Hunt sai aukõrgendust

TÕNU KARJATSE

28. VIII teatas Pimedate ööde filmifestival (PÖFF), et on nüüdsest temaatiliselt piiramatu võistlusprogrammiga festival ehk kuulub 15 maailma kõrgemalt hinnatud festivali hulka.

Kuidas selleni jõudsite?
Tiina Lokk: Aastas toimub umbes 4000 filmifestivali. Rahvusvaheline Produtsentide Liitude Föderatsioon (FIAPF) on neist akrediteerinud 29 temaatilise või geograafilise võistlusprogrammiga festivali – PÖFF kuulus oma EurAasia võistlusprogrammiga ka enne sinna kategooriasse. Nüüdsest on siis 15 festivali, kellel on õigus teha nn temaatiliselt ja geograafiliselt piiramata võistlusprogrammi ehk valida filme üle kogu maailma.
Kõik need piirangud puudutavad ainult võistlusprogrammi, ülejäänu on juba iga festivali enda teha. Meil osalevad igal aastal keskmiselt 70 riigi filmid, lihtsalt võistlusprogrammi tohtisime võtta filme vaid Euraasia mandrilt – nii olime end positsioneerinud siis, kui meid kutsuti FIAPFi liikmeks. Riikidele on aga oluline kasvõi võimalus olla valitud peavõistlusprogrammi, see motiveerib neid andma filme ka programmi teistesse sektsioonidesse. Viimasel paaril aastal tekkis küsimusi mitmete Euraasiast väljaspool paiknevate riikide filmiautorite, -levitajate ja -produtsentidega, kes soovisid osaleda meie võistlusprogrammis. Ameerika indie võistlusprogramm meil juba oli, nüüd tahtsid ladina-ameeriklased luua oma. Liiga palju võistlusprogramme oleks aga pisendanud kogu üllast ideed konkursist. Eelmisel aastal arvasid aga mitmed meie soliidsed külalised nagu ülemaailmse kriitikute liidu FIPRESCi juht Klaus Eder või Ungari režissöör Istvan Szabo, et me võiksime oma võistlusprogrammi maailmale avatuks teha ja esitada FIAPF-ile sellekohane taotlus. Nii me siis tegimegi, ja nii uskumatu, kui see ka ei ole, olemegi nüüd ühes reas selliste festivalidega nagu Cannes, Berliin (kes on mõlemad omaette nähtus ja kaugel ees kõigist teistest), Locarno, Shanghai, Tokyo, Mar del Plata, Karlovy Vary, Moskva, Varssavi, San Sebastian, Goa, Veneetsia, Montreal ja Kairo. Tegelikult tuleks sinna ritta lisada kindlasti ka Toronto ja Busan, kellel pole küll rahvusvaheliselt avatud võistlusprogrammi, on aga see-eest maailma ühed huvitavamad ja kindlasti tippu kuuluvad festivalid.

Kas selle sammu tingis ka tihenev regionaalne konkurents? Järjest tugevamad on ju ka festivalid Göteborgis ja Kopenhaagenis.
Festivalide vahel käib pidev rebimine ja väga suur konkurents vaatamata sellele, et me kõik oleme head sõbrad. Rebivad mitte ainult festivalid, vaid ka riigid. Festival on praegu ennekõike filmitööstuse värav teatud regiooni ja vägagi suur osa meelelahutusärist. Suurt festivali tasub linnal pidada nii maineüritusena kui ka majanduslikel põhjustel.
Konkurents algab programmist: igaüks tahab saada võimalikult häid ja värskeid filme. Programm on festivali lipulaev ja publiku magnet ning toimib ka tagasisidena filmitegijatele turu­eelistuste kohta. Filmitööstus hindabki festivale eelkõige programmi kvaliteedi alusel: kuidas festival on seotud kohalike levitajatega (kui suur osa filmidest satub hiljem levisse), milline on festivali organisatoorne külg, tehniline ja professionaalne teostus. Tööstus levitajate ja produtsentide näol reguleerib tegelikult seda, milliseks lõpuks üks või teine festival kasvab ja muutub. Üheks festivali kvaliteedi mõõdupuuks on see, kui raskelt või kergelt õnnestub filme kätte saada. Festival, kes tahab ellu jääda ja mängida filmimaastikul olulist rolli, peab tegema koostööd nii kohaliku kui rahvusvahelise filmitööstusega.
FIAPFi avatud võistlusprogrammi kategooria lähtubki eeltoodust. See loodi selleks, et tasakaalustada tippfestivalide omavahelist konkurentsi nii kuupäevade kui võistlusprogrammi haarde osas. Kuna häid filme ei pruugi teatud aastatel olla piisavalt, siis aitab vahetegemine avatud ning piiritletud võistlusprogrammidega festivalide vahel tihedat konkurentsi leevendada.
Uus statuut kindlustab loomulikult meie positsioone Baltikumis ja Põhja-Euroopas, sest see on meie põhiline mängumaa. Tegelikult oleme aga juba ammu osalenud suuremas mängus. See ei tähenda, et me saaksime kuidagi silma looja lasta. Meelelahutusäris tuleb hoida kogu aeg kätt pulsil, olla erksa meele ja hea intuitsiooniga.
 
Kui PÖFF võtab vastu piiranguteta rahvusvahelise võistlusprogrammi, siis peab ta loobuma oma senisest kaubamärgist, tugevast EurAsia võistlusprogrammist, lubades võistlusse filme kogu maailmast. Kas festival ei kaota oma nägu?
PÖFFi nii nagu teisi selles kategoorias olevaid festivale ei kohustata mitte millekski muuks kui selleks, et teha head festivali. Ladina-Ameerika on muideks vägagi arenenud ja suure ning rikkalike filmitööstustega regioon – meil on uued võimalused. Euraasiat kanname oma südames ikka edasi, hinge aga avame maailmale. Mingeid kvoote või midagi sellesarnast ei ole olemas. Ainsaks kriteeriumiks on ikka ja ainult hea ja huvitav film ning kohustus, et võistlusprogrammi film peab linastuma Baltikumis esmakordselt. Nüüdsest võivad meie võistlusprogrammi kandideerida filmid üle kogu maailma. Rahvusvaheline filmitööstus on ammu unustanud, et oleme Euraasia võistlusprogrammiga festival, sest PÖFF on maailmas tuntud kui üks suurima osalusriikide arvuga festival. Samuti teatakse meid kui autori­filmikeskset festivali. Me teatavasti ei näita Hollywoodi filme, et vaatajate arvu kasvatada. Meie roll on  eelkõige just kaitsta ja propageerida võrdselt kõiki filmimaid, unustamata ka kõige pisemaid, sest teame väga hästi, mis tähendab olla pisike. Tänu PÖFFile on oluliselt kergem mujal festivalidel liikuda ka Eesti filmil. Maailmas on kõik vastastikune: sina naeratad maailmale ja maailm naeratab sulle vastu. Kui väike Eesti austab teiste maade filmikunsti, austatakse ka meie filme. Iga riik teeb filme vastavalt oma võimalustele ja pole meie asi kritiseerida, kas või kui arenenud on sealne filmitööstus. Meie asi on üles leida head filmid ja need vaataja ette tuua ning motiveerida ka väikeste riikide filmitegijaid. Mind lõikab selle küsimuse alatoon – me ju ilmselgelt ei taha, et meid peaks vähearenenud filmiriigiks … Veiko Õunpuu on ju ometi jõudnud Veneetsiasse ja sealt isegi auhinna koju toonud, Martti Helde film „Risttuules” linastub Torontos jne.
Erinevalt teistest ei ole meil suurt turgu ega traditsioonidega filmitööstust, aga võib-olla on see meie tugevus: saame olla sellevõrra liberaalsemad ja demokraatlikumad.

Kas on õige, et PÖFFil on nüüdsest kohustus näidata oma võistlusprogrammis üksnes maailma esilinastusi?
Kuna viimastel aastatel on sidemed festivalide ja filmitööstuste vajaduste vahel muutunud aina olulisemaks, on FIAPF leevendanud ka võistlusprogrammide maailma esilinastuse nõuet regionaalse esilinastuse kohustuseks, kuid samas peab avatud võistlusprogrammiga festival seda kompenseerima tugeva filmitööstuse vajadusi katva haarde ning sisuga.
Juba umbes 10 aastat ei ole enam sellist kohustust ühelgi festivalil, kaasa arvatud Berliinil ja Cannes’il. Kui jälgida tähelepanelikult Berliini programmi, siis võistlusprogrammist väljaspool pole seal kaugeltki kõik filmid Euroopa esilinastused, rääkimata maailma omast. Esilinastuste kohustus koormas ja kurnas nii festivale kui ka filmitegijaid, kes sageli üht või teist festivali jahtides võisid jäädagi nn halli tsooni: Berliin veebruaris filmi ei vali ja mais toimuva Cannes’i ajaks on see juba liiga vana. See, ja mitmed teised põhjused, sealhulgas püüd leevendada festivalidevahelist konkurentsi, viisid selle kohustuse kaotamiseni. Esilinastuste põhimõttest üritavad vanast harjumusest kinni pidada paljud selles kategoorias olevad festivalid. Minu meelest teevad nad vea, sest kannatab nii võistlusprogrammi kvaliteet kui festivali maine. Hästi õnnestub see ainult Cannes’il, Berliinil ja Torontol, sest nende festivalidega kaasneb filmiturg. PÖFF näiteks ei saa võtta oma võistlusprogrammi Eesti kinodes varem esilinastunud filmi. Meile pakutakse praegugi päris palju erinevaid esilinastusi, aga me lähtume ikkagi ennekõike sellest, kas film on hea või halb. Paljud filmid jäävad üldse programmi ukse taha, sõltumata sellest, kas nad oleksid esilinastused. Aga jah, kui on mitu võrdset filmi, siis eelistame esilinastust.
 
PÖFFi kauaaegne sõber Varssavi filmifestival astus sarnase sammu aastal 2009 ja ühines nn A-kategooria festivalidega. Varssavi toimub kuu aega enne PÖFFi ja jahib tänasest põhimõtteliselt samu filme kui PÖFF. Kuidas seda olukorda lahendada, kui häid rahvusvahelisi filme ei jätku esilinastuste jaoks lihtsalt kõigile piisavalt?
Esiteks, küsimuse asetus on vale. Esilinastuste kohustust pole ja juba see võtab pinge maha. Teiseks on Varssavi programm sisuliselt juba valmis, kui me alles hakkame enda oma koostama. Kuu aega on väga suur vahe. Meie otsime oma programmi filme muuhulgas Torontost, Veneetsiast ja San Sebastianist. Tähelepanelik filmiajakirjanik on kindlasti ka märganud, et festivalidel on oma nägu ja programmikoostajatel siiski sõltuvalt kultuuritaustast, haridusest, vanusest jne ka erinev maitse, mis on määrav filmide valikul. Ka on erinev geograafiline orientatsioon. Enne meid on Varssavi, pärast meid on Goa ja kohe aasta alguses Berliin, kelle programm lüüakse lukku sisuliselt kohe pärast meie festivali. Seni oleme me kõik omavahel suutnud kokku leppida ja leida lahendused, kui meie huvid tõesti ühe või teise filmi puhul kattuvad. On ilmselge, et suudame seda teha ka edaspidi. Vaatamata konkurentsile tolereerivad, toetavad ja arvestavad festivalide juhid üksteisega. Muideks, FIAPFi viimases otsustusringis oli lõplik sõnaõigus ülejäänud 14 filmifestivali direktori käes: neilt pidi tulema konsensuslik „jaa!” meie suhtes. Esimene festival, kes meid õnnitles, oli Cannes.
 
Mida võidab sellest tavavaataja? Mis tema jaoks muutub?
Hetkel tõenäoliselt mitte midagi, aga ta ka ei kaota midagi. Pikemas perspektiivis võidab aga kindlasti festival kvaliteedis tervikuna – nii filmide, külaliste kui ka korralduse osas. Alati saab teha paremini. Kindlasti kasvab filmidega kaasnevate külaliste hulk, loodetavasti vastavalt meie rahakotile ja Tallinna lennujaama väisavatele otselennuliinidele. Kindlasti suureneb meile pakutavate esilinastuste arv ja kvaliteet. Üldiselt oleme aga kindla, väljakujunenud näo ja formaadiga festival. Meil ei ole vaja väga rabeleda, aga me peame hoolitsema selle eest, et ikka virgad ja erksad püsiksime. Vastutuskoorem on suurem. Tahaks tegelikult väga tuua filmidega kaasa ka nende tegijaid, et publikul oleks võimalus nendega kohtuda. Eesti publik on väga hea, soe ja mõistev. Eranditult kõik meie külalised on kiitnud siinset publikut. Kindlasti loob uus staatus meile uusi võimalusi, mis muudavad festivali tervikuna publikule veelgi atraktiivsemaks ja mugavamaks.
 
PÖFFi staatusemuutus on üsna värske, kas tänavune festival läheb programmi koostamisel siiski veel vana rada?
Tekkis võimalus teha laiemapõhjalist põhivõistlusprogrammi. Kas me seda võimalust kasutame, sõltub filmidest.
 
Kas piletihind seoses sellega tõuseb?
Meil alles oli esimene selleteemaline koosolek. On võimalik, et natuke tõuseb, aga mitte uue staatusega seonduvalt, vaid ümberringi kallinev elu ise sunnib takka. Pigem on nii, et üritame piletihindasid ühtlustada – mõtlen siin alafestivale, sooduspileteid, linnu. Kui on väga palju erinevaid piletihindasid, on keeruline järge pidada nii meil kui ka külastajal.
 
Kas festivalile toodavate filmide arv jääb samaks või kasvab uute võimaluste / kohustuste tõttu?
Filmide arv on olnud meil sama juba viimased 10 aastat. See on meie turule optimaalne arv: 230–250 täispikka mängu-, anima- ja dokumentaalfilmi ja teist sama palju lühifilme. Ma ei näe põhjust selle muutmiseks. Ilmselt kasvab seansside hulk, sest juurde tuleb kinosid nii Tallinnas, Tartus kui ka Pärnus, Narvas ja Jõhvis.
 
Kas A-klassi astumine toob kaasa ka täiendavaid (rahvusvahelisi) rahastamise võimalusi või pigem kohustused suurenevad ja PÖFF hakkab taotlema senisest suuremat toetust?
Sellele on hetkel raske vastata. Automaatselt ei kaasne mingeid rahastamisvõimalusi. Meile ei lisandu ühtegi täiendavat kohustust, küll aga võib tekkida mitmeid ahvatlevaid võimalusi, seda eelkõige külaliste osas. Kas me hakkame küsima suuremaid toetusi? Aus vastus on, et ma ei tea. Hetkel pole PÖFFi finantseerimisel drastilisi muudatusi plaanis. Ilmselt mingid kulud aegamööda suurenevad, ilmvõimatu on see, et toetussummad püsivad samas suuruses n-ö sünnist surmani. Kui eelarved kasvavad teistes valdkondades või organisatsioonides ka ilma nii oluliste muudatusteta nagu meil, siis ma ei näe põhjust, miks ei võiks meil toetused suureneda. Hetkel ei ületa riiklik toetus meie eelarvest 30%, vaid jääb sellest allagi, mis nii suure ürituse korraldamise juures on üsna ebatavaline ja teeb ürituse eksistentsi üsna haavatavaks. Oleme hakkama saanud tänu igal aastal kasvavale publikule, ning meie sponsoritele ja toetajatele.

Kas PÖFF peaks nüüd püüdlema ka sinnapoole, et siia kutsuda filmimaailmas suuri ja tuntud nimesid? Näiteks kasvõi see, et elutööauhinda peakski tulema vastu võtma ikkagi see kineast, kellele see antakse?
Ma mõistan, et kuulsate nimede all peab meie filmiajakirjandus eelkõige silmas Hollywoodi staare, sest väljaspool seda väisavad meid pidevalt Euroopa, Aasia ja USA filmimaailma tuntud tegijad. Kui me oleme neid ajakirjandusele pakkunud, siis sagedasti neid ei tunta, nagu näitas ka Euroopa filmiakadeemia gala, kus ajakirjandus tegeles põhiliselt kohalike poliitikute tuttavate nägude otsimisega … Tegelikult on see kurb. USA filmistaarid maksavad, ja mitte vähe. Honorarid algavad siin 25 000 eurost, millele lisanduvad äriklassi lennupiletid, hotellide parimad toad ja kõik muud ülalpidamiskulud. Meil seda raha ei ole ja ma ei näe ka vajadust selle pärast põdeda. Cannes’is ja Berliinis käivad nad enamalt jaolt tasuta, sest neil on lepingutes kirjas kohustus aidata kaasa filmi levile. Kui tegemist on suurte levialadega ja on kindel, et film tuleb peale festivali ka kinno, siis on võimalik saada ka väga suuri staare tasuta. Meie turg on aga 1,2 miljonit inimest.
Meie festivalil on välja kujunenud oma reeglid ja nende hulka kuulub külaliste võrdne ja demokraatlik kohtlemine, soe atmosfäär jne. Igasugune glamuur muudab kogu olemise kohe oluliselt formaalsemaks ja külmemaks. Meie külalised naudivad siin seda, et ajakirjanikud ei piina neid ja neil on võimalus professionaalses keskkonnas segamatult omavahel suhelda. Ei tahaks seda lõhkuda. Las glamuur jääda Cannes’i ja Berliini pärusmaaks, see ei ole meile omane. Igaüks peab teadma oma kohta ja rolli laua ääres.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming