Päriselt ja mängult

PEETER SAUTER

Andris Gauja: alles viimasel ajal on hakanud tulema usutavaid Läti filme. Andris Gauja on noor Läti filmitegija, kelle viimane dokfilm, naturalistlik „Perekonnainstinkt” („Ģimenes lietas” 2010), on pälvinud palju tähelepanu maailma festivalidel. Nüüd on tal valminud esimene mängufilm „Õppetund”. Räägi alustuseks veidi iseendast.Andris Gauja: Ma olen sündinud provintsis, Talsis, mistõttu „Perekonnainstinkti” külajoodikute maailm pole mulle üldse võõras. Ma ei teadnud, mida elus teha. Olen proovinud flööti, karated, majanduskooli, politoloogiat Riia ülikoolis, teletööd, kuni lõpuks jõudsin otsapidi filmikooli. Sellest ajast peale on mu aju kahtlemata „vigastatud”: lähenen elule kui lugudele ja (pseudo)analüüsin inimesi, otsin kõikjal kausaalsust. Ma ei saa teha normaalsed dokfilme, sest hakkan filmi sees liigselt looma loogilist struktuuri. Mulle tundus ausam lülituda ümber mängufilmidele.

Kas „Õppetunnis” aset leidev armuafäär keskkooliõpilase ja õpetaja vahel põhineb su isiklikel kogemustel?
Ei, aga tõsielusündmustel küll. Ausalt öelda tean Lätis päris paljusid juhtumeid, kus õpetaja ja õpilane teineteisesse armuvad. „Õppetund” räägib pigem sellest, mis juhtub siis, kui keegi endale liiga lähedale lasta.
Algselt hakkasime koos operaator Aleksandrs Grebnevsiga tegema dokki, mis oleks meeleolult „Perekonnainstinkti” karmi, vaese ja vägivallarohke maailma vastand. Mõttena jäi sõelale ühe Riia keskkooliklassi grupiportree. Suurekssaamise lugu koos suhete, õnne, sisemiste ja välimiste konfliktidega. Hakkasime seda üles võtma ja kõik läks suurepäraselt: näitlemiskogemuseta noored harjusid kaameraga ja me saime linti võrratuid stseene. Aga! Kooli­direktor keelas äkki meil edasi filmimise ära, sest me olime tahtnud jäädvustada klassi laevareisi Stockholmi.
Seejärel valisime klassist välja parimad „näitlejad” ja hakkasime töötama mängufilmi kallal. Segasime professionaalid amatööridega, tulemus on nüüd valmis ja valitud augustis Montréali filmifestivalile, lisaks ka mõnele Euroopa omale. Kodumaine esilinastus on plaanitud augusti lõppu, nii et tunne on väga hea.

Mida sa oma telekogemusest oled õppinud?
Televisioon õpetab mitte olema laisk, ringi vaatama ja tabama kaameraga seda, mida võtta annab. Õnnetuseks ei õpeta see aga sissepoole vaatama. Nagu läti filmitegija Juris Poškus on öelnud, on televisiooni eesmärk tähelepanu hajutada, filmi oma aga seda koondada.

Sinu filmiprojektid võtavad alati üsna kaua aega, isegi aastaid. Kas selle taga on valikud või pöördumatud asjaolud?
Ma teen filmi kallal töötades hulgaliselt kõrvalepõikeid ja isegi tagasipöördeid. Esimeses etapis olen veendunud mõnes oma spontaanses ja veidras idees filmi vormist. Oma esimest dokfilmi „Victor” (2009) alustasin intervjuudega. Veetsin kaks aastat, usutledes hooldushaigla patsiente. Otse öeldes olid nad kõik määratud peatsele surmale ja enamik neist ka intervjueerimisperioodi jooksul suri. Tahtsin teha jõulist filosoofilist dokki, mis puudutaks vaatajat samamoodi nagu Sartre’i ja Heideggeri kirjutised, aga ma olin eksiteel. Seal ei olnud alles enam mingit draamat. Nende inimeste võitlused olid juba kõik seljataga. Arvasin, et see projekt on läbi kukkunud, kuni kohtusin omavanuse Victoriga, kes oli veendunud selles, et tema ei sure. See oligi lõpuks lugu, millest me filmi tegime. Kahjuks polnud selle tegemiseks enam eriti palju aega …
„Perekonnainstinkti” tegemist alustasin samuti intervjuudest „rääkivate peadega”. Algul mõtlesin neid kombineerida animeeritud episoodidega, jumalale tänu, et ma selleni ei jõudnud! Siis viskasin kõik aknast välja ja tegin segažanri doki, milles oli tugevalt esindatud ka improvisatsiooniline element – see on siis lavastatud elementidega dokfilm. See polnud mingi tõe võltsimine, vaid loomulik protsess.
Mulle meeldib klassikaline struktuur, tragöödia ja paratamatuse tunnetus igas loos. Isegi kui see on teiste jaoks enesestmõistetav, on mulle kreeka tragöödia tunne väga tähtis. „Mineviku vigade tõttu on midagi viltu läinud ja pole võimalustki seda muuta, võid üksnes proovida muuta tulevikku.” See on üldjoontes, mida ma tunnen, kui uue käsikirjaga tööle hakkan. Aga klassikalist struktuuri tuleb ka kasutada väskelt, uudsel moel.

Kuidas sa suhtud Läti filmipärandisse?
Mõned aastad tagasi keeldusin end samastamast „Läti filmiinimestega”. Ma märkasin põhiliselt nende nõrkusi ja nägin neid kui mingit provintslikku seltskonda, kes surub üksteisel kätt ja kõlistab klaase kokku iga uue Läti filmi esilinastuspeol. Pärast seda aga, kui sain teada, et filmikooli astujate käest küsitakse küsimusi „Perekonnainstinkti” kohta ja et tunnis vaadatakse mu filme, siis muutsin meelt. Naljakas, aga olen märkamatult saanud ise selle „kliki” liikmeks, keda varem vältida olin püüdnud. Ümberringi on häid kolleege ja ka filmide kvaliteet paraneb üha. Võib-olla olen nüüd liiga vana, et autsaiderit mängida, praegu tundub see igatahes mõttetu tegevus.

Kas see on tõsi, et taasiseseisvumise ajal erastati Läti filmipärand ja paljud filmid on seetõttu teadmata kadunud või ligipääsmatud?
See on üks õudsemaid kraaviläinud erastamise näiteid ja selle loo põhjal saaks teha väga hea filmi. Kahjuks pole filmitegijad seda ära kasutanud. Nad on kulutanud põhilise osa ajast olukorra üle kaeblemisele. Filmitööstuse seisukohalt oli aga kõige suurem viga riikliku Riia filmistuudio – Rīgas Kinostudija erastamine. Esiteks jäime ilma suuremast osast abivahenditest ja hoonetest, kaasa arvatud filmiilmutuslaborist. Neil hoonetel lasti lihtsalt ära laguneda. Ja teiseks hakkas mees nimega Vents Horsts, kes oli stuudio privatiseerimise taga, korraga väitma, et tema firma on kõikide Nõukogude ajal tehtud Läti filmide omanik. Kes on midagi nii jaburat kuulnud!

Kas sinu arvates on olemas ühtne Balti filmitunnetus ja kas sellest peaks sellisena üldse rääkima?
Ma ei ole filmiajaloos kuigi tugev. On neid režissööre, kes käituvad nagu entsüklopedistid, ja siis on sellised šarlatanid nagu mina, kes on näinud vaid lühikest nimekirja filme ja eelistavad teha oma tööd. Ühisosa on kahtlemata olemas. Oleme lähedased nii geograafiliselt, temaatiliselt kui organisatoorselt. Eesti monteerija Tambet Tasuja, kes monteeris nii „Perekonnainstinkti” kui ka „Õppetunni”, on kindlasti üks meist, selles pole mingit kahtlust. Tuleb tunnistada, et valisin Tambeti eelkõige seetõttu, et ta on suurepärane monteerija (mind inspireeris väga Ilmar Raagi „Klass”), aga teiseks ka sellepärast, et ta on eestlane ja tal pole aimugi, mida need veidrad läti tegelased mu filmis räägivad. Ma ei töötaks kunagi läti monteerijaga, ainult Tambetiga. Pärandist rääkides pole mul hirm tunnistada, et suuremat osa filmipärandist ei jaga me mitte üksnes Balti riikide vahel. Ma olen täielikult Venemaa viimase kahe aastakümne jooksul toimunud vägivallatsemise vastu ja olen veendunud antikommunist, aga kui rääkida filmipärandist, siis on ühisosa Baltimaadest laiem ja hõlmab kogu endise Nõukogude Liidu territooriumi.
Praegu aga leiavad aset sündmused, mis lubavad mõelda teatud Balti perspektiivile. See on olulisem kui miski muu, mis Nõukogude ajal aset leidis, sest on võimalus teha tõeliselt häid filme. Ja need võivad olla Balti riikide koostööfilmid. Mul on endalgi tunne, et mu järgmine film võiks olla Eesti ja Läti koostöö. Võib-olla võtame leedulased ka kampa.
Üks asi, mis mind veel häirib, on arhiivindus, seal valitseb täielik segadus. Minu meelest võiksime töötada ühise Balti filmiarhiivi loomise suunas. Paljud filmid on hoiul Venemaa arhiivides, on asjaarmastajate arhiive ja erakogusid. Kui oleks kogu materjalist ühtne ülevaade, siis võidaksime sellest kõik.

Kuidas kirjeldaksid hetkeolukorda Läti filmis?
Veel üsna hiljuti vihkasid paljud lätlased Läti filme. Mängufilmid olid enamasti liiga kunstlikud, pealiskaudsed ja teatraalsed. Võib kõlada veidi ülbena, aga minu meelest on alles viimase kahe-kolme aasta jooksul hakanud tulema teatud hulk normaalseid, usutavaid Läti filme. Rahvusvaheliste filmifestivalide tulemused tõestavad seda. Ma ootan neid ikka ja veel ka tulevikus, ja vahest on mõni neist isegi elu muutev.

Millisena näed Balti filmi tulevikku?
Me peaksime koopereeruma. Ma olen lätlane, minu operaator poolvenelane, monteerija eestlane. Valgustajate kohta tean, et leedulased on parimate hulgas. Mulle tundub, et olen hea näide sellest, kuidas kokku panna pan-Balti filmigrupp.

Tõlkinud Tristan Priimägi

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming