?21 grammi?

RIHO LAURISAAR

Sean Penni kehastatud õpetaja Pauli vilets süda asendatakse õnnetuses hukkunud mehe organiga. ?21 grammi? (?21 Grams?, USA 2003). Re?issöör Alejandro Gonzáles Iñárritu. Osades Naomi Watts, Sean Penn, Benicio Del Toro. Esilinastus kobarkinos 1. mail.

Mehhiko filmikunstiga on viimase kolme aastaga midagi juhtunud. Vaevalt et seda täpselt mõne lausega kokku saab võtta, kuid asjaolu, et Mehhiko filmid kandideerivad filmifestivalidel auhindadele, nende filmiloojad satuvad pahuksisse katoliku kirikuga ning on tekkinud rahvusvaheliselt tuntud näitleja, räägivad enda eest.

Häid Mehhiko filme on näidatud ka Pimedate Ööde filmifestivalidel, viimati sai nende tähtnäitlejat Gael Garcia Bernali näha Mehhiko kirikutegelasi ärritanud filmis ?Isa Amaro kuritöö? ja Inglise-Hispaania koostööfilmis ?Täpp i peal?.

Bernal pidi aastaid mängima teleprojektides ning seebiooperites, enne kui oma esimest filmi tegema asunud re?isöör Alejandro González Iñárritu kutsus ta 2000. aastal oma filmi ?Amores perros?. Koostöö osutus edukaks mõlemale. Bernal on hinnatud näitleja nii Ameerikas kui Euroopas ning pole vist liialdus öelda, et paljud jäid, suu ammuli, Iñárritu järgmist filmi ootama.

Mehhikos ei eraldata filmitegemisele tegelikult kuigipalju raha ning seega pöördus Iñárritu uue filmi tegemisel Ameerika poole. Filmis ?21 grammi? on peaosades juba Hollywoodi näitlejad Sean Penn, Naomi Watts ja Benicio Del Toro.

?21 grammi? on üles ehitatud moodsale urbanistlikule legendile, mis väidab, et inimene pidavat oma surma hetkel kehakaalus 21 grammi kaotama. See aga ei tähenda, et kahe tunni vältel proovitaks elu mõtet kokku võtta või arutletaks selle üle, kas inimeses siis ikkagi on hing, liha ja vaim või midagi vähemat.

Üheks peategelaseks kujuneb hoopiski surm või isegi surmaeelne kogemus, kes liidab peategelased üsna ebameeldival moel kokku. Teisalt aga peitub filmis ka pisuke etteheide inimeste väärtushinnangutele ja elule, kuhu surma mõiste enam sisse ei mahu. Võlts nooruslikkus domineerib igasuguste loodusseaduste üle ja ega naljalt leia vist inimest, kes tahaks avalikult tunnistada oma kiilanemist või veel vähem ennast millekski liiga vanaks kuulutada. Seega pole surm enam elu loomulik osa ning kes surma peale mõtleb, selle võib avalik arvamus tihti tagurlaseks kuulutada.

Seega on surm filmis üks peategelane, kes jälgib kõigi tegelaste ettevõtmisi, hoiab neid koos ja mõjutab nende tegemisi.

Otseselt filmi pealkirjast tulenevalt saab ideestiku taandada ka küsimusele, kui palju kaalub inimelu või kui palju kaaluvad need, kellest me elus üle marsime või kelle selja taha jätame? On ju seegi omamoodi surmamine.

Nagu Iñárritu esimeses filmis ?Amores perros? on filmi ?21 grammi? tegevus jaotatud kolme peategelase liini, mis üsna õnnetul ja seebiooperlikul viisil omavahel kokku jooksevad.

Christine (Naomi Watts) on taastuv narkosõltlane, kes jääb ilma oma abikaasast ja tütardest, kelle ajab auto alla purjus juht. Jack (Benicio Del Toro) on endine kurjategija, kellest on pere ja kiriku abiga saanud veendunud katoliiklane ning kes peab hakkama saama süütundega, et sõitis joomase peaga surnuks kõnniteel jalutanud isa ja tütred ning põgenes sündmuskohalt. Ning Paul (Sean Penn) on õpetaja, kelle halvasti töötav süda asendatakse õnnetuses hukkunud mehe terve organiga. Paul ei suuda aga võõra südamega elada ning tahab rohkem teada selle endisest kandjast, kelleks on Christine?i hukkunud abikaasa. Nii jooksevad peategelaste liinid omavahel kokku ning tegelased klammerduvad mitmetel põhjustel üksteise külge, hakkavad tasapisi irduma oma senisest elust ning rebivad katki oma seniseid suhteid, lõhuvad elukorraldust ja hälbivad sotsiaalselt.

Kui tekikski pahatahtlik soov süüdistada Iñárritut seebiooperi loomises, siis võiks siia juurde nüüd lisada lause ?võite ise ette kujutada, millega lugu lõpeb?. Olgu siis ära öeldud, et seepi ekraanile ei tule. Lihtsaid lahendusi samuti mitte.

Omamoodi sümboolsena mõjub, et tegevus toimub ühes nimetus Ameerika suurlinnas ja polegi tähtis mõistatada, millises, sest inimeste probleemid suurlinnades on laialt vaadates sarnased ja kõik inimesed on ühtviisi üksildased, süütundest vaevatud ja igaühel on mingisugune murdepunkt, kust enam vanaviisi edasi minna ei saa. Ja võimalik, et just inimestele mõeldes on Iñárritu oma jutustamise vormiks valinud mitte-lineaarse, segipaistatud aegadega jutustuse.

Igat lugu teatavasti saab jutustada mitut moodi, kuid ilmselt sobib sellise linnaloo pildiliseks kujutamiseks imehästi stiil, kus keegi pealtnägija justkui jutustaks, näiteks kohvikulauas, oma tuttavatele kuskilt nähtut või kuuldut ning hakkaks looga lõpule jõudes meenutama asju, mis vahepeal ütlemata jäid.

Selline ülesehitus annab väga realistliku efekti, sest inimesed jutustavadki ju teineteisele oma lugusid just nii. Vabas õhkkonnas oma sõbrast rääkides ei alusta ju keegi juttu sellega, mis asjaoludel ja mis aastal ta oma sõbraga esimest korda kohtus, vaid alustatakse ikka sellest, kus sõber parasjagu on või millega ta tegeleb.

Nii olekski Iñárritu oma kaameraga justkui surmaeelne kogemus ise, kes pajatab kinokülastajatele kui oma kohvikututtavatele lugusid nendele hästi tuttavate naabrite segastest pereprobleemidest ja ootamatutest tervisehädadest, mida keegi seni kahtlustadagi ei osanud. Ja selgub, et tavalise inimese elu võib ootamatult õudne olla.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming