Mäng nukkudega

Tristan Priimägi

Arvo Nuut räägib Nukufilmi festivaliedust ja 3D-animatsioonistAnnecy filmifestivali võib pidada maailma kõige olulisemaks animatsioonifestivaliks. Eesti animafilmid on seal alati olnud hästi esindatud, aga seekordne Eesti invasioon on sealsete kõrgete standardite juures märkimisväärne. Kokku linastub tänavu 9. kuni 14. juunini üle kuue tunni eesti nukufilme, kusjuures pikkade filmide võistlusprogrammist leiame Mait Laasi täispika 3D-muusikali „Lisa Limone ja Maroc Orange”. Festivali fookuses ongi nukufilm, väga mujetavaldav on see, et seitsmeteistkümnest seansist on meie oma Nukufilmi stuudiole pühendatud lausa kaks. Kokku linastub festivalil 23 Nukufilmi filmi, nende hulgas ka maailma esimene stereoskoopiline 3D-nukufilm „Suveniir” (Elbert Tuganov, 1977). Peaaegu kõigi Annecys linastuvate nukufilmide tegemise juures on olnud stuudio kauaaegne produtsent Arvo Nuut.

Kui kaua ja millal olid sa Nukufilmi produtsent?
1992. aastani toodeti Eestis filme Moskva rahaga. Meie riigi iseseisvuse taastamisega lõppes diktaat ja raha idast. Tallinn­film kui filmide tootja lagunes, nukufilmigrupp oli selle allüksus. Küpseteks autoriteks olid selleks ajaks saanud Elbert Tuganovi ja Heino Parsi kõrval noored kunstnikud Riho Unt, Hardi Volmer, Rao Heidmets, Kalju Kivi, Mati Kütt ja teised, kelle loomingut toetas ja teostas professionaalne filmigrupp. Tegijate toetus otsustas ja 1992. aastast peale aitasin autoritel teostada nende ideid kuni 2012. aastani.

Kas Eesti on tõesti maailmas viimane koht, kus ei mõisteta, et Nukufilmis tehti maailma esimene stereoskoopiline 3D-nukufilm? Puutusid sa ka selle filmi tegemisega kokku?
Kui alustasime 1977. aastal esimese stereofilmi tegemist, siis ei pööratud sellele avalikkuses mingit tähelepanu: oli olemas stereoheli, mis erilist on stereofilm! Enamik ei olnud kuulnud, et on olemas sellised filmid, puudusid vaatamisvõimalused, 3D-projektorid ilmusid kinodesse alles koos digiajastuga. Kuigi isegi kinos Kosmos tekitati sellel ajal võimalus meie stereoskoopiliste filmide vaatamiseks 70mm filmilindilt, jäi see kõik rohkem atraktsiooniks.
Tolleaegses Moskva teadusliku kino- ja fototehnika uurimise instituudi (NIKFI) stereolaboris mõeldi välja stereoskoopiliste filmide valmistamise tehnoloogia stereo-70 ja ka vastav aparatuur. Stereopaar (pilt mõlema silma jaoks) salvestati kõrvuti 70mm filmilindile, unikaalseks tegi selle stereolaboris välja töötatud kompaktne optiline süsteem, mis võimaldas filmimist ühe kaameraga. See oli maailmas ainulaadne. Selle väljatöötamise eest sai NIKFI 1991. aastal Oscari panuse eest stereoskoopilise tehnoloogia arengusse. Tehti mõned reklaam- ja vaatefilmid näiteks Sotšist, kus viinamarjakobar oli justkui iga vaataja käeulatuses, või tsirkusest, kus kloun loopis rõngad otse saali. Usuti, et stereoskoopilisel filmil on suur tulevik. Kõikides liiduvabariikides kohandati või ehitati kino ruumiliste filmide vaatamiseks, ka sõbralikud rahvademokraatlikud vabariigid said sellest buumist osa. Polnud aga filme, mida demonstreerida. Mõned Ameerikas valminud stereoskoopilised mängufilmid kohandati ka stereo-70 formaati, kuid neid ei peetud enamasti nõukogude inimesele sobivaks. Ilmselt oli just filmide puudus põhjuseks, miks pöörduti heade filmide saamiseks juba siis kuulsust kogunud Nukufilmi poole.
Tegijatele andis see eksperiment võimaluse katsetada ruumiga. Tookord valminud Nukufilmi filmid „Suveniir”, „Kui mehed laulavad” (Heino Pars, 1979) ja „Õun kimmel” (Elbert Tuganov, 1981) on tõelised filmipärlid ka ilma 3D-ta.
Olin nende kolme filmi operaator, stereoskoopilise filmi tehnoloogiat õppisin eelmainitud uurimisinstituudis, kogu võteteks vajalik spetsaparatuur oli stereolabori oma. Siinkohal tuleks vahet teha stereofilmil ja stereoskoopilisel filmil, kus pilt objektist salvestatakse mõlema silma jaoks eraldi. Kasutatakse lühendit S3D. Mulle meeldib väljend „ruumiline film”.
3D-animatsioon tähendab üldjuhul vastava programmiga arvutis tehtud filmi. Filmide näitamise tehnoloogia on sama ja juurdunud lühend 3D on paslik kinos ruumilise näilivuse saamiseks.

Annecys on lühifilmide võistluses ka Priit ja Olga Pärna uus ühistöö „Lendurid koduteel”. Milline on läbi aastate ja aastakümnete olnud Nukufilmi ja Joonisfilmi kui kahe eesti suure animatsioonistuudio suhe?
Võistluslik, oleme võistelnud nii et veri ninast jalgpallis, korvpallis, veepallis ja muudel sõbralikel füüsilist jõudu vajavatel aladel. Festivalidel on suhe konkureeriv. Väljaspool palliplatsi ja festivale on läbisaamine vennalik, vahetame infot ja tegijaid, võimalusel teineteiselt vaipa alt ära ei tõmba. Nukufilm õnnitleb Priit ja Olga Pärna edu puhul!

Kas põhivõistluses linastuv S3D-film „Lisa Limone & Maroc Orange” jäi sinu viimaseks filmiks?
Mait Laasi 72minutine S3D-nukufilm oli planeeritud 28minutisena. Filmi ettevalmistuse käigus adusime, et käsikirjas on materjali palju enam, kui mahub planeeritud kestusega filmi sisse. Küsimus ei olnud mitte loo kulgemises, vaid oluliselt tähtsate kihtide avamises, mis oleksid muidu välja jäänud. Palusime stsenarist Kati Kovácsil ja Peep Pedmansonil täiendada stsenaariumi ja mõned rõhud ümber asetada. Pöördusime EFSA pomo Karlo Funki poole, kes suhtus projekti muutustesse mõistvalt ja heakskiitvalt, kuid lisavahendeid selleks ei andnud. Film tuli teha paralleelselt teiste filmidega, sellest ka pikk tootmisperiood. Filmi tootmiskulusid võib võrrelda mujal tehtavate sellesarnaste filmide treilerite maksumustega.
Puudutan siin ainult filmi võtteperioodi, kuna võtted olid mulle viimaseks tööks produtsendina, järeltootmise andsin sujuvalt üle Andrus Raudsalule.
Tore finiš, esimene stuudio täispikk nukufilm suurima festivali võistlusprogrammis, eriti kui arvestada minu nõrkust 3D vastu.

Kas Nukufilm oli omal ajal ka aknaks ida ja lääne vahel, seda mõlema poole jaoks?
Idale oli Eesti animatsioon võõras, mitte oma. Üks väga tuntud vene režissöör ütles „Seda fašistlikku filmi ma vaatama ei hakka” ja lahkus kinosaalist, kui festivalil hakati näitama üht eesti lastefilmi. Suhtumisele vaatamata olid meie filmid aga jälgimist väärt. Läänes peaaegu puudus võimalus meie filme vaadata.

Alati on räägitud, et animatsioon andis nõukogude ajal võimaluse edastada varjatud sõnumit. Oskad ehk mõne näite tuua?
Film läbis enne kinnitamist tõsise kadalipu: toimetaja Tallinnfilmis, siis Tallinn­filmi direktsioon, seejärel kinokomitee toimetaja Tallinnas, siis Moskva komitee toimetus, peale nende veel Glavlit (tsensor). Ainult väga tugevad tegijad suutsid edastada filmis varjatud sõnumi pärast seda, kui süsteem oli kõik nurgad maha lihvinud.
 
Oskad ehk rääkida mõne pikantse ärakeelamise loo oma kogemusest?
Heino Parsi „Nael” koosneb lühinovellidest. Parsil oli lugusid viieteistkümne ringis. Pärast Moskva kinokomitee toimetuse sekkumist jäi alles viis kõige nõrgemat, kõik mitmeti tõlgendatavad ideed praagiti välja.

Nukufilmi peaprodutsendina on nüüd ametis Andrus Raudsalu. Millised arengusuunad Nukufilmil järgmiseks tuleks ette võtta?
Tahaksin soovida rohkem avatust. Oluline on see, et kaasataks uusi autoreid ja tehtaks rohkem koostööd.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming