80 filmiga ümber maailma

Tristan Priimägi

15. märtsil algab Tartus XI maailmafilmi festival. Programmis linastub 80 dokumentaalfilmi, valdkondadeks visuaalne antropoloogia, arktiliste piirkondade kino, samuti näidatakse juba teistel festivalidel tähelepanu äratanud ja auhindu võitnud dokumentaalfilme. Siinkohal mõni küsimus ühele korraldajatest Pille Runnelile.

Kuidas te filme valite?
Programmimeeskond valib maailmafilmid välja sadade filmide seast, leiame need aastatega suureks paisunud festivaliga sõbrunenud dokumentalistide ja maailmafilmi üles leidnud uute autorite tööde hulgast, teistelt antropoloogilist filmi esitavatelt festivalidelt. Ettevaatlikult kasutame valikute tegemisel muidugi ka tavapäraseid digitaalseid leviplatvorme ja levitajaid. Siiski, esmajoones omal käel tegutsemine aitab paremini tagada unikaalse „liigilise” mitmekesisuse, selle, et vaikselt ei võta võimust mõni toitev, ent siiski võõras monokultuur.

Kas näitate mõne filmilooja loomingut seekord veidi põhjalikumalt?
Retrospektiivi keskmes on tänavu soome režissööri Markku Lehmuskallio ja neenetsist filmitegija Anastasia Lapsui ühine filmilooming, dokumentaal- ja mängufilmid neenetsitest ja teistest ellu jääda püüdvatest Põhja-Venemaa arktilistest põlisrahvastest. Linastame katkeid autorite esimesest ühisest filmist „Seitse laulu tundrast” („Seitsemän laulua tundralta”, 2000), mis programmi kureeriva põhjarahvaste uurija Eva Toulouze’i silmis on vormilt katkendlik seitsmest päris laulust koosnev poeem neenetsite pluralistliku maailmavaate erinevatest aspektidest. Lapsui ja Lehmuskallio filmides on võtmesõnaks „luule” – nii kompositsioonis, tekstides kui ka kaameratöös. Nende mängufilmides ei kasutata väljaõppinud näitlejaid, seal mängivad alati põlisrahva esindajad ise.

Kas oskad välja tuua festivali läbiva teema?
Põhiprogrammile ei ole me andnud läbivat temaatilist fookust, kuid mõistagi võib sealt leida antropoloogiliste filmide kõrval ka teisi teemasid. Olgugi et maailmafilmi festival pole formaadilt inimõiguste-keskne, läbib paljusid filme näiteks konflikti, võimu ja vastupanu teema. Need dokfilmid ei ole hoiatusplakatid, vaid pigem mitmetahulised narratiivid, mis avavad õigluse ja võimu tagamaid erinevas ühiskondlikus ja kultuurilises kontekstis. Kui mõnd filmi kannab iroonia või huumor, siis teiste puhul on mõjusam vaatlus ja dokumenteerimine või ka küsimärgistamine ja dekonstruktsioon.

Tutvusta paari filmi lähemalt.
Sarah Vanagti esimene film „Sigiv tolm“ („Dust Breeding”, 2013) on nime saanud Man Ray kuulsa samanimelise foto järgi, mis näib kujutavat aerovõtet maastikust. Tegelikult on see tolm, mis on aegamisi katnud Marcel Duchamp’i teose. Suurendav kaamerasilm muudab asjadest arusaamist. Tavaline ei ole enam tavaline, nähtamatu saab ilmsiks, isegi kui me seda tõlgendada ei oska. Vanagti film algab pliiatsi liikumisega mööda paberit: aegamisi tuleb esile paberialuse pinna struktuur ja kujutis selle kõige puhtamal kujul. Uurimise all on kohtualuse laud, tool, tõlkekabiini aknaklaas Haagis rahvusvahelise kriminaalkohtu kohtusaalis, kus toimub istung Serbia eksjuhi Radovan Karadžići üle. Vanagt uurib sõja jälgede salakeelt, samal ajal kui genotsiidis süüdistatav Karadžić üritab küsimärgistada ja seeläbi põrmustada tema valitsemisajal sündinud sõjakuritegusid detailselt jäädvustanud kujutiste autentsust ja meie kindlustunnet, et need on objektiivne tunnistus konfliktist, mille toimumises ei ole iseenesest mingit kahtlust.
Vanagti filmile on mõnes mõttes kontrastiks Mehdi Benallali film „Bois d’Arcy” (2013), kus samanimelise väikelinna majad ja peaaegu inimtühjad tänavad on olukorra selge, olgugi et vaikiv tunnistus. Režissöör on tulnud tagasi linna, kus ta immigrantide lapsena üles kasvas. Benallal seisab linnaruumis, kus esmapilgul iialgi midagi ei toimu, vastamisi kahe reaalsusega. Portreteeritavast väikelinna vaikusest õhkub ka vaatajaile nähtamatut, ent ärevat, kõikehõlmavat rassistlikku olustikku.
Festivali lõpufilmiks valisime Mahdi Fleifeli filmi „See pole meie maailm” („A World Not Ours”, 2012). See on teravmeelne ja irooniline, melanhoolselt magusvalus ja kirglik dokumentaal Palestiina põgenikelaagrist Liibanonis, kus 70000 inimest on ruutkilomeetril elanud juba 60 aastat. Film põhineb tema isa ja ta enda ligi 30 aasta vältel peetud videopäevikutel laagri igapäevaelust. Lugu kannab kolm peategelast: filmitegija vanaisa, tema onu Said ja sõber Abu Iyad – värvikad isiksused, kes sellegipoolest on tardunud otsekui igavesti kestvasse hetke. Nad on võimetud elama laagris, mis on nende kodu, kuid tegelikult siiski vaid laenuks saadud ja võimetud toimima ka väljaspool seda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming