Tõde ja õudus. Perverdi teejuht HÕFFile

Joonas, filmijutt.blogspot.com

Newt: Emme ütles ikka, et koletisi pole olemas. Mitte päriselt. Aga on.Ripley: Jah, on küll.Newt: Miks siis lastele nii öeldakse?Ripley: Sest enamasti on see tõsi.James Cameron, „Võõrad” („Aliens”, 1986)

Hirm on samuti vaataja silmades kui arm, ilu ja tähendus. Varasest lapsepõlvest meenub õudusunenägu tšehhi multika „Štaflík a Špagetka” mustast ja valgest koerast. Seejärel seostus pimedusekartus tükiks ajaks Baskerville’ide koeraga Igor Maslennikovi telefilmist. Noa-aegse mustvalge teleka tillukeselt mustvalgelt ekraanilt hetkeks läbi lipsanud fosforpeni jättis mudilase maailma isegi rängema jälje kui verejanulised roomajad Mustamäe kinos Kaja vaadatud jaapani ulmekast „Legend dinosaurusest” („Kyôryû kaichô no densetsu”, Junji Kurata, 1977), sest kinos õnnestus tookord sohki teha ja kõige jubedamate primitiiv-animatrooniliste kohtade peal silmad kinni pigistada.
Järgnes kool, kus õppisin kiirelt, et ilmas on märksa ebameeldivamaid ja vastikumaid nähtusi ja olendeid kui väljamõeldud kummituskoer või väljasurnud hiidsisalik, et õõvastavaimgi raamat või film on ikkagi meeldiv ja õdus pelgupaik selle hiniinilakkumise eest, mida üldiselt on kombeks eluks nimetada. Huvitavam ja nauditavam niikuinii, aga ka mõttekam – sest eskapismi kõrval võis kunstitekstidest leida tähendust, mida elus endas nappis.
Keskkoolipäevil nähtud ulmeõudukat „Võõras” („Alien”, Ridley Scott, 1979) ja selle järge ma mitte enam niivõrd ei kartnud, kuivõrd imetlesin. Scotti ja Cameroni oopus kujutasid halastamatu selguse ja sümboolse jõuga sedasama eksistentsi absurdi, millest kirjutab Camus. Kosmose otsatut kõledust ja inimvaenulikkust. Iga sekundiga läheneva surma vältimatust. H. R. Gigeri alateadvuse põrgust ekraanile roninud monstrum aitas teismelisel ehk isegi paremini olemise taaka taluda kui Sisyphose mäss. See oli nagu vaktsiin. Taevalagi oli hall, tulevik tume, ees ootas matemaatika eksam, halvimal juhul Vene sõjavägi ja dedovštšina – kuid vähemalt polnud päriselus selliseid koletisi.
Ravi kestab.
Miks ma sellest räägin? Kuigi kultuurihierarhiaid on juba sada aastat lammutatud, ilma et oleks hoo ja hoobi vahet – ja eks nad veidi vangu ja varise ka – siis kadunud pole nad kuhugi. Kõrgkultuur ja massikultuur, süvamuusika ja levimuusika, ooper ja Oprah, romaanikunst ja sopakirjandus, väärtfilm ja B-film. Ulme tervikuna ja õudus eriti kuuluvad neil skaaladel üldiselt ikka alumisse, ebaolulisse, väheväärtuslikku otsa.
Ulmest ja õudusest laias ringis rääkides kripeldab ikka kuklas kummaline tunne, nagu peaks neid (ja ennast) õigustama ja välja vabandama. Nagu peaks selgitama, et need fantaasiad võivad olla tähendusrikkad, kõrged, sügavad, olulised, väärtuslikud – ühesõnaga, võivad olla seda sorti kultuur, mida paljud peavad sigaigavaks. Loomult huvitava ja vahetult mõjuva kultuuri väärtustamiseks tuleks justkui tõestada, et see võib olla ka turvaliselt igav, sest seda laadi elamused nagu põnevus või raputav emotsioon pole iseenesest kuigi kultuursed. Ehmatus pole kultuurne, hirm pole kultuurne, iiveldusest rääkimata.
Tiina Lokk lahendas selle apoloogilise väljakutse esimese Haapsalu õudusfilmide festivali eel, jagades žanri kaheks. Ühelt poolt žanripuhas, klassikaline, soliidse ajalooga õõvafilm – elegantne, aga piisavalt õudne mäng, mille puhul on teada, et seda on võimalik lõpetada, ärgata nagu unenäost.
Teiselt poolt väga naturaalrealistlikud filmid, kiiksuga psühhiaatrilised perverssused režissööri peas, mis klassikalise õudusfilmi nime ei vääri ja võivad pigem olla õudsed nii kunstilises kui ka sisulises mõttes.
„Ekraanilt vastu vaatav julmus ei tähenda iga kord, et tegemist on õudukaga, nii nagu ei ole klassikalisele õudusfilmile omane maniakk, kes naudib dokumentaalses stiilis üles võetud naturaalseid perverssusi,” on kirjutanud Lokk. 1
Nišifestivali loomine kaheksa aastat tagasi oli julge vettehüpe tundmatus kohas ja küllap vajasid nii tegijad, üldsus kui rahastajad rahustavat kinnitust, et üldiselt madalaks peetud žanr võib ka olla soliidne ja tõsiseltvõetav kultuur, mitte pelgalt adrenaliin, fun ja katarsis.
Uuel kümnendil ei kahtle ürituse vajalikkuses ilmselt enam keegi. Ühismeedias promob festivali hoogsalt ustav fännide ring, publikut tuleb tasapisi üha juurde, kinokülastuste arv ulatus mullu juba kolme tuhande ligi. Rahaliselt toetavad festivali nii omavalitsus kui riik.
HÕFF pole ka enam ammu kitsalt õudusfestival, vaid õudus- ja fantaasiafilmide festival, mille programm sisaldab kõikvõimaliku horror’i kõrval lihtsalt ulmekaid, B- ja Z-filme ning muid tuntud ja vähem tuntud kurioosumeid. Tänavusest kavast leiame näiteks meie ajaga huvitavalt haakuvaid poliitilisi noote: B-klassiku John Carpenteri umbusaldusavalduse valelikule poliitikale, ulmepõneviku „Põgenemine New Yorgist” („Escape from New York, 1981) ning „rohelise”, arhiivikaadreist kokku monteeritud ogara pealelugemisjandi „President Huntmees” („President Wolfman”, Mike Davis, 2012).
HÕFF on kujunenud laiapõhjaliseks žanri- ja friigifilmide festivaliks, millel on Eesti filmielus kindel koht auga välja teenitud. Seetõttu võib nüüd vahest juba valju häälega rääkida ka naturalistlikest perverssustest, mis õigupoolest naeratasid veriselt vastu juba esimese festivali kavast.
Tänavuse HÕFFi tuntuim ja olulisim film, Tobe Hooperi „Teksase mootorsaemõrvad” („Texas Chainsaw Massacre”, 1974) kuulub eeltoodud jaotuse põhjal kindlalt perverssuste hulka: dokumentaalne stiil, haige fantaasia, naturalism, ilmse vaimupuudega elajalik maskis mõrtsukas ja pervo-pere, rabav jõhkrus. Elegantsist ja mängust on see kõik väga kaugel. Sissejuhatuseks deklareeritakse, et tegemist on tõestisündinud looga.
Tänapäeva vaatajat ei pruugi see kõik muidugi šokeerida. Tõenäoliselt on nähtud ka häirivamaid kaadreid – kas siis selsamal esimesel HÕFFil linastunud piinapornos „Saag II” („Saw II”, Darren Lynn Bousman, 2005) või ükskõik millises muus Hooperi-mõjulises linateoses, mida leidub leegion. Suur, ehk isegi suurem osa järgnenud neljakümne aasta õudusfilmidest on „Mootorsaemõrvadest” ühel või teisel viisil inspiratsiooni ammutanud, püüdes neid jäljendada või ületada. Vere või otsese vägivalla näitamise osas pole ületamine raske, sest nendega on Hooper käinud ringi pigem minimalistina, saavutades üllatavalt väheste vahenditega üllatavalt tugeva efekti. Seetõttu pole ka lõviosal pärast „Mootorsaemõrvu” tehtud õudukatest vist klassikalise õudusfilmi kategooriasse asja.
Võiks siis ehk lausa arvata, et õudusfilm kui žanr ongi surnud, sest seda sorti elegantset fantaasiamängu, mis vastaks esitatud nõuetele, ei pea enam naljalt keegi piisavalt õudseks. No näiteks Francis Coppola „Draculat” (1992) või Neil Jordani „Intervjuud vampiiriga” („Interview with a Vampire”, 1994).
Žanr ei ole muidugi surnud, vaid ainult ajaga kaasas käinud ja selle vaimu väljendanud. Hooperi „Mootorsaemõrvad” on esimesi verstaposte tänapäeva õudusfilmi sünnitanud renessansis, mille alguseks võiks pidada traditsioonilise eskapismi juurest poliitilise ja sotsiaalse kriitika poole pöördunud George Romero „Elavate surnute ööd” („Night of the Living Dead”, 1968).2 
Neisse uutesse filmidesse jõudsid perverssused ja naturalistlik vägivald otse elust. Mitte et mootorsaemaniakk Leatherface oleks tõepoolest Texases tegutsenud, nagu film väidab (lihtne trikk, mis töötab veel aastakümneid hiljemgi). Hullem veel. Hooper tõukus filmi luues küll psühhopaat Ed Geini ja Mansoni perekonna juhtumist, aga filmi lootusetu apokalüptiline õhkkond pärineb veel suuremast tragöödiast – parasjagu käimas olnud Vietnami sõjast. Juba filmi pealkiri viitab My Lai massimõrvale (My Lai Massacre)3, kus Ameerika sõdurid tapsid ja vägistasid sadu relvituid tsiviilisikuid, peamiselt naisi ja lapsi. „Mootorsaemõrvad” on oma aja „Valss Baširiga” („Vals im Bashir, Ari Folman, 2008) ja „Tapatöö” („The Act of Killing”, Joshua Oppenheimer, 2012).
Koletised on olemas. Päriselt ka.

1  T. Lokk. Õõvafilm on fun, aga mitte ainult. Postimees, 11.03.2006.
2  Thomas Riegler. The connection between real and reel horror. www.jgcinema.com
3  „Õudusfilmide klassika „Texase mootorsaemõrvar” (1974) ja sellest inspireeritud uusversiooni taga on tõestisündinud lugu…” – E. Luuk. Verised saetalgud Texases. Sirp 06.08.2004.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht