Kuritöö ja kihistus

JOONAS, FILMIJUTT.BLOGSPOT.COM

Vendade Coenite retrospektiiv Katusekinos 14.–21. juulini „Jumal viis mind eksiteele ja piiras mind oma võrguga! Vaata, ma kisendan: „Vägivald!” aga ei saa vastust; hüüan appi, aga õigust ei ole!” Hiiobi raamat, 19. peatükk, salmid 6–7 Pole siin ilmas midagi kindlat. Kui vendade Ethan ja Joel Coeni filmograafias üldse leidub mingi läbiv juhtmõte, siis vahest see. Mis on tõde? Tõde on vale. Me ei tea muud kui seda, et me ei tea mitte midagi. Kindel on vaid see, et miski pole kindel. Iga surelik omast arust mõtleb ja tahab parimat, aga juhivad ikka jumal, juhus ja Heisenbergi määramatuse printsiip. Vihm sajab ühtviisi kõigi, kurja ja hea inimese peale. Elu on üürike, vilets ja tõpralik, kuigi omamoodi naljakas ka. Ja pole midagi uut päikese all, kõigest unustatud vana.

Niisiis postmodernne skepsis ning umbusk nõndanimetatud suurte narratiivide ja igaveste tõdede vastu. Kui meie praegune peaminister Taavi Rõivas seob säärase narratiivi eituse kummaliselt paulusliku lootusega, siis ameerika filmiloojad Coenid on juba kolmkümmend aastat ammutanud narratiivi ahervaremel kuhjuvast absurdipudemete lasust irooniat, traagikat ja koomikat – enamasti kõiki kolme korraga ja säärasel viisil, et kogumulje nende filmidest jääb viidete ja allikate ohtrusest olenemata ootamatu, leidlik ja veenev. Vennaksed ei püüa oma silmaringiga eputada, vaid paigutavad klaaspärleid nii köitvalt ja stiilipuhtalt, et vaataja läheb mänguga lummatult kaasa ning võib isegi selle siirusse uskuma jääda.

Eluaeg kahasse stsenaariume kirjutanud, neid valdavalt ise lavastanud ja tihti oma filme ka monteerinud Coenid on ikka silma paistnud suurte vormimeistrite ning säravate, intellektuaalselt haaravate meelelahutajatena, kelle komöödiadki kipuvad olema tublisti üle keskmise tõsiseltvõetavad. Sisu poolelt on neile aeg-ajalt küll ette heidetud manerismi, meelevaldsust ning sõnumi ja sügavuse puudumist, ent kuna vennad on osavalt indikino ja Hollywoodi vahel laveerides korduvalt igas vallas – nii publiku, kriitikute kui auhindajate seas – edukaks osutunud, siis võib vanuselt kuuekümnele lähenevat autoripaari nüüd juba lugeda elavate klassikute kilda, kelle iga film on paratamatult sündmus.

Seda enam on eesti vaataja jaoks sündmus Katusekino juulikuine retrospektiiv, kus linastuvad pooled Coenite seni valminud kuueteistkümnest täispikast. Pikema ja akadeemilisema maakeelse sissejuhatusena tasub lugeda Allan Valge bakalaureusetööd „Kahepealise režissööri irooniline maailm”.1 Siinkohal paar põgusat ääremärkust Viru keskuse katusel näidatava kohta.

Veretuimus” („Blood Simple, 1984). Ülilaia liistuga võttes on Coenite filmi-ilma vee peal hoidvateks vaaladeks eeskätt kuritegevus, ultravägivald ja vaimukus. Nende esiklaps (mille pealkirja pole meil traditsiooniliselt tõlgitud, ent võiks tõlkida näiteks „Veretuimus”) on julm ja jahe, ajuti võllairvega pikitud noir-kriminull, mille teemaks on mitmele vendade hilisemale teosele, aga ka krimižanrile laiemalt iseloomulik halastamatu olelusvõitlus otsatu individualismi džunglis. „Millelgi pole garantiid,” juhatab loo kaadri tagant sisse detektiiv Loren Visseri (M. Emmet Walsh) küüniline hääl: „Meil siin Texases pead üksi hakkama saama.” Ilmselt mitte Coenite tippsaavutus, kuid debüüdi kohta siiski silmapaistvalt jõuline ning omanäoline film, mis pakub huvi just nende hilisema loomingu taustal.

Arizona juunior” („Raising Arizona”, 1987). Oma teises linaloos võtavad vennad krimiteema ette teise nurga alt – maniakaalses tempos, suisa kretiinselt reipa komöödiana. Ultravägivallast pole siingi puudust, ent siin on see sama multifilmilikult jabur kui kõik muugi. Tihe pullitegemine ning ohjeldamatult paksudes värvides tolatsev näitetrupp eesotsas Nicolas Cage’i ja Holly Hunteriga läks publikule omas ajas hästi peale ning neid on lust vaadata siiani, olgugi et kihistamise kõrvalt võib see, kas autorid on oma teosega ka midagi öelda tahtnud, vaatajale üsna hämaraks jääda, nagu Coenite puhul teinekord ikka ette tuleb.

Barton Fink” (1991). Postmodernse tandemi küllap kõige postmodernsem, salapärasem, sümbolistlikum ja kunstilisem film on nende neljas, Hollywoodi reflekteeriv ja loomekriisi vaatlev, selgepiirilise narratiivita retro-oopus „Barton Fink”, mille läbikukkumist kinodes mõistan märksa paremini kui kriitikute kiidukoori ja Cannes’i kullavihma. Epiteet „painajalik” tundub mitmes mõttes kohane.

Fargo” (1996). Seevastu Coenite kuues, Põhja-Dakota osariigi suurima linnakese järgi nime saanud kriminull „Fargo” on kahtlemata vendade loometee kõrghetki, minu meelest isegi absoluutne tipp. Esimest korda on Coenid lähtunud mitte niivõrd raamatuist ja filmidest, kuivõrd tegelikest sündmustest; esimest korda on nad paigutanud filmi reaalsesse, tuttavasse paika – Minnesota osariiki, kus nad ise kunagi Riia juurtega juudiperes üles olid kasvanud.2 Fargo jääb meist pea sama kaugele kui Jaapan, kuid eestlasena tunnen filmi sompus lörtsiseguse kõleduse valusalt ära. Seesama kodune tali – ei mingit lumevalgust ega lumepimedust, ainult lõputu, lootusetu, väiklaselt väljapääsutu igihall lumehämarus. Too haakumine filmivälise tõelusega muudab nukra, jõhkra, lausa traagiliselt absurdse väljamõeldud (kuigi dokumentaalsusele pretendeerivale) loo mu silmis vastupandamatult mõjuvaks. Kontrastina pakub empaatilist tröösti Coenite kohta erakordselt pilkevabalt kujutatud lihtne ja elujaatav inimlikkus Joeli kaasa Frances McDormandi kehastuses. („Fargo” fännina ei raatsi märkimata jätta, et mõnevõrra üllataval kombel kannatab kaeda ka filmist inspireeritud samanimeline telesari, mis jõudis ekraanile tänavu kevadel.)

Suur Lebowski” („The Big Lebowski”, 1998) Vennaste ja retrospektiivi järgmine film on täiesti ebatõsine kihistusmaterjal. Kerge, muhedalt absurdne väljapressimislugu on pelk ettekääne, mille abil esitleda tervet rida ogaraid tegelasi eesotsas keegli-, käraka- ja kanepihuvilise hipi Jeff „The Dude” Lebowskiga (Jeff Bridges). Silmapaistev verstapost stõuner-komöödia ajaloos, ilmne eeskuju Seth Rogeni, James Franco, Michael Cera ja kõigi teiste ganja-entusiastide loomingule. Sobib hästi korduvvaatamiseks nagu Coenid enamasti ning tundub, et läheb aja jooksul isegi paremaks.

Oo vennas, kus sa oled?” („O Brother, Where Art Thou?”, 2000). Samuti kihistamisfilm – muusikaline retrokomöödia, mis oma jämekoomikas meenutab mõneti „Arizona juuniori”. Kuldkollase paleti kõrval hiilgas „Oo vennas …” veel bluegrass-kantrit, deltabluusi ning gospelit esitleva heliribaga, mis aitas noid põliseid ameerika muusikastiile uuel sajandil taas moodi tuua. Alles mullu seilas samasugusel folgilainel Coenite endi „Llewyn Davise ballaad” („Inside Llewyn Davis”, 2013). Meil siin ja praegu kõlab ka suure majanduskriisi aegu kujutava kantrifilmi sulnis maaeluihalus üpris aktuaalsena.3 Rääkimata valimispalaganist, kus võistlevad villureiljanlik-savisaarlik kuberner ning plats-puhtaks-reformist-rassist.

Pole vanameeste maa” („No Country for Old Men”, 2007). Coenite pärjatuimale teosele siinse importija Forum Cinemas ASi antud pealkiri „Pole maad vanadele meestele” on tõlkeviga, milletaolisi (ja hullemaidki) kohtab meie kinolevis paraku pahatihti. Cormac McCarthy romaani ekraniseering ise on aga veel üks Coenite meistriteos – karm ja võimas tänapäeva vestern-krimipõnevik, mille lõpuaegade pessimism kõlab mõjuvalt kokku nii „Veretuimuse” kui ka „Fargoga”. Nagu neis, aga ka komöödiais „Arizona juunior” ja „Oo vennas …” kutsub saatanliku, vähimagi halastuseta absoluutse kurjuse välja ameerika unelmat jahtiv inimlik ahnus.

Põletada pärast lugemist” („Burn After Reading”, 2008). Retrospektiivi värskeimaks filmiks on aga hoogne jant, mis meenutab, et ega kogu selle maise hädaoru – vanaduse, ekslikkuse, ahnuse, vägivalla, puuduva tõe ja õiguse pärast ei pea veel tingimata masenduma. Mis siis, et kellelgi, isegi mitte kõikvõimsail luureorganeil pole aimu tegelikult toimuvast ega omaenese tegude tagajärgedest. Vahel on lihtsalt lohutav kihistada Brad Pitti, Tilda Swintoni ja George Clooney mõõtu staaride lopsaka lollimängu peale.

1 A. Valge, Kahepealise režissööri irooniline maailm. Teater. Muusika. Kino 2003, nr 6 ja 8–11.

2 I. Nathan, Masters of Cinema: Ethan and Joel Coen. Paris 2012. Lk 40 ja 83.

3 Vt nt: Kaupo Vipp: peaksime valmistuma võimaluseks, et asjad ei jää nii, nagu nad hetkel on. www.delfi.ee,
18. V 2014; A. Maimik. Metropoli amoraalsus.
EE 21. V 2014; M. Oja. Tuleb aeg, mil küünetehnikule öeldakse: sul pole midagi vastu anda. EE 11. V 2014.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming