Aafrika tähtedest ja eesti füüsikast, kuid mitte ainult

Jaanis Valk

Dokumentaalfilm „Päike on hea laps”, Eesti 2014, 38 min. Režissöör-stsenarist-operaator Vahur Laiapea, helilooja Ardo Ran Varres, monteerija Urmas Sepp. Eesti dokumentalistid on hakanud viimastel aastatel tegema filme väljaspool meie „kodust” Euroopat. Oleme näinud filmi Afganistanis demokraatia eest võitlevatest eesti meestest, valmimas on filmid lapstööjõust Bangladeshis, Jeesusest Siberis, balletist Palestiinas jne. Paljude valminud ja veel valmivate filmide puhul on rahastajad ja tegijad mõelnud ka välisvaataja peale. Vahur Laiapea uus dokumentaalfilm „Päike on hea laps”, mis räägib Mart Kuurmest ja tema tegemistest Aafrikas, on aga kindlasti nende hulgast, mis ei pea silmas niivõrd välismaalase, vaid pigem kodumaise filmihuvilise maitset.

Aafrika kuuma kliima ja kindla nahavärviga põliselanike keskele on sattunud hallipäine eesti füüsikaõpetaja Mart, kes pole küll enam esimeses nooruses, kuid on leidnud endas tahtmist ja jaksu minna kodust kaugele õpetama teadmishimulisi lapsi ning tutvustama neile füüsika ja astronoomia võlusid. Selline on film üldplaanis. Filmi põhiline ja kandev liin on päikesevarjutuse ootus. Kunagi, kunagi ta tuleb. On teada kuupäev ja umbkaudu kellaaeg. On lapsed, keda Mart selleks haruldaseks sündmuseks ette valmistab. Kulminatsiooni jätame vaataja kogeda. Sellest kõigest jääb aga filmi õnnestumiseks väheks …
Vahur Laiapea filmid on olnud alati teistest eristuva käekirjaga. Tema oskus leida huvitavaid persoone, kes mõnda huvitavasse ja palju mõtteainet pakkuvasse olukorda või keskkonda sattudes jõuavad kanda peategelase rasket koormat, on mind alati inspireerinud. Olgu näiteks siis mustlasrahvusest Võru nelipühi kiriku pastor („Mustlase missioon”, 2010), liivi keele hääbumist uuriv keeleteadlasest emeriitprofessor („Professor Viitso liivlased”, 2011) või siis Võrumaa Kütioru veskimees („Veskimees”, 2012). Vahur Laiapea suhtub oma tegelastesse alati respekti, kiindumuse ja delikaatsusega. Peaaegu alati kumab see meile ka ekraanilt vastu.
„Päike on hea laps” aga jääb kuskile poolele teele pidama. Peategelasest füüsikaõpetaja tegevus Mustal Mandril jääbki kahjuks arusaamatuks: selgusetuks jäävad tema motiivid, õppemeetodid ja taustsüsteem. Vastamata jääb suurim ja tähtsaim küsimus: MIKS?
Mardi motivatsioon jääb saladuseks ja seda ei aita avada ka stseenid, kus ta õpetab teadmishimulisi noori. Tegu on oma ala fanaatikuga, kuid milleks filmida teda Aafrikas? Võiks ju ka kodumaa kamaral selle fanaatilisuse välja tuua ja salvestada?
Siin jõuangi teise suurema puuduseni. Film ei küündi kahjuks ka antropoloogilise vaatluse tasemele ja jääb ka selles plaanis poolele teele pidama. Hetkel, kui mingid seigad võiksid vaatajas huvi tekitada – olgu selleks siis tants, laul, usulised tõekspidamised või matused –
pole suudetud avada ei tegelasi, kombestikku ega taustsüsteemi. Sellest on meeletult kahju.
Loomulikult saab ja peabki mõistma raskeid tingimusi, millega filmitegija Vahur Laiapea silmitsi seisis. Teha filmi keset võõrast kultuuri, füüsilisi piire kompavas kliimas nii režissööri, stsenaristi, operaatori, produtsendi kui helimehena ning piiratud aja jooksul on peaaegu igaühele üle jõu käiv ülesanne. Seda enam oleks pidanud valima kas peategelase või siis võõra kultuuriruumi avamise tee. Püüd mahutada kolmekümne kaheksasse minutisse mõlemad teemad on nõudnud aga selgelt lõivu. Kannatanud on mõlemad liinid ja seetõttu võib filmi jälgida olla raske, vaatamata ebatraditsiooniliselt lühikesele kestusele.
See vaatamise raskus tasub aga ületada eespool öeldust hoolimata. Film teavitab meid võimalusest saavutada miskit, mida me loodame. Headust. Paremat tulevikku ja maailma. Vahet ei ole, kas see miski toimub Afganistanis, Bangladeshis, Siberis või kuskil mujal.
Usun, et neid üldinimlikke väärtusi ja humaansust pakub Laiapea film inimestele küll.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming