100 aasta pärast …

TRIIN RUUMET

Endale seda küsimust esitades mõistsin, et sõna „oleksin” ei kuulu üldse konteksti. Ma luban endal ka saja aasta pärast kunstnik edasi olla. Endale tuleb kõike lubada, mida hing ihkab.

Ilmselt olen ma siis juba läbinud ühe korraliku reinkarnatsiooni, selle elu õppetunnid kätte saanud, ning asunud veretavail palgeil iharalt uute kallale. Isegi kui selleks õppetunniks pole filmikaamera taga seismine ja võtteplatsil inimestega mölisemine või lõuendile hea-parema paiskamine, elukunstniku positsiooni ma küll loovutada ei kavatse. Kvintessents jääb ikka samaks. Nullväli hakkab endiselt võbelema. Paarsada aastat tagasi tõmbas Bach mind samamoodi käima nagu praegu teeb seda Gigi D’Agostino, saja aasta pärast on uued bändid, muusikud ja laulud … aga see tunne. See tunne ju jääb. Kui markii de Sade tegutseks tänapäeval, oleks Ville Valo mõne tema stiilse erootikafilmi tume kangelane. Kes oli Aivar Palumäe paar sajandit tagasi? Kes teab. Tema 2000. aastate rändav pornoteater kandis ju samuti kunsti tiitlit ja kes meist tuleb ütlema, et see seda kanda ei või. Paljud ilmselt tulevad, aga ega see asja olemust ei muuda. Teame ju küll seda videoklippi, kus mees kordab kaamerasse vaadates tuimal toonil: „I am making art, I am making art …


Minnalaskmine, mida ma siiralt naudin, dekadents, mis meelitavalt muigama ajab ning Vene teatri hiilgus Nike’i dressipükstes ei kao ju tegelikult mitte kuhugi. Kontrastid jäävad, teema päevakohasus muutub. Parem lähen sadamasse ja vaatan, kuidas soomlased traavivad Rimist kärudega õnnelikult laeva poole, ning fantaseerin selle ujuva Muumioru-ekspressi järgmistest muinaslugudest. Saja aasta pärast on samadel piltidel ümber teisest plastmassist raam. Saja aasta pärast olen ma samasugune lõbus pervert nagu sada aastat tagasi. Saja aasta pärast olen ma kaks meetrit pikk musklis noor mees, kes ärkab hommikul üles, avab paljalt akna ning laulab, ökoloogilistest kohviubadest tehtud kruusitäis auravat kohvi käes, täiest kõrist oma naabritele:

I still believe in your eyes

I just don’t care what

You have done in your life

Baby I’ll always be here by your side

Don’t leave me waiting too long

Please come by.

I am making art,

I am making art.

Gigi d’Agostino, „L’ Amour Toujours”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming