Tükike jaapani popkultuuri

Tanel Pipar

Tagasivaade 8. jaapani animatsiooni filmifestivalile ehk JAFFile.Kevad, mis on Jaapanis kirsipuude õitsemise aeg, toob ka eestlasteni tükikese selle kauge maa kultuurist. Ma ei mõtle siinkohal ei sumo ega ikebanat, vaid hoopis suuri joonistatud silmi ja värvilisi juukseid – juttu tuleb jaapani animatsioonist.

Aprilli esimestel nädalatel peeti Tallinnas ja Tartus järjekordne jaapani animatsiooni filmifestival ehk JAFF. Väikesest asjaarmastajatele mõeldud nišiüritusest on nüüdseks välja kasvanud arvestatava suurusega ja juba nelja kino hõlmav festival. Huvi jaapani animatsiooni vastu ei ole meil enam üksikute friikide pärusmaa, kuigi võrdluses kas või lähemate naaberriikidega on Eestis veel pikk tee minna. Populaarsus igal juhul tõuseb: seda tõestab fakt, et osale linastustest said pileti vaid kõige kiiremad ning korraldajad olid sunnitud otsima kavas kohta lisaseanssidele.
Seekordse festivali oodatuim film ja suurim tõmbenumber oli kahtlemata Jaapani kõige tuntuma animaatori Hayao Miyazaki värskeim teos „Tuul tõuseb” („Kaze tachinu”, 2013). Vanameister ja tema animatsioonistuudio Ghibli on Eesti publikule hästi teada: nende loomingut võib leida nii kaubanduskeskuste filmilettidelt kui aeg-ajalt ka teleekraanilt. Miyazaki loomingusse kuulub südamlikke lastefilme nagu „Minu naaber Totoro” („Tonari no Totoro”, 1988) või Oscariga tunnustatud „Vaimudest viidud” („Sen to Chihiro no kamikakushi”, 2001), aga ka veidi vanemale publikule suunatud ühiskonnakriitilisi ja mõtlemapanevaid fantaasiafilme nagu „Printsess Mononoke” („Mononoke-hime”, 1997) või „Tuulte oru Nausikaa” („Kaze no tani no Naushika”, 1984). Tema uusim linateos on aga hoopiski ajalooline draama, esitatud on ühe sõjaaegse Jaapani lennukikonstruktori elulugu. Hoolimata sellest, et žanr ei ole meistrile harjumuspärane, tunneb Miyazaki käekirja ilmeksimatult ära: lisaks südamlikule loole pakub teos hingeminevaid tegelaskujusid ja esmaklassilist ja ülimalt elutruud animatsiooni.
Hayao Miyazaki on vana kooli animaator, kes joonistab tänapäevani kõik kaadrid oma filmides käsitsi. Kinosaalis istudes tekib lõputiitrite ajal paratamatult tunne, et nüüd on läbi saanud üks oluline ajastu jaapani animatsioonis: vanameistri enda sõnul tähistab see film tema pika ja eduka karjääri lõppu. Selle sõnumi valguses on programmis näidatud Miyazaki eriprogramm „Hayao Miyazaki taevane laevastik” igati asjakohane. Selle raames sai peale filmide nautida Solarise keskuses ka pisikest näitust õhusõidukitest Miyazaki teostes: on ju lennumasinad meistri üks suuremaid kirgi ning läbiv teema paljudes tema filmides.
Uut ajastut Jaapani animatööstuses ilmestab fakt, et viimastel aastatel on saanud populaarseks uusversioonid mitmetest vanadest klassikafilmidest. Tänapäeva tehnilised lahendused ja odavamad tootmisvõimalused annavad nimekatele autoritele palju vabamad käed oma teoste viimistlemiseks ning animatsioonistuudiod on selle ka agaralt ära kasutanud. Ehedaim näide on siinkohal verivärske uusversioon Mamoru Oshii üheksakümnendate küberpunk-klassikast „Hing anumas” („Kôkaku Kidôtai”/„Ghost in the Shell”, 1995). Seda filmi peetakse žanri üheks olulisemaks esindajaks nii Jaapanis kui väljaspool, ning see on muuhulgas inspireerinud ka näiteks vendi Wachowskeid „Maatriksi” („The Matrix”, 1999) loomisel. Uuest neljaosalisest filmisarjast on valmis kaks esimest, mis jõudsid mõlemad ka JAFFil ekraanile.
Teine JAFFil näidatud uue kuue saanud klassikafilm on Hideaki Anno „Evangelion” („Shin Seiki Evangelion”, 1995-1996), žanripiire laiendav ja sügavalt filosoofiline teos, mis on oma kodumaal kultusfilmi staatuses. Nüüd on autor filmile teinud kolm täispikka järge („Evangelion shin gekijôban”, 2007–2012), millest kaks viimast olid ka selle aasta kavas. Kui „Evangelioni” mõned aastad tagasi esimest korda Eesti kinopublikule tutvustati, võis saalist lahkumisel näha enda ümber mitmeid nõutuid ja segaduses nägusid, kes ei osanud nähtu osas kuidagi seisukohta võtta. Olen isegi pidanud piletijärjekorras oodates seletama lastega emadele, et tegu ei ole selle lõbusa hollywoodliku ulmemäruliga, mida nad oma kümneaastastele poegadele näitama peaksid. Tänaseks on inimeste teadlikkus aga õnneks märgatavalt paranenud, kinosaalis on lapsi vähem ning filmisari on kogunud hulgaliselt fänne, kes ootavad iga järgmist osa pikisilmi.
Kuid ega JAFFil lapsigi unarusse jäetud. Üsna mitu linastunud filmi olid varustatud kurjakuulutavate märgetega MS-16 või K-12, üritades sellega justkui kummutada paljudes eestlastes juurdunud mõtteviisi, et multifilmid on mõeldud vaid lastele, kuid kavast võis leida ka kõige pisematele sobivaid linateoseid, mille noored ja agarad teatritudengid kohapeal ka eesti keelde dubleerisid.
Jaapani animatsioon on liiga laia žanri- ja sihtgrupivalikuga, et saada sellest ühel festivalil täielikku ülevaadet, kuid JAFF on teinud siinkohal head tööd, täites endale võetud kohustuse olla selles maailmas esmane teejuht ja silmaringi avardaja – seda juba kaheksa aastat järjest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming