Lugude tähtsusest

JOONAS HELLERMA

Vendade Dardennes’ide filmi „Kaks päeva, üks öö” ainetel   Cervantese „Don Quijotes” peatub tegevuskäik enamasti siis, kui keegi tegelastest hakkab jutustama oma lugu.

Need peatused romaani kulgemises on peaaegu koomilised episoodid, millega vihjatakse lugude ja nende jutustamise justkui pühalikule tähendusele. Kõik tahavad kuulata lugu! Aga mis on lugu? Võiks öelda, et elu kui pidev teadvuse vool – ühest hetkest teise libisemine ja aistingute ning ettekujutuste siksakitamine – ei moodusta mingit lugu ega narratiivi. Elu pole mingi lugu, vaid ainult tulv, püsimatus ja käestlibisemine. Muidugi on olemas mõtteline võimalus sellest kõigest ennast justkui välja tõsta, silmitseda püsitut elu omaenda subjektiivsuse seest, olla „puhas vaatleja”. Nii saab voolavat elu vaadata turvalises kauguses, olla ise taganenud kõigest eemale, määramatusse eimiskisse. Meil on puhas eluvool ja puhas eluvaatlemine, aga need on liiga abstraktsed ja kõikehaaravad, et saaksime nende puhul rääkida loost. Neis ei ole algust ega lõppu, ongi ainult järgnemine ja edasikestmine, mis ujutab üle kõik algus- ja lõpp-punktid. Me oleme uppunud sellesse ellu, seda võib kirjeldada, edasi anda, temaga vaielda, aga oleme ikkagi nagu vee all, valguse ja varju hämus. Kogu teadvusvoolule panustanud kirjandus peab selle tühjusega rinda pistma. Selgus, mida suudab luua vaatlemine, on ainult olukorra tabav ülestunnistamine. Kindlasti õnnestub siin luua õnnestunud kujundeid või läbistavaid üldistusi, aga see ei anna meile ometi lugu. On ainult episoodid, tükid, sähvakad. Narratiiv ei jää selles segaduses kandma. Mis on siis lugu, kui me seda elust nagu ei leia? Miks on lood ometi nii tähenduslikud?

Belglaste Jean-Pierre ja Luc Dardenne’i mängufilm „Kaks päeva, üks öö” („Deux jours, une nuit”, 2014) on hea sellekohane näide. Me näeme peategelast külastamas oma kolleege nende kodus, et veenda neid hääletama tema töölejätmise poolt ja loobuma selle tõttu kollektiivsest preemiast. Heitunud naine käib visalt ukselt uksele, võideldes meeleheite, ärevuse ja piinlikkusega. Pikkamisi saab vaatajale selgeks, et inimesed, kellelt samariitlase teenet palutakse, on temaga tegelikult samas seisus: nad on kõik aheldatud väikesepalgalise töökoha külge ja haaratud viletsusest, mis vaesusega kaasneb. Peategelase palve toob esile nende näotuse: kõik vanguvad omakasu ja moraalse õiglustunde vahepeal. Nad on küll viletsuses, aga kas nad ka kaastunnet väärivad, pole ühemõtteliselt selge. Ollakse vaesed, aga mitte askeedid – mitte kõik ei ole valmis teise kasuks oma piskust loobuma. Kas see on ainult vilets vaesus, mida inimene koob endale omaenda rumalusest? Või kas on üldse süüdlast? Filmis näidatud töölised mõelda ju oskavad: kõik teavad, mis on 1000 eurot ja mida sellega teha võiks, ehkki oma reaalset olukorda töölisena nad selle rahaga parandada ei saa. Leevendus oleks ajutine. Nii näemegi rida ilmekaid kohtumisi, kus proosaline pragmatism ja õilistav empaatia veavad üksteisega nähtamatut vägikaigast.

„Me võitlesime hästi” on üks peategelase lõpulause. Jah, tema ettevõtmine ei teostu päriselt. Kui soov oleks täitunud, siis poleks kogu pildirida suurt midagi tähendanud. Narratiiv oleks jäänud formaalseks, sest midagi olulist oleks jäänud puudu. Vaatamata sellele, et töölistest tüüpide eksponeerimine andnuks alust mõne tabava hetke meeldejätmiseks, oleks lõpptulemus olnud ikkagi triviaalne. Jutustamisväärseks said need sündmused sellepärast, et, vastu peategelase tahtmist juhtus hoopis midagi muud.

Tema teele sattunud takistus ohustas senist elu, mille oluline koostisosa oli tema töökoht. Ta tajus seda ohuna oma elu koospüsimisele. Ühtlasi näitab see , millega ta oma elu samastas ja kelleks ennast pidas. Töökaotuse hirmus alustas ta iseenda päästmist, tegi katset tagasi saada töökoht, et kaitsta viletsapoolse elu, mis siiski tagas ellujäämise. Oleks see õnnestunud, poleks temaga lõppkokkuvõttes midagi juhtunud. Kõik oleks jäänud endiseks. Nii ei läinud. Ilmneb, et kogu situatsioon on mäda. Ainus tee tõeliseks muutuseks on sellest üleni loobuda. Ja nüüd on tal selleks ka piisavalt jõudu, sest ta on kogenud neis ahastavates katsetes inimesi enda kasuks tegutsema veenda oma iseseisvat tahet ja teovõimet. Ta on kogenud, et temas on võõrandamatut sisu: ta võib tegutseda oma vabal tahtel. Ta ei jõudnud sihile, aga kasvatas endale ometi jõu. Selle jõuga võib ta nüüd ära anda senise elu ja valida vabaduse, isegi kui ainult hetkeks. Iseenesest ei ole peategelase psühholoogilises arengukaares mingit väga keerukat keemiat, ülemäära stiliseerimata sündmustik ja peategelases aset leidev muutus toob aga ilmsiks narratiivsuse tunnetusliku eripära.

Lood näitavad muutumist. Igasuguses muutuses, kui see on tõeline, on alati midagi alkeemilist, võimatut. Lugu ei ole mitte alguse ja lõpuga sündmuste rida. See on alati millegi tundmasaamise teekond, mille võib käivitada instinkt täita mõni soov või iha tasandamaks tekkinud tühimiku. Selle käigus saadakse kogemus, kus miski mitte ainult ei muuda oma kuju (mis on lihtne teisenemine), vaid elatakse läbi uuestisünd, käiakse ära kadumise ja tekkimise piiril. Lugu on alati vabaduse lugu, ühe konkreetse vabanemise läbielamine. See ei pea tähendama eepilist murrangut või tohutut eksistentsiaalset ümbersündi. See võib sündida ka mikrotasandil, nähtamatult. Aga kusagil lugude sees on niisugune vabadus alati kaalul. Midagi saab uueks, midagi muudab oma vaatekohta või miski sureb selle hinnaga. Ja siis saab see jutustamisväärseks, siis me tahame sellest tõesti kuulda, sest mine tea, äkki õnnestub meil siit midagi endale napsata, vabaduse vaimu endassegi hingata. Seda pole kunagi küllalt, sellega ei saa kunagi valmis. Seepärast peatubki „Don Quijotes” süžee alati siis, kui keegi hakkab jutustama oma lugu. Õhinat, millega seda kuulama hakatakse, kannab lootus elada kaasa uuenemisele, saada jõudu ka oma asjade kordategemiseks. Lugu algab väljakutsest ja lõpeb tagasipöördumisega. Puudus, millega sündmused välja kutsutakse, on tegelikult olemasoleva situatsiooni enda puudus, tegelase enda ühekülgsus, millest ta on kutsutud vabanema. Vabaduse vaim kutsub tantsule, kus läheb kasvama kogemuse keerdkäik, jõudude mäng või uus elu. Lugudesse on kätketud niisugune vabaduse eliksiir, väljakutse ebatõelisest ja tagasiminek tõelisse.

Ja nüüd, kui me oleme seda väitnud, ei piirdu me enam oma eluga ja selle üksikasjaliku vaatlemisega. Me tahame teada, kes me oleme ja mis on meie olukorras tõelist. Jah, kui see tahe on olemas, kui see soov kusagil tuksub – kas pärineb see siis meist endast või külvab selle meisse miski teine –, siis ongi algus tehtud, elu on käima lükatud ja me seisame vastu tundmatut, kus kõige kohal on küsimus: kuidas edasi? See ongi narratiivi valem: kuidas edasi? Ja tegelikult on see üks elu valem ja kunsti valem üldse. Kui see küsimus kõlab, kui vajadus nurga taha piiluda on olemas, kui teie ette on tõusnud katkestav silmapiir, siis on liikumine alanud, jutustus käima läinud ja tõde teie kohta on kaalule pandud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming