Näitlemise kunst

Eero Epner

Vestlusring Veiko Õunpuu ja tema uue filmiprojekti „Roukli” näitlejategaNäitleja Michael Caine on öelnud, et filminäitleja keskendumise juures on olulisim teadmine, et tal ei ole võtteplatsil vaenlasi. Kõik on tema poolt ja kõik annavad oma parima, et näitleja võiks filmis mõjuda võimalikult hästi. See asetab vastutuse näitleja keskendumise eest mitte näitleja enese mõttesooritusele, vaid inimestevahelistele suhetele võtteplatsil.

Kuivõrd peate seda aspekti oluliseks, kuivõrd palju  olete seda kogenud ja kuidas seda saavutada?
Veiko Õunpuu: Minu kõige esimene filmiga seotud amet oli olla „Minu Leninite” (Hardi Volmer, 1997) võtetel autojuht. Seal mängis tuntud vene näitleja Viktor Suhhorukov Leninit. Ühes stseenis oli nii, et kui klapp käis, kukkus mees lõugama, nagu oleks märatsushoog peale tulnud ja kogu võttegrupp suutis vaevu naeru tagasi hoida. Pärast filmis vaatasin, et selles stseenis ainult tema mängiski, eestlased seisid niisama kaamera ees. Eestlased mängisid võttegrupile, kelle hulgas andsid vähemalt sellel hetkel tooni mingid ebaküpsed tüübid, kelle turtsatused ja piinlikkus pani inimesed täiesti lukku. See on peaasi, et näitlejal oleks turvaline ja hea olla, et ta julgeks ka selliseid asju välja panna, mille üle üks normaalne inimene muidu piinlikkust tunneks.
Mirtel Pohla: Töörahu on oluline küll, aga kõik komponendid peavad mõjuma hästi ja ühtset üldist ideed ning seda maailma toetavalt, mille loomiseks on kokku tuldud. Ideaalne, kui saaks meeskonnad kokku panna nii, et kõik teavad, mille jaoks nad kokku tulevad, ja teevad oma otsuse liituda sisulisest poolest lähtuvalt. Mulle meeldib vaadata häid muusikuid või orkestrit koos musitseerimas: millise tähelepanuga näiteks esmaettekannetel jälgitakse dirigenti. Seal on kõigi isik kõrvale jäetud ja on ilmselge, et iga muusiku meeltes on vaid teos. See ongi minu arvates oluline nii filmi kui ka teatrilavastuste puhul – olla pidevalt teadlik üldisemast ideest, tähendusest. Näitleja ei saa alati ise täies mahus kontseptsiooni peale mõelda, temaga luuakse tähendusruum kõigi ülejäänud komponentidega, helide, värvide, pildikeele jms kooskõlas. Seepärast on väga oluline näitleja usaldus režissööri/lavastaja vastu, et umbeski aimata, millise mõttemaailma ja maitsega inimese kätesse end annad. Vaatad ennast kui ühte värvi karbis. See ei ole ei vähem ega rohkem tähtis kui teised – ja lased režissööri värvipurgi juurde. Siis on ka lihtsam üle saada igasugustest piinlikest hetkedest, mis enda avamisega kaasnevad. Suurtes võttegruppides või teatritruppides võib alati leiduda nurgas pihkuitsitajaid, aga neid on võimalik ignoreerida, kui ideesse usud.
Juhan Ulfsak: Võtteplatsil käib üks suur tähtsate inimeste sebimine ja aparaatide paigaldamine ja näitleja võib selle keskel hakata tundma ebavajalikke pingeid, näiteks, et nüüd on nii suur asi püsti pandud ja kõigil vist aeg ja raha ka jookseb, et ma pean küll hästi tegema, et selle kõige vääriline olla. Või hakkad alateadlikult selle masinavärgi suunas, nagu teatris publiku suunas mängima. Ühesõnaga tajud teisi inimesi kui nõudliku hinnangu andjaid oma tööle. Selle vastu aitab hästi korraldatud töö, keskendumine olulisele ja muidugi kogemused. Näitleja ei peaks ka kartma liialt süüdistusi staaritsemises, pirtsutamises vms ja kui teda miski platsil väga häirima hakkab, siis sellest ka teada andma. Näitleja peab ka ise oma tööd austama ja vaimset hügieeni hoidma.

Kuivõrd vabad on näitlejad tavaliselt filmivõtete juures? Ma mõtlen, kui palju neil on vabadust keskenduda, aega võtta, katsetada, eksida?
Pohla: Filmide puhul on ajaline või rahaline surve peaaegu alati tunda, vähemalt minu kogemuse järgi. Igatsus põhjaliku prooviperioodi järele on ka alatine kaaslane. See sõltub muidugi ka inimeste vajadusest ja tööharjumusest.
Õunpuu: Mulle näib, et üldiselt ei olda väga vabad põhiliselt raha- ja seega ajapuuduse tõttu.
Ulfsak: See vabadus tuleb välja võidelda ja proovida endale võitluskaaslasi leida. Vahel õnnestub, vahel mitte.

Mida tähendab üleüldse loominguline vabadus, milleks teil seda vaja on?
Pohla: Vabadus tegutseda, mõtlemata õige-vale, kasulik-kahjulik, kasumlik-kahjumlik jt dualistlikes kategooriates. Loomingulise vabaduse oluline osa on vabadus olla ka ebaproduktiivne, nii lühemat kui pikemat aega.
Ulfsak: Ma vajan vabaduste ja kitsenduste hästi segatud kokteili, koostisosade suhe muutub ajas ja ruumis. Aga iga töö juures on olukordi, kus on vaja võtta endale täielik loominguline vabadus, kas või hetkeks.
Õunpuu: See on nagu seisaks keset lagedat välja ja hakkaks tuju tulles sinnapoole astuma, kuhu jumal juhatab. Ilma soovita kuhugi kohale jõuda ja ilma mingit sihti nägemata. Lihtsalt lootes, et seal kusagil, väga kaugel, on mingi koht, kus leiduvad vastused. Niiviisi minnes võib muidugi ka aru saada, et polegi mingeid küsimusi. Siis jääb ainult kõndimine ja maastik. Tuul liigutab heina. Kärbes lendab. Hullumeelsus oleks küsida, miks seda kõike vaja on.
 
Teatris rõhutatakse sageli spontaanse impulsi tähtsust, seda lavastajate, eriti aga näitlejate loomingu juures. Kui suur võimalus on filmis spontaanset impulssi kasutada, seda nii režissööril kui näitlejal?
Õunpuu: Igasugune stsenaarium on põhimõtteliselt vaid kavatsus ja ettekujutus. See ei ole mitte midagi substantset ega reaalset. Reaalsus on see, mis on meie ümber ja teadvuses just praegu. Mitte üks inimene, olgu kui geniaalne tahes, ei ole suuteline seda kõike kusagilt pastakast välja imema. Reaalsus on alati tuhandeid kordi huvitavam kui mis tahes väljamõeldis. On hea, kui on kavatsus, aga veel parem on, kui sellest kavatsusest lähtuvalt tegutsetakse siin ja praegu, andes viimastele eelisõiguse. Me elame ajal, kui mingitele verbaalsetele konstruktsioonidele on antud säärane positsioon, nagu oleks need mingi tõelisus. Need on ainult trükimust, õhk ja müra. Üleüldse, enamik meie mõtteid on suuremas osas lihtsalt mingi vadistamine pea sees ja ajaraisk. Midagi äärmiselt perversset on selles, kui pead rääkima valmimata filmist, vastama kellegi teise ettekujutusele asjast, millest sul endalgi veel terviklikku ettekujutust pole. Rõve ja valelik tunne tekib. Isegi valmis filmist on raske rääkida, see on vaatamiseks ja kogemiseks, läbielamiseks. Mis siis veel rääkida, kui sul on ainult kavatsus. Film selleks ongi, et ei peaks rääkima, vaid saad üldistavalt, silmapiiri hõlmava käeviipega näidata ja ka detailidele osutada.
Pohla: Spontaansus on iga loomingulise protsessi osa. On mingi raamistik – tekst, ruum, asend –, aga selle sees on kogu aeg spontaanne liikumine, kas või mikrotasandil.
Ulfsak: Muidugi on see näitlejal võimalik, tuleb lihtsalt asjad tehniliselt nii korraldada, et sellest ka kasu oleks. Näiteks kui me ESTO-TVd tegime, siis tegi Ken tihti oma spontaanseimad üles­astumised kaamera vaateväljast eemal ja unustas mikrofoni kaasa võtta.
Kas „spontaansus” on teile üldse oluline märksõna? Kui jaa või ei, siis miks?
Õunpuu: Nägin Rooma rongijaamas ühte piletimüüjat, kes suure hulga järjekorras ootavate inimeste ees järsku püsti hüppas, ringutas ja natukene aega lihtsalt edasi-tagasi loivas. Puhus terakese kolleegidega juttu, sättis kapi peegelduses lipsu otseks ja siis, kui enesel jälle jaksu tundis olevat, siis istus ja müüs pileteid edasi. Itaallased talusid seda jumala hästi, nad said sellest vajadusest aru. Protestandid aga vihastaksid ennast lolliks ja kukuksid moraliseerima, et kuidas nii võib ja kohusetunne ja minu aeg ja minu see ja mis küll saaks, kui kõik nii teeksid. Aga mis tegelikult saaks? Mitte midagi ei saaks. Jääd rongist maha? Noh ja siis? Lähed järgmisega. Aga võib-olla üldse ei lähe. Mis sa ikka sebid ringi. Puhud hoopis pisut juttu müüjaga ja lähed koju tagasi. Või pikutad pargis. Inimesed peaksid kõik sellised olema, nagu see piletimüüja, tegutsema sisetunde ajel. Me ei ole orjad, me oleme vabad olendid ilusal planeedil. Las tuleb post alles järgmisel päeval. Meie inimene istuks seal leti taga ja müüks rongipileteid, kuni tunneb, et tahab kellegi ära mõrvata. Ja siis läheb valab selle tunde kellegi teise kaela. Ja kõik ainult sellepärast, et ta arvab, et tal on mingi kohustus ennast piinata. Ühesõnaga, tal on ettekujutus pandud prioriteediks oleviku ja oma enese reaalsuse üle. Spontaansus ongi prioriteedi andmine olevikule ja oma enese reaalsusele. Kõike tuleb teha spontaanselt ja mõnuga, mitte ainult filme või teatrit. See on elu ju. Erakordne asi.

Kas filmiks valmistumine eeldab näitlejalt mingisugust teist metoodikat või protsessi kui teatris?
Ulfsak: Teater on kollektiivne töö, kus proovisaalis loksutatakse rollid ja nende omavahelised suhted ühises protsessis paika, vahepeal minnakse võssa, siis jälle korrigeeritakse. Näitlejal on võimalik selle aja jooksul mitmeid kordi oma tegevus ümber mõtestada ja kas või otsast alustada. Filmis jääb ka esimesel päeval filmitu, millele tavaliselt ei ole eelnenud proove, filmi sisse. On ka erandeid. Al Pacino taheti pärast Coppola „Ristiisa” („The Godfather”, 1972) esimest võttenädalat osa pealt maha võtta. Ta vaatas materjali üle ja tegi uuesti. Seega on äärmiselt tähtis juba rollide jaotus ehk casting, tuleb lihtsalt valida õige inimene õigesse rolli. Siit edasi on juba kõik variandid võimalikud, iga näitleja valmistub omamoodi. Ise pean tähtsaks kalendri ja pea tühjendamist kõigest üleliigsest kogu võtteperioodi ajaks ning füüsilist ja vaimset valmisolekut tööd teha.
Pohla: Teatris on võimalus lõppresultaadi ehk lavastuseni jõuda sujuvamalt, rohkem on katsetamisruumi. Vägev oleks, kui filmiga, kus näitlejamängul ka oluline osa on, saaks samuti vähemalt kuu-poolteist iga päev neli tundi proove teha ja alles siis filmima asuda. Enda puhul tavaliselt märkan, kuidas võtteperioodi lähenedes rollile ja filmile mõtlemine tõrjub meeltest välja kõik muud mõtted ja tegevuse ning võtete ajal on ruumi peamiselt ainult sellele. Iga võttepäev sarnaneb oma kontsentratsioonilt esietenduse päevaga teatris. Igasugune teemaväline loba ja müra on sel päeval sajakordselt väsitav.

Kelle filmid teile viimasel ajal nähtutest on enim mõju avaldanud? Miks? Aga millised filmid üleüldse, mitte ainult viimasel ajal nähtutest?
Õunpuu: Minule meeldis väga Bruno Dumont’i „Camille Claudel 1915” (2013). Meisterlik, täpne, napp, intellektuaalselt tasemel ja parasjagu kummaline. Suurepärane film. Talvel, kui pimedus väsitas, tõmbasin eskapismi mõttes HBO telesarju vaatasin neid. Põhiliselt olen miskipärast veel vaadanud prantslasi Melville’i ja Eric Rohmeri. Eluaegsed lemmikud on mul endiselt Buñuel ja Kaurismäki. Kunagi meeldisid väga ka Ozu ja Bresson. Tarkovskist ei hakka isegi rääkima. Ma ei usu, et on võimalik paremat filmi teha kui tema „Peegel” (1975). 
Ulfsak: Vastan siis näitlejatöö poole pealt. Viimase aja nähtutest on väga meeldinud naispeaosaliste paar Adèle Exarchopoulos ja Léa Seydoux filmist „Adèle’i elu. 1. ja 2. peatükk” („La Vie d’ Adèle – Chapitres 1 et 2, Abdellatif
Kechiche, 2013) ja meeste duo Matthew McConaughey ja Woody Harrelson HBO teleseriaalist „Tõeline detektiiv” („True Detective”, Nic Pizzolatto, 2014).  Esimeste puhul imetlesin julgust täielikult rolli kaduda, nii et see hakkas juba dokumentaalfilmina tunduma, ja teiste puhul julgust rollid endale allutada. Harrelson tegi isegi oma suudefektist kontseptuaalse taiese.

Kuivõrd tajute vajadust balansseerida oma subjektiivne maailmapilt sellega, kuidas tajuvad maailma teised, näiteks publik? Ehk teistpidi küsides: kas filmi on oluline (ja võimalik) teha publikust sõltumatult või peaksid tegijad publikuga suhestuma, ükskõik kas sooviga vastata ootustele, üllatada, paitada vms?
Õunpuu: Ma ei taju enesel küll mitte mingit vajadust oma subjektiivset maailmapilti kellegi teise omaga tasakaalustada. Kuna ma olen üpris veendunud, et ma pole psühhopaat ja kellelegi kurja ei soovi, siis ei tunne ma iseenesest lähtumisel hirmu. Aga mulle pakub huvi, kuidas keegi millestki aru saab. Viimasel ajal olen ma end, ka enesele suureks üllatuseks, avastanud mõlgutamas selliseid mõtteid: mingis mõttes on õige ja hea, et vaatajaid ja raha saavad need filmid, mis vaatajaid ja raha taotlevad; mis tahavad inimestele seda pakkuda, mida inimesed saada soovivad. Samal ajal ma väga loodan, et näiteks Bruno Dumont või Béla Tarr saavad jätkuvalt filme teha. Või ma isegi. Äärmiselt hea on, kui kinos su ootustele alati ei vastata, ning kui seda tehakse nii, et oled sunnitud natukene end küünitama selle uue kogemuse suunas. Vaimne avardumine annab elule nii palju juurde.
Pohla: Mulle on igasugune loominguline akt või teos nagu kutse. Vaatajana ma saan kutse  kunstnikult temaga kaasa minna (filmi, maali, video, lavastuse, muusika, foto, tantsuga). On minu otsus, kas või millisel juhul ma seda teen või mitte. Kui lähen, püüan ma mitte midagi oodata. Olen liigutatud, kui keegi näeb inimesi ja maailma õrna, ilusa ja lõpmatuna. Samamoodi esitan ma näitlejana kutse vaatajale minuga kaasa tulla. See on vabatahtlik, midagi garanteerida pole kunagi võimalik – vaid üks reis vaatajale teadmatus suunas mõne tunni vältel. Ma ise tunnen, et ma saan ainult kutsuda kaasa teemasse, millele ma ise mõtlen, või pilti, mis mind kõnetab, siis saab leida sellele kuulaja-vaataja, kes sama keelt mõistab ja tekib mingi mõtteline dialoog. Pakkuda õnnestunult midagi abstraktsele imaginaarsele keskmisele vaatajale tundub mulle sama, nagu hakata heast peast tundmatu hiinlasega sõnaraamatu abil hiina keeles loosiga tõmmatud teemal rääkima. Peab ikka väga mõjuv põhjus olema, et sellele mitmeid kuid aega ja energiat kulutada.

Mida te ise vaatajana filmilt ootate?
Õunpuu: Ma loodan filmi kaudu alati kohtuda inimesega, kellel on iseloom, kelle iseeneseks kasvamise jäljed ju filmid ongi. Ma tahan näha isikupära, isiklikku suhet maailmaga. Ja mis siin salata, meel läheb alati rõõmsaks, kohtudes hea silma ja selgelt humaanse hoiakuga, mida ei riku rumalus.
Ulfsak: Maailma, millesse uskuda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht