmi tegijad tõepoolest olnud. Aastal 1993, kui Tallinnfilm filmitegemise otsad kokku tõmbas, seisti valiku ees ja stuudio otsustas jätkata iseseisvana. See oli kahtlemata õige otsus.

„Joonisfilm 40” jääb tähtpäevana õigupoolest 2011. aastasse. Praegune filmimuuseumis eksponeeritav näitus, mille avamisel kuulutati välja ka eesti filmi aasta, avati juba tegelikult eelmise aasta novembris kino Solarise aatriumis.

„Joonisfilm algab pliiatsijoonest, joone iseloomust sõltub tegelaste ilmekus, millest omakorda kogu filmi väljenduslikkus. Ühe kümneminutise filmi tarbeks valmib keskmiselt 30 000 joonist, millest Eesti Joonisfilmi arhiivis säilitatakse vaid murdosa. Tegu on filigraanselt teostatud joonistustega, mida vaadeldes ununeb liikuv film ja avaneb lehtede staatiline võlu,” öeldakse näituse saatetekstis. See ongi lühike ja täpne kokkuvõte.

Näitus Maarjamäel koosneb temaatilistest tahvlitest, mis annavad ülevaate Joonisfilmi ajaloost ja tegijatest, lisaks näidatakse teises toas filme. Lakooniline, hästi struktureeritud näitus mõjub nagu joonisfilmi 40 aasta konspekt. Ainult et see, mis Solarise aatriumis, kus inimesed möödaminnes näitust vaatavad, asjakohasena mõjus, jääb filmimuuseumi süvenemist eeldavas kontekstis napiks ja õhukeseks, eriti kui tee Maarjamäe lossi just selle näituse pärast on ette võetud.

Joonisfilmi tegijatest on välja toodud stuudio asutaja Rein Raamat, Avo Paistik („Hüpe”, „Naksitrallid”, Klaabu lood), Priit Pärn („Eine murul”, „Kas maakera on ümmargune?”, „1895”), Heiki Ernits ja Janno Põldma Lotte lugudega, Priit Tender („Mont Blanc”, „Taimne direktor”), Ülo Pikkov („Ahvi aasta”, „Peata ratsanik”), Kaspar Jancis („Maraton”, „Krokodill”), Olga ja Priit Pärn („Elu ilma Gabriela Ferrita”, „Tuukrid vihmas”). Nende filmide üksikute lehtede võlu näitusel avanebki.

Temaatiline jaotus pole just kes teab kui originaalne, kuid see-eest selge: suhted, mees, naine, laps, rahvas, loomad; loomadest on eraldi veel välja toodud koer, eriti töömahukas koera kujutav joonistus Rein Raamatu filmist „Kerjus”. Teistel teematahvlitel hakkavad silma eredaimad tüübid filmidest: mehe teema alla näiteks Diego „Porgandite ööst”; temale muuseas omistatakse järgmised sügavamõttelised sõnad: „Tihti juhtub, et elu on üksainus vapustuste jada, suhete katkemiste ja pettumuste ahel, kus meist sõltumatult toimuvad pöördumatud muutused”.

Silma torkab Julia (naine) „Kolmnurgast”, unustamatu jänes (loom) „Porgandite ööst” jpt.

Keskpõrandale on laotatud joonistusi, lauale pandud DVDsid ja ka üks raamat. Joonisfilmi toodangu esindatus DVD-del on üpris hea: kes ikka väga tahab, see filmid plaadi peal kätte saab. Teises toas saab aga näha ka nonstop-filmiprogrammi, varu ainult aega ja vaata.

„Inimese ja joone uuringud aastast 1971” on hea lakooniline kokkuvõtlik näitus. Kui natuke viriseda, siis olen varemgi mitut puhku imestanud, miks sellistes ekspositsioonides, kus info esitatakse pikkadel tahvlitel, peetakse õigeks tekstiosa just inimese reite või põlvede kõrgusele paigutada. Kas tahetakse näha upakil inimesi näitusesaalis? Mugav nii teksti lugeda igatahes ei ole. Õnneks antud juhul domineerivad pildid ja palju end lugemisega vaevama ei pea.

Joonisfilm on meil aga tõesti hea, minu meelest üks sajast asjast, mille pärast on hea Eestis elada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming