Mõned mõtted isamaalisest filmist Eestis ehk 100 aastat ikaldust

Fagira D. Morti

Pidin kirjutama isamaalistest filmidest ja enne kui faili avasin, jäin mõtlema, et isamaalisus on kuidagi raskepärane, see justkui sobib rohkem kirjandusse kui pilti. Armastus isamaa vastu ei saa kunagi olla naljakas, isamaaline komöödiafilm võib õige patrioodi südamele mõjuda lausa teotusena. Näitena võiks siin tuua Ken Saani produtseeritud filmi „Soome marssal” („Suomen Marsalkka”, Gilbert Lukalia, 2012). Polegi palju vaja, et terve rahva viha enda peale tõmmata: tuleb pruunlastest amatöörid põhjamaa poegasid mängima panna ja igal vähegi ontlikul inimesel kerkib üks kulm kõrgemale: no mitäs nyt? Nii nagu riigilipul istudes ei peeta piknikku, ei taha soomlane, et tema marssalit mängiks neeger, ja ei taha neeger, et tema kuningat mängiks hiinlane või hindu. Rassismiga polegi siin mingit pistmist, pigem on see armukadedus: kes ikka sooviks, et naabrinaine suksutaks sinu meest või naabrimees pilluks kahemõttelisi nalju su naise aadressil. Kui ise seda teed, siis on okei, aga kui teeb naaber, siis on see rüvetus. Nii puges Ken Saan oma pruunlasest Mannerheimiga võõrasse sängi linade vahele ja püherdas seal häbitult nagu viimane siga. Ime, et Soome Eestile sõda ei kuulutanud või vähemalt oma vodkaturiste tagasi ei tõmmanud, kuid eks poliitika on peen värk: sõtta oleks liitunud ka keenialased, kes omakorda soomlaste vastu täägid tõstnuks …

Naljaga ja naljata
Meil on siiski üks isamaalisuse pilafilm olemas, see on õnneks küll meie oma rahvuskaaslaste vändatud „Malev” (Õ-Fraktsioon, Exitfilm, 2005). Minu meelest on see siiani üks õnnestunumaid isamaalisi filme, ehk ka seepärast, et tegevustik on viidud sajandite taha ega käsitle näiteks Teist maailmasõda. Nii kauge mineviku kohta täpsed mälestused ja ülestähendused puuduvad, seega võib vabalt fantaseerida. Pealegi on „Malev” rõhutatult naljafilm, komejant, ja seega ei saa narridele nende taidlust pahaks panna. Küll aga tekitas laiades massides üsnagi suurt pahameelt telesaates „Tujurikkuja” esitatud küüditamise sketš. Hoidku taevas, kui sellel teemal oleks vändatud veel täispikk isamaaline komöödia. Kui üdini aus olla, siis isegi mina pole kindel, kas ma niisugust täispikka filmi oleksin valmis vaatama, tunduks kuidagi pühaduseteotusena, kuigi sketš mulle meeldis.

Lipud välja!
Isamaalisus, see on automaatselt püha ja seotud hingelisusega, hingelise armastusega. Minu kujutluspildis on see igal juhul nii. Kohe, kui kuulen sõna „isamaa”, hakkab kõrvus helisema Ernesaksa lauluke Koidula sõnadele ja ma mõtlengi, et isamaalisus, see sobib rohkem lühivormi, luulesse ja laulu. Chalice’i „Minu inimesed” on ju väga vägev ja isamaalisusest tiine moodsama aja isamaaline hümn, mis võtab lausa kananaha ihule, kui ühendkoorid koos orkestriga seda laulukaare alt põrutavad, aga sellis paisutatud võtmes ei jaksaks tervet täispikka filmi lippu kõrgel kanda. See on väsitav. Isamaalisus on raskepärane, see on nagu taak. Kui ta sul kuskil südamepõhjas põksub, kui patriotismil on su hingesopis oma väike urkake, siis lööb see teatud hetkedel ereda leegiga lõkendama, aga meil eestlastel see pigem sähvatab ja põrutab ja müristab vaid siis, kui keegi kallale tuleb, kaua vaenab ja torgib, maadligi surub ja orjastab. Eestlane võtab lipu kapinurgast välja alles siis, kui kannatusekarikas on pilgeni täis, ja sätib selle barrikaadidele. Meil pole sellist argipäevast isamaalisust ja patriotismi nagu näiteks ameeriklastel, kes oma riigiplagu igale poole topivad ja oma presidenti lausa jumalusena kummardavad.
Olen Hollywoodi president-on-ohus-stiilis filme vaadates neid vaimusilmas ette kujutanud Eesti kontekstis. Meie, eestlased, peaksime sääraste filmide režissööre-stsenariste nupust nikastunuteks, filme halvaks naljaks või mõnitamiseks. Asteroid hakkab Maale langema ja militaristid on mures mingi presidendi pärast? Toompead rünnatakse? Mängufilmis? Väljamõeldud mängufilmis, mitte dokumentaalis või tõsieluainelises linaloos? See on ju naeruväärne! Kui siis olekski selline film ja granaadirahest räsitud, rebenenud särgiga ja higise rinnaga meeskangelane lohistaks näiteks Kadrioru lossi rusude alt välja meie esimese naispresidendi, kes hoiaks käes meie oma sinimustvalget lipukest, kannaks rinnas märgikest, lapsed ja nunnud kutsikad jookseksid neile vastu ning lõpukaadris lendaks suitsupääsuke üle taeva nagu võidukas lahingulennuk, mis siis oleks? Kas see mõjuks meil teotusena ja näitaks, et noorus on hukas? Või purustaks see „Nimed marmortahvlil” (Elmo Nüganen, 2002) vaatajanäitu? Või oleks see pigem perifeerne friigifilm nagu „Tappev Tartu” (Ilmar Raag, 1998)? Ma pole kummastki mainitud filmist lummatud ja mõtlen, et äkki looks niisugune uusromantiline isamaaline mängufilm hoopis uuel tasemel patriotismi ja meie kodumaiseid filme hakkaks samamoodi punase (vabandust, sinimustvalge) joonena läbima vihjed Eesti Vabariigile, nagu see on USA filmides, kus vähemalt lipumotiiv on peaaegu igas filmis sees. Kuulda on olnud oletusi, et USA filmides on lippu sellepärast nii palju, et sellega kaasnevad maksusoodustused, aga guugeldamine ei andnud sellele oletusele siiski kinnitust, pigem on see linnalegend. Kuid mis oleks, kui Eesti riik viiks filmitegijatele sisse sellise maksusoodustuse? Näitad kümme sekundit lippu, saad riigikassast oma filmile teatud summa toetust … Hea mõte ju.

Isamaa läbi kümnendite
Igal juhul midagi meil isamaalise filmi osas toimub. Või kas toimub? Mis on isamaaline film? Kas see on sõjafilm? Patriootlik tegevus seostub ju enamasti sõdimisega. Gaidid ja skaudid – valmistumine sõjaks. Kaitsevägi – valmistumine sõjaks. Kõik isamaalised tähtpäevad on kuidagi sõjaga seotud. Või on isamaaline film propagandafilm? Propaganda seostub omakorda taas sõjaga, raske ajaga, mil on vaja marsitaktis ergutust, motivatsioonikõnesid, suuri sõnu, paisutatud tundeid, koputamist südametunnistusele. Lühidalt: isamaaline film ei saa ju midagi meeldivat olla? Võtame korraks ette eesti filmide sada aastat. Millised võiksid meil olla need linateosed, mis kvalifitseeruksid isamaalisteks ehk patriootlikeks?
„Karujaht Pärnumaal” (Johannes Pääsuke, 1914) võiks hädapärast olla isamaaline, sest pealkirjas on mainitud kodumaine asukoht ja kui asjale poeetiliselt-semiootiliselt läheneda, siis teadagi, mida või keda see karu märgib.
Esimene täispikk mängufilm „Noored kotkad” (Theodor Luts, 1927) on ilma kahtluseta isamaaline film. Teema militaristlik-propagandistlik. Järgmisena võiks väga suurte mööndustega isamaaliste filmide riiulile paigutada kaks „Jüri Rummu” versiooni (Johannes Loop, 1929; Jaan Kolberg, 1994). Rumm on justkui nagu meie oma Robin Hood, kes võitleb ikestajate vastu. Ja ikkagi jälle võitlus. Nõukogudeaegsetest filmidest on küll mitmeid kommunismi ülistavaid ENSVd kiitvaid filme, kuid neid ei taha me ju ometi tõelise vaba Eesti isamaaliste filmide sekka. Kuigi Eesti filmiajaloo seisukohalt on näiteks „Elu tsitadellis” (Herbert Rappaport, 1947), „Valgus Koordis” (Herbert Rappaport, 1951) ja ”Ühe küla mehed” (Jüri Müür, 1961) olulised verstapostid ja kui ideoloogia kõrvale jätta, siis tehniliselt-kunstiliselt on need ju head filmid, kuid ei sobi siiski praegusel ajal.
Nõukogude ajast on ju veel näiteks „Põrgupõhja uus vanapagan” (Grigori Kromanov, Jüri Müür, 1964), „Libahunt” (Leida Laius, 1968) ja „Hullumeelsus” (Kaljo Kiisk, 1968), mida võiks nimetada ENSVd kritiseerivateks ja õõnestavateks ning seetõttu põrandaaluselt, sügavamalt kihilt isamaalisteks, kuid see oleks ikkagi pigem isamaalisuse vägisi külgepookimine sinna, kus see ehk plaaniski polnud. „Viimne reliikvia” (Grigori Kromanov, 1969) on välismaiste filmide pealt maha viksitud ja rüütlilugudest kokku klopsitud kodumaine kassahitt välismaiste staaridega. Suure mööndusega võiks sellegi ehk isamaaliste filmide riiulile toppida, sest aetakse seal ju taga vabadust ja selles on palju rahvale südamelähedaseks saanud isamaalisust väljendavaid laule, aga see pole ikka see.
Õige asi on ikka pigem näiteks „Balti tee” (Peeter Simm, 1989), „Noorelt õpitud” (Jüri Sillart, 1991), „August 1991” (Ilmar Raag, 2005) või „Tõrjutud mälestused” (Imbi Paju, 2005). „Detsembrikuumus” (Asko Kase, 2008) on isamaaline, aga samal aastal valminud „Aljoša” (Meelis Muhu)? Need ei ole ühes kaalukategoorias, sest mängufilmi ja dokumentaalfilmi on omavahel üsna raske võrrelda. Lihtne on teha isamaalist dokumentaalfilmi: võtad ajaloosündmused või parasjagu toimuvad ajaloolise tähtsusega sündmused ette ja valmis. Filmid natuke laulupidu ja ongi isamaaline film. Kui me aga võtame mängufilmi, siis on puhtalt isamaalisi saja aasta jooksul tehtud vähem kui kümme. Kui välja arvata telefilmid ja dokumentaalid, siis on isamaalisi filme viis: „Noored kotkad”, „Nimed marmortahvlil”, „Detsembrikuumus”, „Malev” ja „Risttuules” (Martti Helde, 2014). „Puhastus” („Puhdistus”, Antti Jokinen, 2012) on pigem ikka soome film, isamaalisuse osas pisut vaieldav pealegi.
Kuidas siis ikka selle eestlase kodumaa-armastusega on? Kui vaadata filmitoodangut, siis tundub, et valitseb täielik ikaldus. Isamaaline film on justkui kadunuke, kellest tuleb rääkida vaid head, ja kui film on ka halb, siis tuleb see ikka ära vaadata ja igal aastal vabariigi aastapäeval korra uuesti. Filmikunst ei ole eriti suutnud isamaa-armastust oma purki püüda. Nagu ma ütlesin, sobib see meie puhul pigem laulu, luulesse või romaani, mis on isiklikum kui film, ühisem kui film. Luuletuse pistad põue ja oled sellega vaikselt omaette, laulu üürgad ühendkooris kaasa, aga film … Vaatad seda küll pimedas kinosaalis õlg õla kõrval, aga mis siis, kui ei meeldi, kui ei tulegi pisar silma? Või kui tuleb, siis on jälle teistmoodi häbi … Pole eestlastele? Või pole see isamaa-armastus piisavalt kunstilis-kultuurne? Liiga suur risk seda ette võtta? Asja üritatakse kunstlikult parandada.

Eesti Vabariik 100
Eesti Vabariik hakkab peagi tähistama 100. aastapäeva ja selle puhul on välja kuulutatud filmiideede konkurss. Osaleda on sellel juba hilja, sest esimesed seitseteist ideed on välja valitud. Nende seast valitakse oktoobris omakorda välja üheksa ja neist viis kuni seitse filmi läheb töösse. Küsisin žürii esimehelt Karlo Fungilt, kas näiteks välja valitud „Lotte ja tuldpurskav lohe” on kuidagi konkreetselt Eesti ja Eesti riigi juubeliga seotud: Eesti promo, lipukesed, rahvariided ja muu isamaaline värk. Fungi sõnul ei olnudki konkursi eesmärk saada isamaalis-patriootlike filmide kavandeid ega olnud plaanis koguda ka propagandafilmide ideid. Ja et eks näis, mis sealt välja koorub. Kõige rohkem tuli Fungi sõnul konkursile ajalooliste filmide projekte ja oli ka ulmefilme, kuid nendest ideedest kahjuks ükski sõelale ei jäänud.
Juba konkursi tingimustes oli paika pandud, et stsenaariumi kirjutamise etappi jõuavad viis ajaloolist filmi või ekraniseeringut, kolm lastefilmi, kaks animafilmi, kolm tänapäeva draamat ja neli noorte režissööride debüütfilmi või lühifilmide kogumikku. Enam-vähem on nii ka läinud, kuid pealkirju vaadates ei oska esialgu hinnata, kas sisuliselt on sealt tõeliste isamaaliste filmide nappi nimistusse ka lisa tulemas. Filmiideede konkursi tingimustes on küll ümmarguselt, kuid siiski nõutud seda, et film käsitleks eestlane olemist, ühiskonda ja riiki.
Sooviksin, et Eesti Vabariigi saja aasta pidustuste ajal jõuaks meie kinodesse tõsiselt nõretavaid isamaalisi filme. Ma ei taha mingit suvalist uut kommerts-Lottet, mis on Eesti ainult Eestis. Kui seda vaadata näiteks Jaapanis, siis kajastub Eesti vaid kuskil tiitrites kribukirjas. Ma tahan, et ikka Eesti lipp lehviks ja kujundlikult öeldes tahan ma ka seda, et meie Mannerheimid ei oleks neegrid. Kui ikka „Tõde ja õigus”, siis olgu Krõõt aneemiline ahervare ja mitte matsakas peruulanna. Ja et kui seda filmi vaadataks USAs, siis oleks ameeriklastele kohe selge, kus on Eesti ja et eestlastega ei tasu jamada, sest siingi austatakse oma presidenti, lippu ja riiki.
Kahjuks tundub mulle, et ma ei saa oma tahtmist: tulevad ikka tavalised mängufilmid ja neid tõelisi, üdini isamaalisi filme tilgub ikka samas tempos edasi, umbes üks kahekümne aasta tagant. Ma loodan, et olen ülekohtune. Sügistalvel on pilt selles osas juba selgem ja hiljemalt 2017. aastal saab alles õieti materdada või kiita seda vabariigi saja aasta juubeli filmiideede konkurssi, sest siis peaksid seal hauduma pandud tibud ekraanidele jõudma.

„Eesti Vabariik 100” konkursil välja valitud filmiideed

„Eia jõulud Tondikakul”, Anu Aun
„Geomeetriline inimene”, Kaaren Kaer, Margit Keerdo
„Hetk enne homset”, Katrin Laur, Kaja Sepp
„Ingel, ingel, vii mind taeva”, Andrus Kivirähk, Peeter Simm, Andrus Kiviräha näidendi põhjal
„Kroonu”, Andres Maimik, Olavi Ruitlase romaani põhjal
„Lastefilm Olimar Kallase koomiksite põhjal”, Rasmus Merivoo
„Lotte ja tuldpurskav lohe”, Janno Põldma, Heiki Ernits, Andrus Kivirähk
„Pooljumal Anna”, Jaak Valdre
„Prohvet”, Kaur Kokk
„Seltsimees laps”, Moonika Siimets, Leelo Tungla jutustuse põhjal
„Süü”, Hannes Lintrop
„Tagasitulek”, Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper
„Tõde ja õigus. I”, Tanel Toom, A. H. Tammsaare romaani põhjal
„Unetus”, Raimo Jõerand
„Võta või jäta”, Liina Triškina
„Warum”, Katrin Laur ja Artur Talvik
„4 päeva vabadust”, Meelis Niinepuu, Marko Matvere, Peeter Rebane ja Robert De Vico

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming