Suveöö märg unenägu

MARTA BAŁAGA

Mängufilm „Preili Julie” („Miss Julie”, Norra-Suurbritannia-Iirimaa, 2014), 130 min. Režissöör-Stsenarist Liv Ullmann, operator Mihhail Krichman, põhineb August Strindbergi samanimelisel näidendil. Osades Jessica Chastain, Colin Farrell, Samantha Morton ja Nora McMenamy. Linastub kinodes Sõprus, Artis, Coca-Cola Plaza ja Cinamon. Mul on tunne, et Strindbergi näidendit on võimalik kahel moel taas ellu äratada. Üks viis on lavastada seda nii nagu Ingmar Bergman seda tegi – tüüpiliselt rootslasliku näidendina, milles valge suveöö kuumus kutsub esile erootilised meeletused. Teine viis on see Patrick Marberi moel ümber kirjutada kaasaegseks looks sugupoolte ja ühiskonnaklasside ristumisest. Michael Billington

August Strindbergi kanoonilise näidendi esimene filmiversioon tehti aastal 1912. Sellest ajast peale on nimikangelasest preili Julie’st saanud unistuste roll, Hamleti naissoost ekvivalent, keda on kehastanud sellised nimed nagu Helen Mirren, Sienna Miller, Saffron Burrows ja nüüd, Liv Ullmani uusimas ekraniseeringus, ka Jessica Chastain. Kui aga võtta arvesse, et eksisteerib ka hiina versioon ja üks „Preili Julie” tõlgendustest leiab aset kaasaegsel Venemaal, tekib küsimus, kas maailmale on tõesti tarvis selle tuttava loo veel üht adaptsiooni.
1890. aasta jaaniööl alustab ühe Anglo-Iiri aristokraadi igavlev noor tütar Julie (Jessica Chastain, maadlemas briti aktsendiga) ohtlikku mängu isa toapoisi Johniga (Colin Farrell). Viimane väidab, et on Julie’d armastanud juba ajast, kui nägi teda väikese tüdrukuna aias ringi jalutamas. Õhtu kulgedes lõdvenevad ka sotsiaalsed piirangud ja juues, tantsides, flirtides ja teineteisele valetades algab sugupoolte ja ühiskonnaklasside vaheline mõõduvõtt, mida näeb pealt üksnes Johni kaua kannatanud kihlatu, majakokk Kathleen (Samantha Morton). Kui kaugele läheb nende mäng enne seda, kui saabub hommik ja paljastab halastamatult kõik tehtud vead?
Strindbergi mõjukast näidendist on aastate jooksul nii palju kirjutatud, et mõte järjekordse adaptsiooni arvustusest tundub juba iseenesest klišeelik. Rootsi näitekirjanikku süüdistati tihti misogüünias ja pole keeruline näha, miks. „Preili Julie” sissejuhatuses avaldas ta meelsasti oma arvamust nn. „naisküsimuses”: „minu meelest on preili Julie kaasaegne karakter. Meestevihkajalik poolnaine on küll alati eksisteerinud, aga nüüd on ta avalikkuse ette toodud ja lavale pandud, kus ta end ümber lärmi lööb. Julie on vahel ka teravamaid päid hullutanud ebausu ohver: arvamises, et naine, see inimolendi kängunud vorm, on, või võiks iial olla võrdne mehega, kõige loodu valitseja ja kultuuri loojaga, satub ta mehega absurdsesse heitlusse, ja langeb.”
Pole ime, et näidend mõjub pehmelt öeldes aegununa.
Filmiprojekti esmakordsel väljakuulutamisel tundus Ingmar Bergmani muusa Liv Ullman olevat inspireeritud režissöörivalik lavastamaks seda psühhodraamast ja seksuaalpingest rasket tükki. Enne väljakutset Strindbergile on Ullman mõned filmid juba teinud, kaasa arvatud tema viimane, väga hea ja väga depressiivne „Reetlik” („Trolösa”, 2000). On värskendav näha naist asumas selle nõudliku ja, ütleme välja, küsitava materjali kallale, aga kas tal õnnestub sellesse kõigil pähe kulunud näidendisse ka värsket hingust tuua? Mitte eriti.
Kui välja arvata sissejuhatus, kus väike Julie oma isamaja kõhedalt tühjades tubades ringi jalutab, on film näidendile igati truu, isegi liiga. Ullmann otsustas Billingtoni nõuannet mitte järgida ja ainus märkimisväärne sisse viidud muudatus on geograafiline; tegevus on viidud Rootsist üle Fermanaghi maakonda Iirimaal. Erilist muutust see kaasa ei too, kui välja arvata see, et kõik näeb imekena välja ja ilmses suures kergenduses Farrell ei pea enam varjama oma tugevat Iiri aktsenti. Samas ei piisa paarist kaunilt valgustatud välivõttest revolutsiooniks kohe kuidagi.
Näidendite ekraniseeringute kirjeldamisel kasutatakse liiga tihti sõna „teatraalne”, aga antud juhul oleks sobivamat kirjeldust raske leida. Ullmanni film isegi ei püüa oma juuri peita ja tahes-tahtmata roni pähe küsimus kogu selle ettevõtmise vajalikkusest.
Äsja Veneetsia filmifestivalil esilinastunud musta komöödiaga „Lindmees” („Birdman”) tõestas
Alejandro González Iñárritu veenvalt, et teatrist on võimalik teha väga kinematograafilist ja huvitavat filmi. Kahjuks ei saa „Preili Julie” kohta sama öelda. Lõppude lõpuks pole kolme inimese köögist sisse-välja käimises midagi filmilikku. „Preili Julie” on puhas filmitud teater, millel pole ei energiat ega kaalu, ning mis tundub suur ja igav. Kõikjal kohal viibiv klassikaline heliriba, milles kõlav Schuberti „Klaveritrio nr. 2” seostub meile lahutamatult juba „Barry Lyndoniga” (Stanley Kubrick, 1975), ei aita ka asjadele kaasa. Meenuvad need filmid, mida kooliajal karvupidi sunniviisiliselt ja klassikaupa vaatama tiriti, et pärast kirjutada lühireferaat raamatu ja filmi erinevustest. Teisisõnu, piinarikas.
Ullmanni film on näidendi esimene selline ekraniseering, mis keskendub ainult kolmele peategelasele, ilmselt rõhutamaks nende üksindustunnet. Paberil võis mõte ju päris hea paista, aga tegelikkuses langeb see surnult maha. Vaataja ei saa jaaniöö pidustustest mingit osa ja ainus seos välisilmaga on kohati taustal kostev kauge laulukaja. Meie asi on ainult see, mis toimub köögis. Tulemuseks kergelt klaustrofoobiline elamus, mis paneb vaheaega taga igatsema. Võib vist vaid lisada, et seda kergendust ei tule.
On arusaadav, miks nii nimekad näitlejad rabasid kinni võimalusest oma CV’sse veidi kaalukust lisada, aga arhailise dialoogi ja vanamoodsa seksuaalpoliitika kaasajastamisel kukuvad nad haledalt läbi. Colin Farrell juurdleb mõtlikult ja hingab raskelt läbi ninasõõrmete, Samantha „mõistlik naine, kellest saaks hea abikaasa” Morton istub oma toas ja mossitab, ning Jessica Chastain, üks viimaste aastate kõige säravamaid uusi näitlejaandeid, näeb ajastu kostüümides hea välja, aga muutub filmi teises pooles Al Pacinoks, kes on LSD’d söönud. Kui lugu jõuab oma emotsionaalse kõrghetkeni, milles osalevad ka üks õnnetu lind ja peaaegu matšeete mõõtu kööginuga, libiseb „Preili Julie” seletamatult camp-territooriumile. Selline asi nagu ülemängimine on täiesti olemas. 
Film võib püüda vaatajaid nende hulgast, kes loevad päevi „Downton Abbey” järgmise hooaja alguseni, aga pole kahtlustki, et see on lame draama, mis toetub liialt tuntud nimedele ja originaali Penguin Classics sarja tuntusele. On kõnekas, et ainus filmi kõige dramaatilisema stseeni tekitatud tunne on visuaalne rahuldus imetabaselt kaunist lõpukaadrist, mis meenutab prerafaeliitide töid, eriti John Everett Millais’i „Opheliat”, aga ei suuda emotsionaalselt endaga kaasa haarata.
Liv Ullmann pole laval uustulnuk. Ta neid nii näidelnud, kui lavastanud näiteks Tšehhovi „Onu Vanja” ja rohkelt kiitust pälvinud „Tramm nimega iha”, Cate Blanchettiga peaosas. Ta oleks ilmselt suutnud Strindbergiga sama teha, selle asemel, et seda näidendit tuua jõuga kinolinale, kuhu see selgelt ei kuulu. Laurence Olivier kutsus filmikunsti kunagi aneemiliseks väikeseks meediumiks. „Preili Julie” viimase taassünni kontekstis tundub see väide täiesti õige.

Tõlkinud Tristan Priimägi

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming