Filmi eest põgenemine

Greta Varts

Mängufilm „Philomena” (Inglismaa-USA-Prantsusmaa 2013, 98 min), režissöör Stephen Frears, stsenaristid Steve Coogan ja Jeff Pope, põhineb Martin Sixsmithi raamatul „Philomena Lee kadunud laps”, operaator  Robbie Ryan. Osades Judi Dench, Steve Coogan, Sophie Kennedy Clark jt. Linastub Artises, Coca-Cola Plazas, Solarises, Cinamonis, Ekraanis ja Astris. Mängufilm „Augustikuu” („August: Osage County”, USA 2013, 121 min), režissöör John Wells, stsenarist Tracy Letts. Põhineb Tracy Lettsi samanimelisel näidendil (Pulitzeri preemia 2008. aastal), operaator Adriano Goldman. Osades Meryl Streep, Julia Roberts, Benedict Cumberbatch, Chris Cooper, Ewan McGregor, Juliette Lewis, Dermot Mulroney jt. Film linastub Artises, Coca-Cola Plazas, Solarises ja Ekraanis.

Alustuseks väike üldinimlik sissejuhatus. Filmimaailma süvenenuna üle pika aja nädal tagasi teatris käies tabasin end tõrksas ja läbistamatus meeleolus, mis ei tahtnud teatrile midagi andeks anda ja etendust peaaegu põlglikult hindama kippus. Püüdes seda reaktsiooni tagantjärele konstruktiivselt ja ratsionaalselt endale ning kaaskülastajale selgitada, rõhusin etenduses vigadele, mida märkan kinoski: näitlejad mängisid erinevas võtmes, vaadata ei olnud midagi, intelligentne tekst üksi ei vääri etenduseks nimetamist jne.
Teisisõnu, kasutasin ühe meediumi omadusi teise materdamiseks. See ilmselgelt väiklane ja isiklik hinnanguline moment pani mind aga mõtlema inimeste nihkuvatele tajukategooriatele ning sellest tulenevalt ka sellele, mida me visuaalkunstidelt ootame. See küsimus on iseäranis oluline filmikunsti puhul, sest suurenev kaadrite arv sekundis ning kinokülastuse „dimensioonide laienemine” suunab meid järjest rohkem ootama kogemuslikku vaatemängu.
Kuulen juba vastulauset neilt, kelle sõnul on 3D filmikunsti surm ja kes 3D-prille kinos kunagi ette ei pane, aga see on vaid suurema muutuse üks ilming. Jutt ei ole siin kasvavast nürimeelsusest ja soovist vaadata edaspidi vaid suurseiklusi à la „Pompei”, mis loona täiesti mõttetuna rõhuvadki vaid soovile sosistada ajukäärude vahele eskapismi. Filmitegijad panevad rohkem rõhku loo visuaalsele jutustamisele, mis omakorda teeb vaataja nõudlikumaks filmikunsti väljendusvahendite suhtes.
Kaks praegu kinodes jooksvat draamat sobivad siinkohal kenasti kõrvutamiseks. Nii brittide „Philomena” kui ameeriklaste „Augustikuu” kõnelevad üldjoontes vananevate naiste kahetsusest, on teiste meediumide populaarsete teoste ekraniseeringud ning mitme Oscari nominendid. Kuldmehikesed jäid sel korral mõlemal koju viimata ja filmidele on osaks saanud kõhklev vastuvõtt. Miks? Filmimaailma superstaaridest olenemata (peaosades dame Judi Dench ja Meryl Streep) ei kerki need kaks teost millegi poolest esile möödunud aasta filmide seast. Põhjusi on mitmeid ja kõige olulisem tundub olevat just nihe publiku ootustes: visuaalselt filmitekstilt oodatakse järjest rohkem nii publiku kui tööstuse tasandil. Stephen Frearsi lavastatud „Philomena” on neist kahest kindlasti rohkem kiitmist väärt, sest raamatu põhjal tehtud käsikirjas on loo jutustamisel rohkem kasutatud filmi pakutud võimalusi. Hea näide on raamatu sisemonoloogide ja mõtete visualiseerimine koduvideote stiilis kujutelmadeks. Hea näitlejaansambli emotsioonid pääsevad hästi valitud kadreeringu ja veatu montaaži tõttu samuti mõjule. Kõik on korralik ja kohane, ent leidlikkusest jääb puudu.
See näide illustreerib kunsti väljendusvahendite kasutamise üht kuldreeglit: mida korralikumalt on lugu jutustatud ja näitlejad mängima pandud, seda enam ootab publik originaalsust just audiovisuaalselt poolelt. „Philomena” puhul on tulemuseks armas film, kus Judi Denchi mängitud väike ja naiivne iiri vanatädi otsib koos küünilise Londoni ajakirjanikuga oma kadunud poja jälgi. Alexandre Desplat’ prantslaslikult muhe ja peen muusikaline kujundus ning lugu vastutustundlikult toetavad kostüümid, võttepaigad ning atmosfäär pakuvad kahe tegelasega jutustatud kammerlikule filmile kohase, aga ootuspärase taustsüsteemi. Peategelaste suhe ajendab neid tegema (kohati põhjendamatuid) uusi samme ning annab seejuures humoorika võimaluse väärtushinnangute küsimuses kaasa mõelda.
Filmi kaasstsenarist ja osatäitja Steve Coogan on eelkõige tuntud komöödia­meistrina, kuid suudab ajakirjanik Sixsmithi rollis Judi Denchi kõrval välja kanda ka tugeva draamarolli. Alan Partridge’i võiks taamale lükata ja Coogani talenti rohkem ära kasutada. Kollane plakat linnapildis lubaks justkui briti komöödiat à la „Armastus on see” („Love Actually”), aga on siiski eksitav. Tegemist on pigem tõsise looga, kus Dench kujutab meisterlikult lihtsa inimese emotsionaalset maailma. Seda rolli on mitmekülgselt mängida raskemgi kui mõnd intrigeerivalt keerulist karakterit, nagu seda on „Augustikuu” vigane matriarh Meryl Streepi esituses. Sümpaatne on see, et „Philomena” ei pürgigi kaugemale ja jääb meeleldi väikeseks ja kammerlikuks lookeskseks filmiks.
John Wellsi lavastatud „Augustikuuga”, mis põhineb Tracy Lettsi Pulitzeri võitnud näidendil, on tahetud saavutada aga vastupidist. Hoolimata aukartust äratava näitlejate ansambli kaasamisest tegijate hulgast mõlemalt poolt ookeani (Meryl Streep, Sam Shepard, Julia Roberts, Ewan McGregor, Benedict Cumberbatch), ei tõuse see kõik siiski lendu ja jääb ülesfilmitud teatriks. Mitte et teater oleks kehvem, aga kui taotluseks on teha film, siis ei ole teatri väljendusvahendid õigustatud. Näidendi autor Tracy Letts kirjutas ka stsenaariumi ja küllap on tõrksus filmikunsti suhtes tingitud tema püüdest jääda näidendile truuks.
Filmitõlkeid ühest väljendusvahendist teise on siin mitmel tasandil eemale peletatud: näitlejatöö, kaameratöö jm. Ainukesteks näidendiga võrreldes sisuliselt ja kujundlikult muutunud elementideks on suurema hulga võttepaikade kaasamine, palavuse teatud värvigammas kujutamine lisaks hingeldamisele ja žestidele ning ängirohke loo kujutamine tumedas, varjuderohkes keskkonnas. See tume ja sünge film lämmatab oma dramaatilise mängustiiliga naeruplahvatused, mida etendus oma parimatel õhtutel Broadway publiku hulgas väidetavalt esile kutsus. Näitlejad teevad oma tööd täie auruga, aga kuna kogu lugu on tekstikeskne ning selliseks ka jäetud, on tulemuseks justkui muigega eksperiment. Parimad filminäitlejad on pandud kaheks pikaks tunniks ühe laua taha kaklema ja üksteist sõimama, et vaadata, mida nad siis teha oskavad, kui kõik filmilik on ümbert ära võetud. Meryl Streepi puhul torkab see eriti silma, sest talle on antud mängida roll, mida on stereotüübivabalt sooritada väga raske: vananev ja haige ravimisõltlasest naine, kes elab oma kahetsusi ja valu perekonna peal välja, on mängitud peaaegu läbi terve filmi hüsteeria kõrgeimatel nootidel. Kui selle stiili võtab üle ka Julia Roberts, mängides emale vastu hakkavat, aga ka kõige rohkem tema moodi peretütart Barbarat, läheb see väsitavaks.
See on omamoodi kompaktne lugu tüüpilisest Ameerika lõunaosariikide seestpoolt mädanevast perekonnast. Siin avalduvad kõik probleemid generatsioonikonfliktidest kuni traumadeni robustse aususe või valede pärast, ent ainult lammutamisest ei piisa alati heaks filmielamuseks.
Kahe küllaltki erineva, ent milleski ka sarnase loo ekraniseerimine on jäänud siinkohal poolikuks. Neid filme tõukab keskpärasuse suunas just põgenemine filmi kui meediumi eest. See väide võib olla pisut üldistav, ent tänavuste Oscaritegagi väärtustati pigem spektaaklit,  kogemuslikule audiovisuaalsele tervikule rõhuvaid filme („Gravitatsioon”, „12 aastat orjana”). Lugu tuleb filmis täielikult realiseerida, olgu ta kui tugev tahes. „Philomena” vastab küll loo jutustamise tingimustele, aga ei suuda koolilapselikule korralikkusele vaatamata siiski end filmikunstis konkureerivaks küünitada. Filmi väljendusvahenditest jääb vajaka. Ambitsioonikas lavastuse ekraniseering „Augustikuu” jääb aga üldse filmist väljapoole, sest lugu on olemas, aga seda pole filmina jutustatud. Meediumide-vahelised katsetused on kunsti piiride kompamiseks igati teretulnud, aga võib-olla peaks filmid väärtfilmiks ja kommerts­filmiks lahutamise asemel liigitama filmiks ja mitte-filmiks. Muutuvate tajude ajastul peaks kõigepealt küsima, mis teeb filmist filmi. Alles seejärel saab rääkida headest ja keskpärastest filmidest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming