„Tuul tõuseb. Me peame edasi elama.”

Anari Koppel

Täispikk animafilm „Tuul tõuseb” („Kaze tachinu”), Jaapan 2013, 126 min. Režissöör-stsenarist Hayao Miyazaki, põhineb Hayao Miyazaki samanimelisel koomiksiseerial. Linastub kinos Artis.

„Tuul tõuseb“ on 73aastase jaapani animatsioonikunstniku ja legendaarse Ghibli stuudio kaasasutaja Hayao Miyazaki viimane film enne pensionile­minekut. Film osutus 2013. aastal Jaapani vaadatuimaks ning kandideeris ka täispika animatsiooni Oscarile.
Jaapanlaste armastatuim animastuudio Ghibli on Miyazaki käe all tootnud maailmakuulsaid animafilme nagu „Minu naaber Totoro” („Tonari no Totoro”, 1988) „Printsess Mononoke” („Mononoke-hime”, 1997), „Vaimudest viidud” („Sen to Chihiro no Kamikakushi”, 2001), „Ponyo mäe otsas” („Gake no Ue no Ponyo”, 2008) jpt. Ghibli animafilmid on kuulsad lennuka fantaasia, imeliste tegelaste-vaimolendite, heasüdamlikkuse ja meisterliku joonistustaseme poolest. Stuudio logol võib näiteks imetleda külgvaates hiiglaslikku kassi meenutavat metsavaimu Totorot, kes hullutas oma seiklustega kogu maailma lapsi ja ka täiskasvanuid.
Animafilm „Tuul tõuseb” jutustab peamiselt Jaapani lennunduse arengust kuni Mitsubishi kurikuulsa hävituslennuki Zero loomiseni. Lennundusinsener Jiro Horikoshi konstrueeris ka päriselt Zero lennukid, mida kasutati kamikaze’dena Teises maailmasõjas Jaapani lendurite enesetapumissioonidel. Kamikaze’d (e. k „jumalik tuul”) tõid hävingu Ameerika mereväebaasidele Pearl Harbouris ja viisid lõpuks aatomipommi kasutamiseni jaapanlaste vastu sõja võitmiseks. Miyazaki isal oli Teise maailmasõja ajal lennukiosade ettevõte Miyazaki Airplane, mis tootis ka Zero lennuki detaile. Nii on maailmakuulsal animaatoril (kuri)kuulsa hävituslennukiga lausa perekondlik seos ja ka selgelt isiklik põhjus pühendada oma viimane film just sellele teemale.
Imelised lennumasinad ja muinasjutulised olendid (näiteks kass, kes on ühtlasi ka buss) kihutavad ringi paljudes Miyazaki animafilmides. Filmis „Punane siga” („Porco Rosso”, 1992) paneb Miyazaki tõepoolest ka sead lennukitega lendama. Lendamine ja unistamine on väga sarnane tegevus – unistades on vaja ju ka mõtetes lendu tõusta. Animaator Miyazaki lendabki täie hooga. „Tuul tõuseb” hiilgab detailitäpsuse ja pühendumisega, ka kõige kaugemad ja pisemad detailid filmis on filigraanselt välja joonistatud.
Ghibli stuudio sai oma nime Teises maailmasõjas kasutatud Itaalia lennuki  Caproni Ca.309 Ghibli järgi. Filmis põimuvadki lood mitmel tasandil: lugu kuulsa jaapani hävituslennuki Zero loomisest, Jaapani ajalugu 1920. – 1940. aastateni ja traagiline armastuslugu. Filmis peegelduvad veel mitmed Teise maailmasõja eelse Jaapani mured nagu tuberkuloosiepideemia ja majanduskriis.
Rongiga ülikooli sõites kohtab ümmarguste prilliraamidega tulevane lennundusinsener Jiro Horikoshi rongis väikest tüdrukut, kes tsiteerib prantsuse keeles luuletaja Paul Valéry luuletust „Surnuaed mere ääres”: „Tuul tõuseb. Me peame edasi elama”. Jiro, väike tüdruk ja teenijanna Kinu satuvad ootamatult 1923. aastal Tokyo maavärina keskele, mis oli ohvrite arvult suurim Jaapani ajaloos. Delikaatne animafilm näitab küll inimeste põgenemist maavärina eest ja Jiro kangelaslikkust, kuid tragöödia üksikasju – vägivalda ja surma – Miyazaki ei näita. Ta oleks nagu otsustanud, et tema viimane film peab olema helge ja optimistlik kuid mitte mingil juhul õudne; maailma pärast võib küll veidi mures olla.
Kuigi „Tuul tõuseb” on täiskasvanute animafilm, paistab Miyazaki olevat alateadlikult valmis selleks, et ka lapsed lähevad tema filmi vaatama. Vana animaatori käsi lihtsalt ei tõuse kurjust ega vägivalda joonistama. Ta tunneb nii kurjuse kui ka sõja vastu ilmselget vastumeelsust. Samal ajal ei saa teda nimetada Disney stiilis võltsilt õnnelike maailmade loojaks.
Miyazaki küll viitab tragöödiatele, kuid enamasti kaadri taga, või ei eksponeeri ta suures plaanis jõhkrusi ehk sellepärast, et mitte liialt kurvastada ja hirmutada oma väikesi fänne.
Noor ja andekas lennundusinsener Jiro läheb majanduskriisi ajal tööle Jaapani ühte suurimasse lennukeid tootvasse tehasesse Mitsubishi. Ta on pidanud oma lühinägelikkuse tõttu loobuma piloodi ametist. Jiro on idealistlik, kuid andekas unistaja, kes tahab konstrueerida ilusaid lennukeid. Poisi suureks eeskujuks on Itaalia kuulus lennundusinsener Giovanni Battista Caproni, kelle imelisi lennumasinaid ta tihti unes näeb. Kelmikate vuntsidega temperamentne härrasmees Caproni jalutab noore Jiroga tema unenäos ja räägib lennukitest nagu võrdne võrdsega. Kui nad astuvad kahekesi kõrgustes lennukitiivale (sest unenäos on ju kõik võimalik), küsib Caproni poisilt: „Kas sa valiksid maailma püramiididega või ilma nendeta?” See küsimus on tabav, sest iga teadlane, leiutaja ja innovaator põrkab oma loomingus varem või hiljem kokku eetiliste küsimustega. Kõiki suuri leiutisi ja masinaid on ju võimalik kasutada kahel viisil: kas maailma ja inimkonna hüvanguks või hoopis hävinguks. Kas looja saab oma leiutise tagajärgede eest mitte vastutada?
Elu tahab elamist. Looval inimesel ei ole aega mõelda, kas keegi hakkab tema loomingut kunagi kurjasti ära kasutama või mitte. Ja kui hävituslennukeid kavandades peaks korraks mõni hääleke peas liiga moraalitsema, siis saab iga insener, kes teeb sellist tööd kas fiktiivse tegelasena animafilmis või reaalses maailmas, oma südametunnistuse vaigistada argumendiga, et oma riik on vaja ju majanduskriisist taas jalule aidata, et lapsed ei peaks enam nälgima. Idealistlik insener Jiro ostab Jaapani majanduskriisis kannatavatele näljastele lastele kooki, kuid lapsed ei usalda võõrast, vaid jooksevad ruttu minema.
Kuna Jaapani lennukid on tehnoloogiliselt aegunud, siis avaneb Jirol ja tema kolleegil võimalus minna Saksamaale tutvuma Junkersi tehaste lennukitehnoloogiaga, mis inspireerib neid moderniseerima Jaapani lennukeid. Kuigi eneseteostus, lennukad ideed ja seiklused on oluline osa Miyazaki võlumaailmast, siis ei lähe ta oma viimases filmis mööda ka armastusest. Jiro leiab kord maavärina ajal kaotatud tüdruku Naoko üles juba täiskasvanud kauni naisena, kui püüab aasal kinni tuules lendu tõusnud päikesevarju. Ilus ja kurb armastuslugu annab Jiro töörabamisele eksistentsiaalse mõtte. Kui lennukid annavad sulle tiivad, siis armastus tõstab su õhku nagu tuul.
 „Tuul tõuseb” ka tänapäeva Jaapanis, sest ametis peaminister Shinzo Abe plaanib muuta Jaapani patsifistlikku konstitutsiooni ja anda esimest korda pärast Teist maailmasõda Jaapani sõjaväele võimaluse osaleda konfliktides väljaspool oma riigi piire. Jaapani avalikkus ei ole sellest ideest muidugi vaimustatud.
Jaapanlased ei alistu, vaid võitlevad lõpuni. Seda rahvuslikku müüti hoiab oma viimases filmis delikaatselt üleval ka Miyazaki.
Filmis kasutatud luuleread „Tuul tõuseb. Me peame edasi elama” kõlavad praeguses maailmas elutargalt. Maailm muutub praegu tohutu kiirusega. Tuulte keerises peab jääma aga julgeks, mitte alla andma ja kõigest hoolimata elama ja armastama.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming