Digitaalne filmipärand – kellele ja kuidas?

Anu Krabo

Filmipärand kuulub digiteerimisele. Ilmselt on sellest kuulnud ka kõige filmikaugem lehelugeja. Filmilindid on tehnoloogiale jalgu jäänud ja filmipärandi jätkuvaks kasutamiseks ning tutvustamiseks on nüüd tarvis kõik saja aasta jooksul valminud audiovisuaalsed materjalid digiteerida.

Digitaaltehnoloogiline areng nõuab kiiret tegutsemist. Euroopa komisjoni hinnangul tuleks analoogkandjal filmid digiteerida lähima 4-7 aasta jooksul, enne kui filmiskannerid turult kaovad või kui toorfilmilint ülemäära eksklusiivseks ja kalliks läheb.1 Lõppkasutajatel ei ole filmilintidega enam midagi peale hakata ja kinodeski vahetatakse 35mm filmiprojektorid järjest digitaalsete vastu.
See kõik seab oma nõuded filmikollektsioonide omanikele. Filmistuudio Tallinnfilm mängu-, anima- ja dokumentaalfilmide kollektsioon on Eesti suurim. Sellest on tänaseks jõutud digiteerida vaid pisut üle 20%. Nende hulka ei ole arvestatud tuhandeid ringvaateid ja kroonikapalu, millest on digiteeritud vaid üksikud nimetused. Filmihuviline saab praegu vaadata vaid iga viiendat Tallinnfilmi filmi, ülejäänu vaatamiseks tuleks sõita Tallinna Filmiarhiivi.

Skaneerimine vs. restaureerimine
Varem digiteeriti ja restaureeriti Tallinn­filmi filme ükshaaval. Viimasel kahel aastal on olnud põhirõhk skaneerimisel, ilma põhjaliku restaureerimiseta. Selleks on peamiselt kaks põhjust: senisel kujul jätkamine oleks tähendanud, et kogu kollektsiooni digimiseks kulunuks mitusada aastat, ja teiseks ei ole Eestis puhta kujutisega negatiive, vaid elatanud positiivkoopiad, millest filmi taastada ei ole sisuliselt võimalik.
Üks sekund filmi koosneb 24 kaadrist. Keskmise pikkusega mängufilmis on seega umbes 130 000 kaadrit. Digiteerijale tähendab see seda, et sisuliselt tuleb skaneerida ja ükshaaval puhastada 130 000 fotot, digiteerida heli ja lõpuks kõik omavahel sünkroonida. Negatiivilt skaneeritud kujutis on üldjuhul kvaliteetne ja vajab vähe sekkumist, positiivkoopia puhul tuleb aga näha ränka vaeva ja puhastada ükshaaval kõik 130 000 kaadrit projitseerimisest põhjustatud kriimudest, mustusest, asendada venekeelsed kirjad eestikeelsetega, teha värvimääramine jne.
Svema filmilindile salvestatud teosed on pealegi hävimisohus, sest emulsioon on hakanud „liikuma” ja värvid hajuma, alles jääb vaid punakaspruun toon. Suured värvierinevused võivad tekkida suisa 10–15 aastaga. Kas selline nähtus on tingitud ilmutamisprotsesside käigus tehtud vigadest või on siin muud põhjused, võiks olla uurimisaineks meie keemikutele.
Sestap saab parima võimaliku tulemuse alati filmi negatiivilt. Suur osa Tallinnfilmi filmide negatiividest asub aga Venemaa arhiivides ning skaneerimiseks tuleks lähtematerjalid sealt kalli hinna eest osta. Masujärgsed eelarved pole selleks suuri võimalusi pakkunud, kuigi nõudlus digitaalse audiovisuaalmaterjali järele aina kasvab. Oleme olukorras, kus filmide kättesaadavuse nimel tuleb teha kompromisse kvaliteedi arvelt. Õnnetud on kõik asjaosalised: rahastaja maksab digiteerimise eest kallist hinda, teades, et ei saa kunagi sajaprotsendilist kvaliteeti; autor on pettunud, sest film ei ole enam selline, nagu algselt loodud; vaataja ei saa halva kvaliteediga filmist elamust.

Levitamine
Analoogkandjal filmist on juba praegu saanud museaal, mille vaatamiseks peab huviline minema filmiarhiivi ruumidesse, kus oma ala spetsialist seda ettevaatlikult eksponeerib. Tänases virtuaalilmas, kus andmemassiivid on liikumas pilve ja kõik peab olema kättesaadav vabalt valitud hetkel vabalt valitud kohas, ei ole aga eriti kasutajasõbralik siduda vana filmi vaatamine ühe kindla geograafilise asukohaga. Isegi DVD näitab formaadina vananemismärke. Kui internetis on filmifaili kvaliteet sama hea kui DVD oma, saab vaataja ostu­eelistusel määravaks hind ning internetikeskkonnas on filmivaatamistasud palju väiksemad.
Kasutajasõbralikkuse ja levilahenduste osas on kõige kaugemale jõutud ilmselt muusikavaldkonnas – Spotify-suguseid teenusepakkujaid on mitmeid ja tõepoolest: pole midagi lihtsamat, kui teha omale kasutajakonto ja nautida võrgu kaudu kogu maailma muusikat, legaalselt.
Filmipärandit võiks senisest palju rohkem kasutada õppetöös, nii üldharidus- kui ülikoolides, sest audiovisuaalse materjali lugemise oskus on niisama vajalik ja väärtuslik kui mõni muu. Digiõpikud pakuvad „liikuvate piltide“ kasutamiseks tänuväärt võimaluse. Kuidas aga ärgitada õpikute koostajaid ja kirjastajaid digiõpikuis filmimaterjali kasutama, kui autoriõiguse seadus jätab digitaalsete kanalite kaudu filmide levitamise õiguste osas liialt palju tõlgendamisruumi? Kuidas levitada filmi, kui ühe filmi kuuest seadusejärgsest autorist üks ei luba seda?
Eestis võeti autoriõiguse seadus vastu 1992. aastal ja see kehtib tänaseni. Vahepeal on analoogtehnoloogia täielikult vahetunud digitaalsega, on muutunud vaatajaharjumused, kuid seadus on ikka sama. Filmide levitamisest on küll huvitatud mitmed asjaosalised, kuid kas on võimalik edasi liikuda praeguse õigusraamistiku ja autoritasude hüvitamismudelitega? Justiitsministeeriumi juures töötav intellektuaalomandi kodifitseerimise töörühm tegeleb just sellesama küsimusega ja nende tööd saab jälgida töörühma ajaveebi kaudu.2
Eesti filmipärandi suurima osa moodustavad nõukogude ajal valminud filmid, ometi on just nende osas autoriõiguse seadus kõige piiravam. Lahendamist vajab eelkõige filmide varaliste õiguste küsimus. 1992. aasta seadus ei sätesta, kas need kuuluvad tootjale või autoritele. Niikaua kui selles osas täit selgust ei ole, on filmipärandi levitamine ja kasutamine raskendatud.
Autoriõiguse digitaalajastuga ajakohastamine ei ole aktuaalne ainult Eestis, vaid mujalgi. Euroopa Liidus on läbivaatamisel kõigi liikmesriikide intellektuaalomandit puudutavad seadused, eesmärgiks digitaalse ühisturu arendamine ühtlustamise kaudu. Küsimus, milline peab olema intellektuaalomandi õigusraamistik ning kellele millised õigused peavad kuuluma, on järjest aktuaalsem.
Kui Eestis käivitub audiovisuaal­materjalide massdigiteerimise projekt, siis saab filmipäran­di kätte­saadavaks tegemise kahest tingimusest täidetud üks – tehniline. Selleks, et digiteeritud filmipärandit ka laialdaselt levitada saaks, on vaja muudatusi ka autoriõiguses.

1 Euroopa komisjoni uuring „Digitaalse ajastu väljakutsed filmipärandiga seotud asutustele” („Challenges of the Digital Era for Film Heritage Institutions”, 2011), lk 27.

2 Töörühma ajaveeb https://ajaveeb.just.ee/intellektuaalneomand/.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming