Vene elu võluv valu

Jüri Laulik

Mängufilm „Geograaf jõi gloobuse maha” („Географ глобус пропил”), Venemaa 2013, 125 min. Režissöör Aleksandr Veledinski, stsenaristid Rauf Kubajev, Valeri Todorovski, Aleksandr Veledinski, operaator Vladimir Bašta. Valminud Aleksei Ivanovi samanimelise romaani järgi. Osades Konstantin Habenski, Jelena Ljadova, Jevgenia Hirivskaja, Anna Ukolova, Aleksandr Robak, Anfissa Tšernõhh jt. Venemaal on tohutu hulk Ivanove. Kirjanikkegi on mitukümmend, ehk isegi rohkem. Eesti üks edukamaid venekeelseid kirjanikke on samuti Andrei Ivanov, ilmselt küll Mihhail Velleri järel. Aleksei Ivanov kirjutas romaani „Geograaf jõi gloobuse maha” 1990. aastate keskel. Raamat ilmus 2003. aastal ja ei olnud Venemaal kõige populaarsem raamat. Lugu on suhteliselt banaalne ja suurel Venemaal ilmselt niivõrd harilik, et küllap raamatut loeti – meie elu ikkagi, elu ongi selline – aga erilist elevust see ei tekitanud.

Joodiku jama
Üks noor mees, kena õilishing Viktor Služkin (Konstantin Habenski) hakkab aspirantuuris jooma ja visatakse ülikoolist välja. Veidi segastel asjaoludel jõuab ta koos naise ja tütrega tagasi oma kunagisse kodulinna Permi. Ta läheb ennast kooli õpetajaks pakkuma ja võetaksegi geograafiaõpetajaks vastu. Mees on õppinud bioloogiat, aga mis seal vahet. Kümnendale klassile, vastikutele teismelistele, on vaja geograafiaõpetajat.
Mees on joodik ja luuser, naine ei salli teda enam silmaotsaski ja põrutab mehe parima sõbraga suguelu. Služkini elu on täitsa pilla-palla. Filmi võlu seisnebki selles, et Habenski mõjub väga toreda mehena. Erinevalt päriselust on joodikud filmis tavaliselt niivõrd veetlevad, et iga normaalne naine oleks kohe valmis oma tavalise, igava, suhteliselt karske mehe Konstantin Habenski või Nicolas Cage’i („Lahkudes Las Vegasest” /
„Leaving Las Vegas”, Mike Figgis, 1995) vastu välja vahetama. Kuid ärgem ajagem kunsti ja elu liialt segi: „Geograaf jõi gloobuse maha” on tšehhovlik komöödia, kus saab küll nalja, aga vahepeal hakkab hirmus kurb. Kõige kenam ja tundlikum tüdruk armub õpetajasse. Kui sinu õpetaja on Konstantin Habenski, siis tuleb loomulikult armuda. Habenski geograaf, gloobuse mahajooja on selles filmis keskaegse maailmaruumi keskpunkt – maakera, kelle ümber tiirlevad naised ja õpilased, ka sõber. Mees, kellele meeldivad nii oma naine kui ka kooliaegne sõber niivõrd, et tal justkui polegi midagi nendevahelise suhte vastu. Või siiski.
Filmi tegijatel tekib ilmselt aeg-ajalt kahtlusi oma karakterite võimetes, nii näidatakse vahepeal suurepäraseid loodus­kaadreid. Väga uhkeid.
Kui prelüüd kõrvale jätta, algab „Geograaf jõi gloobuse maha” sellega, et peategelane teeb rõdul suitsu, naine tänitab ning kui mehel just poh­melli pole, siis on tal kindlasti tahtmine napsu võtta. Arenguspiraali asemel näeme nõiaringi. Filmi lõpuks on naine tagasi tulnud, mees teeb rõdul suitsu, ja kuigi ta on kaine, on ta täpselt samasugune luulutaja nagu filmi alguses. Koolist visati ta välja õpilastele korraldatud jõematka tõttu, millel kõik jäävad küll ellu, aga üksnes stsenaristide ja režissööri soovil. Ehk ongi selle filmi tarkus ja võlu selles, et hoolimata vahepealsetest sündmustest oleme kuu aega hiljem seal kus enne: Permis, rõdult Kama jõge vaatamas. Pidev areng ja uute tasandite saavutamine on pigem karjeristide ja filosoofide väljamõeldis.

Filmi juures on mõndagi
Aleksei Ivanov on kirjutanud stsenaariumi sellisele Pavel Lungini filmile nagu „Tsaar” („Царь”, 2009). See on viimane film, kus mängis Oleg Jankovski. Režissöör Aleksandr Veledinski on sündinud 1959. aastal ja ilmselt on tema senisest loomingust kõige silmapaistvam film „Elus” („Живой”, 2006). Müstiline, traagiline, naljakas. Nüüd, juba küpsetes viiekümnendates, on ta teinud filmi, mida peetakse eelmise aasta parimaks vene filmiks. Üht meest peaks veel mainima: produtsent ja üks kaasstsenariste on Valeri Todorovski, kes pole küll teinud väga palju filme, aga on režissöörina jätnud Vene kinokunsti juba märkimisväärse jälje („Minu kasuvend Frankestein” / „Мой сводный брат Франкенштейн”, 2004, „Moevennad”/„Стиляги”, 2008). „Geograaf jõi gloobuse maha” teenis venelaste Oscarid ehk Nikad välja nii parima filmi, parima meespeaosa (Konstantin Habenski) ja mõnevõrra üllatuslikult parima naispeaosa (Jelena Ljadova) eest. Ljadova roll pole eriti silmatorkav, aga ju siis ei olnud eelmise aasta filmivalikust kedagi teist võtta. Üksjagu auhindu oli film saanud ka juba varem, aga ainult Venemaal. Võrreldes varasemate aastatega ei olnud 2013 Venemaa filmikunstis väga hea: aasta varem võistlesid Nikade pärast Karen Šahnazarovi „Valge tiiger” („Белый тигр”, 2012), Aleksander Sokurovi „Faust” (2011) ning Andrei Proškini „Hord” („Орда”, 2012). Sel hooajal oli üks tõsine kandidaat Eestiski linastunud „Stalingrad” (Fjodor Bondartšuk, 2013) – mage sõjalis-patriootliku Suure Isamaasõja narratiiviga Vene-Nõukogude film, mille peale vedasid moka viltu isegi vene kriitikud.
„Geograaf jõi gloobuse maha” on südamlik film. Inimlikus plaanis ka mõneti negatiivne, sest Viktor Služkin ei ole see mees, kes üldse hinge täis ei ajaks. Temas on aga õilsust, mida paljudes pole. Kui venelaste arvamusi lugeda, siis ollakse kohati päris kurjad: niivõrd sümpaatne vene mees ja muudkui paneb kärakat. Luuser suure algustähega. Habenski on aga nii hea näitleja küll, et ainuüksi tema pärast tasub filmi vaadata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming