Teine haarang nagu ootamatult saabunud jõulukingitus

Helmut Jänes

Mängufilm „Haarang 2. Kõrilõikajad” („The Raid 2: Berandal”), Indoneesia 2014, 150 min. Režissöör-stsenarist Gareth Evans, operaatorid Matt Flannery ja Dimas Imam Subhono. Osades Iko Uwais, Arifin Putra, Alex Abbad jt. Linastub kinodes Coca-Cola Plaza, Solaris ja Cinamon. Viimasel poolaastal on meeldivalt jõuline žanrifilm esile kerkinud ka Eesti kinodes. Eelmise aasta lõpus tegi otsa lahti tõeline üllataja, Lõuna-Korea ingliskeelne ulmefilm „Lumeläbistaja” („Snowpiercer”, 2013, Bong Joon-Ho), siis järsku potsatas eikusagilt meie kinolevisse heebreakeelne õuduskomöödia „Suured kurjad hundid” („Mi mefahed mezeev hara”, 2013, Aharon Keshales ja Navot Papushado) ning nüüd siis Indoneesia ülihelikiirusel tormlev märul „Haarang 2. Kõrilõikajad”, millele juba ette on fännid ennustanud kultusfilmi staatust. Vaikselt, kuid siiski on ka pisike Eesti levivõrk võtnud sihiks publikut harida mitte ainult Hollywoodist pärit poistefilmidega vaid ka n-ö maailmakinoga, kus viimasel ajal mängib suurt osa ennekõike just Kagu-Aasia piirkond. 

„Haarang 2” on kindlasti üks eriline film. See pole film, mida saab segi ajada teiste omasugustega. Neid „teisi” lihtsalt polegi. Filmi sündmustik algab vaid kaks tundi pärast filmi esimene osa lõpu sündmusi ja suunab vaatajad ilma suuremate selgitusteta narkopesaks vooderdatud tornmaja seinte vahelt hiiglasliku Jakarta kuritegelikesse slummidesse, küsimata, kas ikka mäletatakse esimeses osas toimunut. Muidugi mitte, aga mis siis! Kirev mitmekeelne tegelaskond ja tavamõistusele vastanduvad kiired süžeekäänakud on omased Aasia narratiivse filmi filosoofiale ja esteetikale, mis erineb punktist A punkti B stiilis jutustamislaadiga Hollywoodi konveieritoodangust kui öö ja päev. Kuigi „Haarang 2” on Hollywoodi mõistes üles ehitatud ei millegi eest, sarnaneb see oma glamuurses ja stiilses väljanägemises kõige kallimate hiigelprojektidega. Ma ei oskaks seda filmi mingitegi kaanonite järgi võrrelda ei seniste Hollywoodi ega ka Aasia enda võitlusfilmidega. Tänu jumalale, et ei oska, sest eelmise aasta üks ülehinnatum Hongkongi võitlusfilm „Suurmeister” („Yi dai zong shi”, 2013, Wong Kar-Wai) oleks mu oma ülestiliseeritusega peaaegu elavalt matnud. Märksa pikem „Haarang 2” võiks aga oma tempokusega isegi surnud üles äratada.
Kuidas kohaneda teise „Haarangu” brutaalselt sissesõitva stilistikaga, sõltub juba iga vaataja vastupanuvõimest ja kontekstitundmisest. Viimase puudumisel võib kevadesse üle kandunud jõulukingitusest – nii on filmi kevadist levissetulekut tabavalt kirjeldanud Entertainment Weekly kriitik Chris Nashawaty – välja kooruda midagi vanaema kootud sokkide sarnast: ootad ja loodad küll midagi muud, aga saad ikka just sokid.
Valmis tuleb olla täislaetud akudega kahe ja poole tunniseks märuliks, kus Duracelli jäneseid meenutavad gängsterid muudkui hüppavad, jooksevad ja siis jälle jooksevad ning hüppavad, peatusteta ja väsimatult kuni patareide tühjenemiseni. Mõnel need ei tühjenegi. Mõnda ülistiilset kaklusstseeni jälgides tahaks küll karjuda, et jätke jama ja laske see või teine mees juba ükskord maha, ent ei, võitlus käib surmani ainult füüsilisi oskusi näidates. See ongi ehe žanrifilm, mis eksponeerib iga nurga alt Indoneesia rahvuslikku võitlusstiili pencak silat. Film on omamoodi austusavaldus ka juba unustatud 1980ndate löömafilmidele, mida minu generatsioonile asendasid näiteks Indiast Nõukogude levisse eksporditud löömisfilmid, kus kaklusekspert oli kindlasti keegi Kapooridest. „Haarangus” ei häbeneta klišeesid, veel vähem näida stiilne B-film.
Ühed meeldejäävamad tegelased filmis polegi niivõrd teose peakangelane Rama (Iko Uwais) või kuritegeliku maffiagängi bossi poeg Ucok (Arifin Putra), vaid kahe haamriga surma külvav kurt neidis ja pesapallikurikaga vastaseid tappev tegelane. Need on nii ilmsed viited „Kill Billile” ja omakorda Tarantino mõjutajatele, kui vähegi olla saab. Teose lavastaja, Walesist pärit Gareth Evans teab kõike seda isegi ega salgagi sümpaatiat action’i-klassika vastu. Irooniline, aga teistmoodi poleks „Haarangut” tahtnud isegi ette kujutada, sest see kõik kokku on lahe ja meelelahutuslik.
Mulle meeldis väga lugeda nüüd juba teistele jahimaadele läinud maailma parima huumorimeelega filmikriitiku Roger Eberti kuulsat blogi, kus ta on võtnud „Haarangu” esimese osa kokku sõnadega: „See film on vägivallast. Terve film on vägivaldne seinast seina. Nende seinte vastu litsutakse päid ikka ja jälle püdelaks massiks ja kui ma ütlen, et filmis on kümne minuti jagu dialooge, siis oleks see minust suuremeelne”. Ebert hindas filmi neljast tärnist ühega, mis ei tähenda, et see jube halb film olnuks. Vastasel korral oleks ta tärni jätnud panemata. Nii suur ebaõiglus pahandas aga fänne sedavõrd, et mõni päev hiljem kirjutas Ebert oma blogis selgitavas kriitikas, et kahjuks pole tipptasemega koreograafia taga süžeeliselt mitte midagi enamat kui cool poistefilm.
Ei vaidle vastu, tema kriitiline osutamine filmi „ülekiitmisele” on õige, sest see pole pädev juba ainuüksi internetis hinnanguid andvate fännide nooremat iga arvestades. Näiteks oleks huvitav teada, mida arvaks filmi sisust üks pühendunumaid filmivägivallale keskendujaid, õigemini selle vastaseid, Austria vanameister ja legendaarse filmi „Naljakad mängud” („Funny Games”, 1997) lavastaja Michael Haneke. Ta oponeerib tugevalt poisilikule vägivallale, mida on oma töödes kasutanud mainitud Tarantino.
Miskipärast usun, et 2011. aastal esilinastunud, kuid 2012. aastal meie kinodes „kiirvisiidil” käinud „Haarangu” esimene osa jäi saamatu levi­strateegia tõttu ka suurimatel fännidel märkamata. Otsisin selle kirjatüki tarbeks mingeidki viiteid eestikeelsest ajakirjandusest ja leidsin vaid napid kommentaarid, mis rääkisid filmi korralikust koreograafiast ja kaameratööst, ent tuhmist pildist ja ilma loota abstraktsest madinast (Pisut filmijuttu blogi) ning puudulikust süžeest, mis ei sega filmi olemast kaasahaarav (Õhtulehe filmiblogi). Üldjoontes oli see ka kõik, mida filmi kohta eesti ajakirjanduses tähele pandi. Pole just palju.
Ei oska ennustada, kuidas eesti meedia võtab vastu filmi teise osa, kuid esilinastusel Sundance’i filmifestivalil sai „Haarang 2” väga positiivset tagasisidet ning filmiportaali Imdb.com punktisüsteemi järgi peaks olema tegu tõesti aasta ühe parema filmiga – 8,8 punkti 5000 hindajalt! On veel vara öelda, kas film tõuseb oma menukuselt kuhugi näiteks David Fincheri „Kaklusklubi” („Fight Club”, 1999)  tasemele, sest oma globaalset ringkäiku on „Haarang 2” alles alustamas.
Nii Indoneesias kui naabruses Filipiinidel on hetkel põnevad ajad. Ehitatakse üles filmiimpeeriumi ja luuakse investoritele võimalusi rahapaigutamiseks. Paljud Euroopa tegijad töötavad just nimelt seal, samuti Evans. Aasia žanrikino hiiud Takashi Miike, Ringo Lam ja Johnnie To küll hingavad, aga mitte enam nii sügavalt kui varem, asemele on tulnud uus ja ärksam põlvkond. Gareth Evans („Merantau”, 2009, „Haarang 1-2”) Indoneesiast, Sean Ellis („Metro Manila”, 2013) Filipiinidelt, Kimo Stamboel ja Timo Tjahjanto filmidega „Õudus” („Macabre”, 2009) ja „Tapjad” („Killers”, 2014) taas Indoneesiast – need on žanrifilm uued tulijad, kes alles hakkavad meid vapustama oma uute teostega.
„Haarang 2” laadis filmi ongi tegelikult raske mingite normide järgi hinnata, sest asi on kristalselt selges kontseptuaalses eesmärgis: vormistada film ülikiire vägivallaeeposena, kus mõtlemiseks aega ei anta. Mulle endale meeldivad samuti pigem filmid, kus mind lollitatakse, eksitatakse ega suunata. Pean siiski ütlema, et „Haarangu” mõlema osa puhul töötas selgepiiriline action’i stiil vägagi, sest filmi pikkus, mis teeb levitajaile peavalu kõikjal maailmas, ei saanud takistuseks selle nautimisel. Pigem äratas see film keskealises mehes ellu varateismelise, kes vesistades nöörib lahti oma jõulukingi, lootes leida sealt seda, millest on pikalt unistanud. Uskuge, see on hea tunne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht