Neli lugu tänapäeva Indiast

Kaarel Kuurmaa

Mängufilm „Bombay rääkivad pildid” („Bombay Talkies”), India 2013, 127 min. Režissöörid Zoya Akhtar, Dibakar Banerjee, Karan Johar ja Anurag Kashyap, operaator Rajeev Ravi. Osades Rani Mukerij, Randeep Hooda, Nawazuddin Siddiqui jt. Film linastus 21. mail filmisarja „Bollywoodi ööd” („Bollywood Nights”) raames kinos Sõprus.

Aasta pärast väikese Eesti filmipidu tähistas oma sajandat tegutsemisaastat ka piletimüügi ja tootmismahtude poolest maailma suurim filmitööstus Indias. Seal peetakse oma filmiloo alguspunktiks 1913. aasta maikuud, mil Bombay Coronation Cinemas linastus 40minutine tummfilm „Radža Harischandra“ („Rājā Hariścandra”, Dadasaheb Phalke, 1913). Pääsukese stiilis ringvaatepalu oli tehtud juba XIX sajandi lõpust saati, aga just see, otseselt hindu mütoloogiale ning Mahābhāratale toetuv linateos, on valitud kenaks sümbolnurgakiviks kogu India tulevasele kinole.
Sajanda aastapäeva puhul oli India filmitööstus möödunud aastal Cannes’i festivali avapeo võõrustaja ning peakülaline ja kavas oli ka mitmeid india filme. Üks oodatumaid oli spetsiaalselt sünnipäevaks tehtud „Bombay rääkivad pildid” ehk kui Eestis tehti „Elavad pildid” (Hardi Volmer, 2013), siis India tegi rääkivad pildid, mille 127 minutisse mahutati neli lühifilmi. Noorem põlvkond Bollywoodi filmitegijaid on tasapisi hakanud stuudiosüsteemi masinavärki vürtsitama üldsuunast eristuvate teostega. Sõna on saanud neli lavastajat, kellelt võib oodata klassikalise Bollywoodi klišeenarratiivi piiride avardamist, kuulsaima nimena režissöör Anurag Kashyap, kelle on tänavu oma suurkülaliseks kutsunud ka Karlovy Vary festival.
Filminelikus esimene „Tõesti imelik lugu” („Ajeeb daastaan hai yeh”) algab sünnipäevateosele täiesti ootamatult: „Ma ei ole eunuhh, ma olen homoseksuaal!” röögib poeg pimedas toas oma professorist isale. Lubaks justkui sünget draamat, aga seda ei järgne. Küllalt sirgjooneline lookene püstitab olulise teema ja võtab julge seisukoha, aga on filmina pigem nõrgavõitu. Homoseksuaalsuse tabu on võimsamalt puudutanud Deepa Mehta oma elementide triloogia filmis „Tuli” („Fire”, 1996). Film keerab sünge tooni juurest kiirelt leebeks romantiliseks komöödiaks. Stsenaarium on küll etteaimatav, aga tegu on hea näitega India suurlinnade kõrgema keskklassi tempokast argielust, kus naine loeb voodis „Halli viitkümmend varjundit”, mees näpib aga kõrval tahvelarvutit. Peaosas on võluv superstaar Rani Mukerji, keda peetakse üheks mitmekülgsemaks Bollywoodi näitlejannaks. Ka selle lühifilmi hoiab vaadatavuse vetel tema mitmekülgne näitlejatöö naiselikult haavatava tegelase kujutamisel. Lavastaja Karan Johari seni ületamatuks tööks on endiselt „Minu nimi on Khan” („My Name is Khan, 2010), mis on ühtlasi rahvusvaheliselt tulusaim Indias tehtud film.
Tõeliseks filmimaagiaks läheb aga teises jutustuses „Filmitäht” (režissöör Dibakar Banerjee), kus Nawazuddin Siddiqui teeb nelja filmi hulgas kõige meeldejäävama rolli. Hea annuse absurdi ja huumoriga lugu meenutab teiste seas kõige enam iseseisva käekirjaga autorifilmi. Ei ole midagi imestada, sest stsenaarium põhineb India kõige kuulsama režissööri Satyajit Ray lühijutul. Režissöör kehtestab siin loos seisundi ja uneleva õhkkonna, mis saavutab maagilise kõrghetke stseenis, kus peategelane kohtub Bollywoodi tühja võttepaviljoni keskel prügikastis elava õpetajaga, kes aitab mõista, kuidas mängida iga väike roll elus suureks. Dibakar Banerjee on üks julgemaid peavoolukino režissööridest, kelle film „Armastus, seks ja reetmine” („LSD: Love, Sex aur Dhokha”, 2010) oli edukas massides ja pälvis ka kriitikute heakskiidu. 
Filmikasseti ainsa naisrežissööri Zoya Akhtari teemadeks on soorollid ja unistused. Tulevikku vaatavas ja stereotüüpe lõhkuvas loos „Nooruslik Sheila” („Sheila Ki Jawani”) peaks 12aastasest poisist isa nägemuses saama mehine jalgpallur, aga poisi hing ei igatse mitte väravaid lüüa, vaid armastab mahlakate tantsunumbritega Bollywoodi filme. Möödunud aasta Cannes’i filmifestivali esilinastusel sai just väikese poisi tantsunumber publikult suurima aplausi. Filmi sõnum on lihtne: järgi oma unistusi.
Kasseti sõlmib kokku Anurag Kashyap, kelle töö on kõige üllatavam. „Murabba” on tema kaubamärgiks saanud sünguse asemel hoopis komöödia, mis lõõbib Bollywoodi staarikultuse kallal, kuid teeb seda nii elegantselt, et hakka või uskuma filmitähtede imettegevasse jõusse. Ta mütologiseerib mõnuga „heledaimat filmitaevatähte” Amitabh Bachchani ning lisab hea annuse tervendavat eneseirooniat sellesse tema õnnistatud murabba-maiuseampsu, mis peaks päästma filmi peategelase kodus sureva isa tervise.
„Bombay rääkivad pildid” on kokkuvõttes kõikuva tasemega, kuid heatahtlik lühifilmide kogumik, kus on rõõmsaid ja kurbi noote, lisaks sotsiaalselt tundlike teemade avamist. Selle filmibuketi põhjal ei saa Bollywoodi tulevikule küll üksmeelselt aplodeerida, aga suurema küpsuse ja omanäolisema tuleviku poole võiks aasta-aastalt kasvav filmitööstus ometi teel olla. Režissöörides on potentsiaali küll, jätkuks ainult stuudiobossidel investeerimisjulgust, mis ei närvutaks formaatteoste vorpimisega talentide filmikirge. Need lühilood näitavad veenvalt, et filmiarmastust jagub seal maal sama palju kui vürtse ning magusat India kulinaariasse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming