Kultuuride kohtumine filmitööstuses

Greta Varts

Seoses meie kohaliku filmitööstuse, filmihariduse ja laiemalt kogu sootsiumi arengusuundadega kasvab noorte filmitegijate hulgas väga mitmekesise päritoluga inimeste hulk. Küsisin Eestis filmi alal kanna kinnitanud eri kultuure esindavate noorte käest, kuidas nad ennast teise rahvuse ja keele esindajana filmitegijatena tunnevad. Kas nad tajuvad oma erilist positsiooni – nii positiivses kui ka negatiivses mõttes – või on rahvus ja keel midagi väljaspool filmitööstust asuvat?

Ivan Pavljutskov, eestivene režissöör: Mul oli tegelikult tükk aega küsimus: mis keeles üldse filme teha? Ma olen kasvanud Eestis ja tunnen, et olengi eestlane, kuid mingi keelebarjäär on ikkagi. Pean tunnistama, et raske on teha filmi keeles, mis ei ole sinu emakeel – ei mõista kõiki keelenüansse. Seetõttu ei tea ma päris lõpuni, kas minu filmides tulevad eestlased välja realistlikud või on nad kujundlikud ja naeruväärsed. Praegu ma siiski arvan, et keel ei ole tähtis. Tähtis on see, mida tahad öelda. Kui sõnum on olemas ja lugu universaalne, siis peab seda olema võimalik rääkida ükskõik mis keeles. Olles eestivene režissöör, ei tunne ma end praegu küll ahistatuna. Just nüüd anti mulle võimalus rääkida lugu enda Eestis võõrana tundmisest (lühifilm „Ivanipäev”). Nii et kui on hea ja isiklik lugu, siis rahvus ja keeletaust ei ole takistuseks. See on pigem lisaväärtus, sest annab unikaalse vaatenurga. Minu kogemus professionaalsel filmimaastikul on väike, aga kui sellest rääkida, siis on minu meelest positiivne meeskonna suhtumine, täielik pühendumine tööle. Olen kuulnud, et kõikides riikides see nii ei ole.

Carlos Lesmes López, BFM-i magistrant, Colombia režissöör ja monteerija: Mul olid Eesti suhtes omad ootused, aga erinevused ei ole nii suured, kui arvasin. Fookus või ettekujutus, vähemad ja rohkemad käega vehkimised võivad ju olla, aga lood jäävad samaks ja kultuuridevahelisteks. Mulle tundub, et parim osa Eesti filmitööstuse juures on kogukonna väiksus, mis võimaldab ligipääsu. Tõeliste professionaalidega on võimalik koostööd teha võrdlemisi lihtsalt nii näitlejate, meeskonnaliikmete kui ka tootmisfirmade osas. Noore filmitegija jaoks on see väga lahe, sest see tõstab töö kvaliteeti. Samal ajal ei ole tööstusesse lihtne sisse murda, sest väikese kogukonna puhul peab oma koha eest ka rohkem võitlema. Keegi ei usalda sind filmitegijana, kui sa nendega töötanud ei ole. Siis on muidugi veel see keeleteema: sa ei saa täisväärtuslikult osa kõigest, eelkõige naljadest ja semulikkusest. Samal ajal räägivad kõik inglise keelt nii hästi, et see ei ole kunagi osutunud suureks takistuseks. Pigem on see teinud eesti keele õppimise raskemaks.

Vladimir Loginov, eestivene režissöör: Tänan küsimuste eest, aga ma ei saa eriti aru, miks need just minuni jõudsid. Ma olen sündinud Tallinnas ja elanud siin 37 aastat. Võib-olla see, et need küsimused mulle edastati, ongi vastus. Arvan, et rahvus on viimane asi elus, millest on üldse mõtet rääkida. Kui keelest rääkida, siis minu jaoks räägib kino oma keeles. Ma olen võrdlemisi uus inimene filmitööstuse alal ja eriti palju ma sellest rääkida ei oska. Üleüldiselt ma kardan igasuguseid „tööstusi”. Minu jaoks on tähtis film ise ja mulle lihtsalt meeldib filmi teha.

Edina Csüllög, ungari režissöör: Filmikunst on visuaalne kunst, nii et minu arust ei ole suur roll keelel, vaid filmikeelel. Mulle meeldiks teha filme eesti keeles ja mul on olnud õnn teha koostööd väga toredate eesti stsenaristidega nagu Antti Naulainen ja varem ka Hedda Maurer. Keeruline on ehk tuttavaks saada inimestega, kellega võiks koostööd teha. Selles mõttes oli BFM väga kasulik, sest juhatas mind sisse eesti filmimaastikule. Käsil plaan on aidata väikeste soome-ugri rahvaste filmitegijaid nende omakeelsete lühimängufilmide tegemisel. Esimene samm on tehtud – soome-ugri filmifestival Tsiistres. Seal on stsenaristika töötuba ja loodetavasti järgmisel aastal saame juba teha filme mari, udmurdi või mõnes muus soome-ugri keeles. Selline üritus on hea just Eestis, sest eestlased väärtustavad väiksemaid kultuure. Ma usun, et Ungaris ei oleks selle festivali ideega lihtne läbi lüüa. Eriti praegu, kui poliitika kultuuri ei toeta. Mulle tundub, et mind on vahel pigem aidanud see, et olen ungarlane. Eestlased austavad seda, et räägin eesti keelt ja võtavad mu kiiresti omaks. Filmitegemise mõttes on see aasta olnud väga hea. Saime lühimängufilmile toetust, teeme dokki … nii et võimaluste puudumise üle ei saa kurta. Loodan, et saan Eestis ka edaspidi loominguliselt toimetada.

Aljona Suržikova, eestivene režissöör: Mul on hea tunne olla eestivene filmitegija! Olen alati olnud uhke oma päritolu üle ja mul ei ole selles osas komplekse. Tunnen ja austan eesti kultuuri, keelt ja inimesi, aga ma ei ole eestlane. Räägin alati nalju oma rahvusest – ema on sündinud Usbekistanis, isa Ukrainas ja mina Eestis – muidugi ma olen venelane! Tean, et eestlased ja venelased on väga erinevad, poliitikutele meeldib meie rahvustunnetel mängida, aga see ei ole probleem inimeste jaoks, kes midagi koos teevad. Praegu teen Narvas filmi koos operaator Kullar Viimnega. Eelistan filmida vene keeles ja on väga hea, et mul on see võimalus. Kui tegin oma esimest filmi „Generation 0” (2008), mäletan EFSA reeglistikust, et „film, mida EFSA toetusega tehakse, peaks olema tehtud eesti keeles”. Nüüd on see muutunud. Multikultuurne Euroopa on kõikide ELi programmide prioriteet ja seda ka filmitööstuses. Negatiivseks pean ma ehk internetis levivat suhtumist. Ükskõik millest su film ei räägi, on lugejatel pealkirja „Eesti režissöör Aljona Suržikova tegi uue filmi” järel vaja kommenteerida stiilis „tibla mine koju”, „venkud välja” jne. Aga see on nende inimeste probleem, mitte minu oma.

Andrew Bond, eestivene režissöör: Keelega mul probleemi pole, sest hakkasin eesti keelt rääkima filmikoolis esimese kolme kuuga; enamik filmitööstusi kasutab muu hulgas ka rahvusvahelist terminoloogiat. Meil on siin märkimisväärne hulk võõramaalasi ja ka palju eestlasi, kes omakorda välismaal töötades toovad sealse tööstuse elemente siia kokku. Selline rahvusvaheline osalus teeb Eesti filmitööstuse välismaalastele sõbralikuks paigaks. Keele mõttes ei ole probleem tihti päritolus või aktsendis. Üks kaasõpilane ütles kunagi, et kui ma tahan sõbrustada tähtsate inimestega, pean pidutsema, jooma ja nendega sauna minema. Kuna ma olen karsklane, sain hakkama ainult esimesega. Mulle tundub, et Eesti geograafiline asukoht on uskumatult ligitõmbav –
peaaegu kõik naaberriigid filmivad siin, sest siin ei ole kallis, meil on palju häid lokatsioone, räägitakse head inglise keelt lääneriikide ja Skandinaavia jaoks ning head vene keelt Venemaa ja teiste endiste NLi riikide jaoks.

Elin Grimstad, Norra animaator: Ilmselt on see küsimus, millest võiksin pikalt kirjutada, sest see on olnud protsess, mis on hõlmanud laia kogemuste spektrit. Minu valik tulla Nukufilmi oma filmi tegema on peamiselt olnud õige valik, kuigi kohati keeruline. Kõige keerulisem on ehk keelebarjäär ja isoleerituse tunne. Heaks kogemuseks on olnud meeskonna soojus ja huumor ning samuti see suurepärane käsitööoskus, mis pannakse rekvisiitide ja nukkude valmistamisse. Mulle tundub ka, et projektidel on võimalus siin kasvada ja kunstniku visioon ei pea tegema kompromisse või läbima muutusi kommertslike nõuete tarbeks. Inimesed on meeskonnas väga abivalmid ja pühendunud. Olen kindel, et tegin vähemalt käesoleva filmi suhtes siia tulles hea otsuse. Ainuke kitsaskoht välismaalasele ongi ehk keeleküsimus. Kommunikatsioon on hädavajalik ja võib esineda arusaamatusi, kui mitte keegi oma emakeeles ei räägi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming