Mõrvad lumel

Jaak Lõhmus

Hans Petter Moland: „Iga inimene võib muutuda vägivaldseks.”Hans Petter Molandit võib pidada juba staažikaks norra režissööriks, kes on filme teinud 1990. aastatest peale. Tema viimane linateos, must mõrvakomöödia „Kadumise järjekorras” („Kraftidioten”, 2014), on äratanud elavat vastukaja. Film võistles Berliini filmifestivali võistlusprogrammis ja pärast üht eellinastust Haapsalu õudusfilmide festivalil võitis seal publikupreemia. Praegu on film Eesti kinolevis. Stellan Skarsgårdi kehastatud lumesahajuht pälvib teie filmis just enne pööraste sündmuste algust kodukandi aasta kodaniku tiitli. Miks tahtsite teha filmi sarimõrtsukast, kes jätab hüvasti korraliku, eeskujuliku ühiskonnaliikme staatusega?Hans Petter Moland: Tõsi, Nils Dickmann osutub sarimõrvariks. Me tahtsimegi peategelast näha inimesena, kes usub põhiväärtustesse, on avatud heategevusele, on töökas jne. Ta elab väga stabiilses ühiskonnas ja tema moraali ei ole mitte kunagi proovile pandud. Tumedad jõud hakkavad temas pead tõstma siis, kui ta kaotab algul poja ja seejärel ka abikaasa. Selgub, et kõigiti ontliku kodaniku sisemuses on rahulikult kogu aeg elutsenud pime pool.

Kas võib rääkida teie murest stabiilset ühiskonda seespidiselt varitsevate ohtude pärast?
Ma olen kindel, et iga inimene võib muutuda vägivaldseks, primitiivselt käituvaks olendiks. Usun siiski, et kaugemas perspektiivis kannavad investeeringud koostöösse, vastastikusesse usaldusse ja stabiilsusse head vilja. See ei tähenda, et inimese instinktid ja primitiivsed impulsid jäädavalt kuhugi kaoksid. See on midagi, mille vastu inimene ise peab kogu aeg seisma. Heaoluühiskonda nautivad norralased ei ole ses suhtes mingi erand.
Kui inimene elab vägivaldsemas keskkonnas, läheb ta kergemini vägivaldseks. Elades rahulikus, hästi funktsioneerivas ühiskonnas, keset head elu, võib sul vedada, nii et destruktiivsed jõud sinus ei tungigi esile.

Stellan Skarsgård kehastas kurjategijat ka teie eelmises koos tehtud filmis „Üks üsna leebe mees” („En ganske snill mann”), mis linastus samuti „Berlinale” võistluskavas aastal 2010.
Jah, aga seal on ta kurjategija, kes tahab loobuda. Ta saab vangist välja ja soovib alustada normaalse inimese rahulikku elu. Uues filmis on kõik teisipidi.
Usun, et mängida niisuguses murdepunktis viibivat inimest on igale näitlejale huvitav väljakutse. See paneb näitleja kõik inimlikud registrid proovile, ka huumorimeele.

Olete oma filmis vastandanud ürgse, lumme mattunud Norra mägismaa ning modernse linnakeskkonna.
Esiteks on see väga norralik vastandus. Iga linnaski elav norralane teab, mis on lumi – me kõik oleme lund rookides üles kasvanud.
Teiseks tahtsin ma tuua oma lukku teatava muinasjutuliku aspekti, kui nii võib öelda, mingi stilisatsiooni, eemaldumise igapäevasest, tänapäevasest ilmakärast. Nagu vanas vesternis, kus rajaleidja elutseb kaugel preeria servas ja tema missioon on juhtida inimesi nendel tundmatutel teedel.
Hiiglaslikud lumehanged ja -laamad mägedes püstitavad lõppude lõpuks ka küsimuse inimeksistentsi tähendusest.

Viimase aja norra filmide järgi otsustades tundub, et norralastel on eriti hea huumorimeel.
Ma ei usu, et meie huumorimeel on parem kui taanlastel või rootslastel. Kui palju me üldse saame rääkida skandinaavia huumorimeelest? Ma olen ise elanud päris pikka aega USAs.  Minu kauane lemmik filmiajaloos on Billy Wilder, suur humorist. Ma armastan Robert Altmani filmiloomingut. Nii et Ameerika filmide mõju on minu filmides kindlasti tunda. Meenutagem, et Billy Wilder oli poola juudi poiss, kes kasvas üles Viinis ja tegi enne Hollywoodi filme Berliinis. Nii et mine võta kinni, kust see huumorimeel pärit on.

Teie filmi „Kadumise järjekorras” on nimetatud Norra „Pulp Fictioniks”
Seda kommentaari olen ma juba kuulnud. Ma ise ei arva, et meie filmid oleksid sarnased. Quentin Tarantino on suurepärane filmitegija, kuid tema arendab oma filmides midagi täiesti erinevat sellest, mida mina teen. Võrdlusi võib alati otsida …

Võib-olla siis pigem vennad Coenid?
Aga miks mitte vennad Marxid?! Kes teab, võib-olla on vennad Coenid vaadanud Billy Wilderi filme nagu minagi?
Minu meelest on õigem püüda selgusele jõuda, mida on meie filmides tähtsat ja huvitavat, mitte otsida paralleele. Minu filmis on oluline see, et vägivallal on alati tagajärg. Iga ohver on ikkagi inimene. Te võite küll kinos naerda, aga seda kõike on ikkagi valus vaadata.

Miks on filmil rahvusvahelises levis pealkiri „In Order of Disappearance” („Kadumise järjekorras”), mis pole originaalpealkirja tõlge?
„Kraftidioten” on taani sõna, millele Norras kasutatuna tekib kummastav varjund. Inglise keelde panduna jääks see pisut mõistatuslikuks või õieti öelda ei kõla see nii hästi: „Superhullud”, „Erilised idioodid” … Igal juhul annab originaalpealkiri vihje, et filmis on tegemist millegi idiootsusega piirnevaga.

Naistegelastel ei ole siin filmis erilist kaalu.
Tõsi, naised ei tunne end selles filmis kuigi hästi. Nad saavad üsna ruttu aru, et see pole nende jaoks. Nilsi naine ei jäta lahkudes mehele mitte hüvastijätukirja, vaid valge paberilehe. See ongi vastus.

Kas tänapäeva Norras võib tegutseda samasuguseid serblaste maffiajõukusid nagu teie filmis?
Balkani sõdade aegu 1990. aastatel tuli Skandinaaviasse palju sealtkandi põgenikke ja siin hakkasid liikuma narkootikumid, mille müügist finantseeriti muu hulgas ka sõjapidamist. Hiljem tulid albaanlased ja ajad muutusid. Oma filmis ei pea ma silmas midagi konkreetset. Näiteks üht serblasest kurjategijat, kes pärast hukkumist emamaale saadetakse, kehastab minu Norras elav serblasest sõber, kes on päriselus tunnustatud kirjandusteadlane, Ibseni-uurija.