Võõras astub tuppa

Tristan Priimägi

Intervjuu filmi „Borgman” peaosalise Jan Bijvoetiga.

Sul on näitlejana olnud väga ebatavaline karjäär. Sa mängisid 1996. aastal ühes filmis „Ad fundum” („Põhjani”, Erik van Looy) ja pärast pikemat pausi tulid nüüd eelmisel aastal lausa kahe filmiga korraga.
Jan Bijvoet: Kui ma teatrikooli lõpetasin, siirdusin kohe teatrisse tööle ja minu kirg selle kunsti vastu kasvas järjest. Pärast kooli otsitakse oma kohta, kohtutakse lavastajatega vahel rahuldava tulemusega ja vahel mitte. Ühel hetkel küsid endalt, kas etenduste andmine on see, mida ikka teha tahad. Vähehaaval hakkad rohkem valima nii lavastajaid kui näitlejaid, kellega koos töötada. Õnne peab ka olema, et leida sarnaselt mõtlevaid inimesi. Teatriarmastuse kasvades hakkasin kaamerat lausa võõristama.

Miks?
Esiteks seetõttu, et teater oli minu prioriteet ja filmivõtteid tuli ette harva. Kui kaamera ees näitlemist ei praktiseeri, siis seda ära ei õpi ka. Ma olin ebakindel ja mõnd oma osatäitmist filmis või telesarjas vaadates mõistsin, et mulle ei meeldi see, mida ma näen.
Mulle ei meeldinud ka filmitegemise protsess: ootad kaua aega oma korda ja siis pead kohe käigu pealt midagi mängima. Teatris on täpselt vastupidi: proovide ajal minnakse materjali ja karakterisse järjest sügavamale sisse. Töötatakse ööd ja päevad läbi koos teiste näitlejatega, kellest saavad su sõbrad. Teater on pealegi kronoloogiline: proovid on ajaliselt õiges järjekorras ja tervikut tajudes lähed oma rollis järjest paremaks. Lõpuks, kui etendus kätte jõuab, siis tunned, et „nüüd on meie kord, nüüd mängime”. Sellest hetkest on meil aega kaks, vahel ka kuni viis tundi, et luua vaatajatega ühine maailm, illusioon.
Televisiooni ja kaameraga ei tundnud ma midagi sellist. Mul polnud vastavaid oskusi ja seetõttu ei tunnetanud ma ka seda maailma.

2013 oli sulle seevastu tõeliselt tugev filmiaasta. Sa osalesid kahes filmis, mis mõlemad kuuluvad Euroopa tippklassi: „Borgman” ja „Murtud ringi purunemine” („The Broken Circle Breakdown”). Kas sind saab ka tulevikus filmides näha?
Ma ei tea, sest mul oli pigem vaja vaheldust teatrist. Ma otsustasin 2006. aastal väikese pausi teha, mis tähendas seda, et lükkasin küll uued projektid tagasi, aga pidin pooleliolevad asjad loomulikult lõpule viima. See võttis mul kolm aastat aega. 2009. aastaks oli vabadus käes ja siis mul oli aega süveneda sellesse, mida ma teha tahan. Mul tekkis võimalus töötada režissöör Felix van Groeningeniga ja samuti Alex van Warmerdamiga ja ma ütlesin endale, et kui üldse õppida ära kaamera ees näitlemine, siis nüüd on selleks ilmselt parim aeg, sest neid mõlemat usaldan ma täiesti.

Kuidas te „Borgmani” režissööri Alex van Warmerdamiga üldse kokku sattusite? Tema on hollandlane ja sina belglane …
19-20aastase noorena teatris töötades meeldisid mulle tema tööd väga. Warmerdami näidendid olid parimad nii Hollandis kui Belgias. Neis on kujutlusvõimet ja poeesiat. Ta oskas ka muusikat kasutada ja kuna olin noorelt suur muusikahuviline, siis mind huvitas see, kuidas teater ja muusika võiksid kokku sobida. Neid kaht keelt pole minu arvates kerge ühendada, aga Alexil tuli see väga hästi välja.
Mulle jätsid sügava mulje ka tema esimesed filmid „Abel” (1988) ja „Põhjapoolsed” („De Noorderlingen”, 1992). Seejärel kaotasin tema jälgimisel järje, kuni sain 4-5 aastat tagasi näitlejate kollektiivis Olympique Dramatique mängides Alexiga taas kontakti ja me hakkasime suhtlema. Kohe algusest peale tundus, et me oleme samal lainel. Ta pakkus mulle teatrirolli ja ma ütlesin ära, sest olin oma pausiplaanides kindel. Poolteist aastat hiljem võttis minuga ühendust tema naine Annet Malherbe ja üritas mind meelitada filmirolli katsetele tulema. Ma olin kohe nõus. Annet on ka näitleja ja mängis hiljem „Borgmanis” Brenda-nimelist karakterit.

Kas teie hea läbisaamine mõjutas ka kuidagi filmimist?
Mulle oli kõik väga kerge, sest ma sain temast hästi aru, Proovisin ta pähe minna, kuigi vahel oli loomulikult raske tema mõtteid ja fantaasiat endale ette kujutada. Tuli ka seda ette, et tegime 20 duublit, aga proovisime iga kord veidi teistmoodi, kuni jäime tulemusega rahule. Olime mõlemad samal arvamusel, kuidas stseeni elama panna.

Ilmselt oli selles kõiges ka palju vaistlikku, sest nii Camiel Borgmani rollis kui kogu filmis on palju ebamäärast ja lõpuni seletamatut.
Kõik oligi vaistlik. „Borgmani” käsikirja pole võimalik seletada ja Alex ei tahagi seda teha. Kui vaataja palub millegi kohta konkreetset selgitust, ütleb Alex alati, et tal pole aimugi: „Ma ei tea rohkem kui teie”. Selgitamine kahandab interpreteerimise ruumi.

Kas kujundasid oma karakteri millegi eeskujul või põhjal?
Tegelikult mitte. Me alustasime nullist ja ehitasime päevhaaval stseenide abil karakteri üles. See oli nagu torni ehitamine: paned järjest midagi tippu juurde, kuni saadki pärast montaažiruumis karakterit vaadates noogutada: see on minu torn.

Kuidas „Borgman” vastu võeti?
Hollandis jooksis see veel kuus kuud pärast esilinastust ja kõik arvustused olid kiitvad. Belgias ei läinud nii hästi: kahe nädala möödumisel võeti film kavast maha. Viga oli selles, et seda näidati kobarkinodes, aga mitte väikestes art-house’ides. „Borgman” ei ole kindlasti kobarkino film.

Filmis on kokku neli belgia näitlejat. Kas van Warmerdam tahtis teadlikult tuua sisse võõrast elementi, et filmis toimuv veelgi veidram paistaks?
Jaa, ta taotles seda kindlasti, võttes mängima näitlejad teisest riigist. Meie keel erineb veidi, kuigi sellest teised ilmselt aru ei saa. Ma mängisin oma rollis ka natuke keelega: filmi esimeses pooles räägin flaamilikuma aktsendiga ja teises pooles rohkem hollandi aktsendiga. Alex pakkus välja, et mõni hollandi näitleja võiks mind teises pooles dubleerida, aga ma rääkisin talle augu pähe, et ma võiksin seda kõigepealt ise proovida. Minu versioon talle õnneks sobis.

Millised on su edasised plaanid?
Mul on nüüd taas mõned filmirollide pakkumised. Lisaks neile pakutakse mulle mitmeid osi telesarjades, aga mul ei ole televisiooni vastu veel suuremaid tundeid tekkinud. Mõnikord pead telesarja kallal töötama viis kuud järjest ja tulemus on üheplaaniline. See ei tundu praegu hea idee olevat.
Ühe filmirolli pärast tuleks minna Kolumbiasse ja elada teises keskkonnas, kultuuris. Kuna see on nende oma film, siis erineb tõenäoliselt ka lähenemine filmikunstile meie omast. Filmi režissöör on noor Ciro Guerra, kes on teinud ainult kaks filmi, neist viimane „Tuule rännakud” („Los Viajes del Viento”, 2009) oli ka Cannes’i filmifestivali programmis.
Teine on Belgia projekt, mille kahes peaosas on põhilised tegelased belgia hittfilmist „Võidas” („Bullhead”, 2011). Üks neist on Matthias Schoenaerts, kes on nüüd üsna kuulus ja töötab koos Robert de Niro ja Thomas Vinterbergiga, ja teine on Jeroen Perceval, keda näeme ka „Borgmanis” pereisa rollis. Seal filmis oleme kõik kolmekesi põhirollides. 

„Borgman” oli esimene hollandi film, millel õnnestus pärast 38aastast pausi Cannes’i festivali võistlusprogrammi läbi murda. Mis tunne oli seal üle pika aja Hollandit esindada?
Film oli mulle tundmatu maailm ja Cannes’i minek pole kunagi olnud minu unistus. Ma pole tavaliselt neid filme näinud, mille tundmist inimesed peavad iseenesestmõistetavaks. Cannes’i ma muidugi teadsin ja kui Anett ja Alex mulle helistasid, et oleme Cannes’i võistlusprogrammis, siis oli mu reaktsioon heameel koos segadusega. Kui me lõpuks sinna jõudsime, siis ei meeldinud see kõik mulle tegelikult üldse. Stress ja käsutamine, kuhu minna ja millist ülikonda kanda. Ma eelistan seda kodus oma diivanilt vaadata. See festival on liiga suur, et seal inimestega tõelist kontakti saada – kõik vehivad oma visiitkaartidega igal pool.
Edaspidi väiksematele festivalidele sattudes mõistsin, et muudel juhtudel võivad keskmes olla ka inimesed, filmid ja vahetu suhtlemine.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming