Dokumentalistika on rahvuse südametunnistus

Aljona Šuržikova

ELUTÖÖPREEMIA filmide eest, mis annavad elamise jõudu. Millest sai alguse sinu armastus filmikunsti vastu?Toivo-Peep Puks: Me kasvasime üles Vene sõjajärgsete trofeefilmide keskel. Siis, kui ma noor olin, dokumentaalfilme eriti näha ei saanud. Oli olemas ametlik riigikroonika, mida näidati kinos kunstiliste filmide ees. Mulle meenub üks trofeefilmi kaader, mis on mul kogu elu silme ees olnud: neiu tahtis filminäitlejaks saada ja tuli proovivõttele. Ta tegi kõik, et ilus ja tark välja näha, aga filmimise ajal ei keskendunud operaator mitte ta näole, vaid jooksvale sukasilmale. Sealt kinnistus teadmine, et igasse inimesse tuleb suhtuda ääretu lugupidamisega. Tema usaldab sind, kaamera on väga võimas relv ja kui sa seda kurjasti tarvitad, oled inimest alatult petnud. Muidugi ei teadnud ma siis, et olen tulevikus kogu elu filmiga seotud.

Mis sai edasi?
Proovisin üleliidulisse filmiinstituuti sisse saada, et stsenaristiks õppida, aga pärast esimest eksamit võtsin paberid välja tulemust ära ootamata. Nagu öeldakse: sinu keelepiirid on sinu maailma piirid. Lõpetasin Tartu ülikooli ajakirjaniku diplomiga. Ja nii nagu elus ikka, kohtasin tänaval täiesti juhuslikult Peedu Ojamaad, kellega olin Õhtulehes koos töötanud ja kes oli Tallinnfilmis kroonikaosakonna peatoimetaja. Ta küsis, kas ma ei tahaks tulla ringvaate toimetajaks. Sa ei kujuta ette, mida Harju tänav ja filmistuudio siis tähendasid. Muidugi tahtsin. Algul töötasin ringvaadete, siis dokumentaalfilmide toimetajana. Esimest korda võttis mind enda kõrvale ühe ringvaate kaasrežissööriks Vladimir Parvel. 1969. aastal tegime koos Peeter Toomingaga oma esimese filmi „Koduküla”, mis rääkis Eesti küla hääbumisest, põlvkondade töö kadumisest. Ka sinu film „Suur-Sõjamäe” (Aljona Šuržikova 2013. aasta dokumentaalfilm – toim) on ühe kogukonna kadumisest, aastakümneid kestnud töö maatasa tegemisest. „Kodukülas” tuldi veel kord kokku, et midagi talgutel ühiselt ette võtta. Sinul on filmis mees, kes ütleb, et liiga lihtsalt ei tohi alla anda. Me tegime mõlemad Peetriga filmid külakoolidest, kus vaid mõned õpilased, ja meil tekkis pahandusi, et nutame Eesti aegu taga. Nüüd on paljud külad kadunud, gümnaasiume pannakse rahumeeli kinni.

Nõukogude Liidu filmiimpeeriumis valitsesid oma reeglid ja nõudmised. Kas toonane ahistatus lisas loomingulisust? Kas sügavus ja mitmekülgsus võib mõnikord kaotsi minna, kui kõik on lubatud?
See oli teatud mõttes kodeeritud keel, mida mõistis ka vaataja. Praegu ei ole koodi vaja. Meie filmid vaadati korduvalt läbi, enne kui need ekraanile lubati. Nüüd sellist kontrolli pole. Pole ka eriti küsimust, kui kellelgi film ebaõnnestub. Enamikku praegustest filmidest näeb esilinastusel, siis teleekraanil ja seejärel ongi film kadunud. Nii palju kui mäletan, on ikka ja jälle räägitud dokumentaalfilmide kinost, aga kahjuks ongi see jutuks jäänud. Filmi tuleb vaadata vähemalt teleekraanilt, mitte telefonist. Palju on juttu olnud filmikroonika taastamisest – mitte küll kunagise ringvaate kujul, aga tänapäeva pildikroonikana. Tean, et seda proovitakse jälle teha, ja tahaks loota, et seekord see õnnestub.
Mida arvad praegustest tegijatest?
Praegu on jälle väga põnevaid tegijaid peale tulemas. Vahel räägitakse põlvkondade konfliktist, aga ma ei ei ole oma arust kunagi noortega konfliktis olnud. Ma ei tea küll, kas noored nii arvavad, aga on ju selge, et ajaga arusaamad muutuvad. Tulebki teisiti mõtelda ja teistmoodi teha. Mäletad, kuidas Maimik-Kilmi-Tolk võimsalt tulid. Praegu on aga meie dokumentaalfilm suures osas kõige paremas mõttes naiste teha. Vaata, kui palju neid on! Meie ajal oli kroonikas kaks naisrežissööri: Reet Kasesalu ja Valeria Anderson. Üks naisoperaator – Inessa Kozlova. Nüüd Kersti Uibo, Marianna Kaat, Katrin Laur, Marianne Kõrver, Marje Jurtšenko, Moonika Siimets, Liis Nimik, Liis Lepik, Anu Aun, Heilika Pikkov, Kristina Norman, Leeni Linna. Kõik huvitavad ja andekad loojad. Lainena tulnud. Lisame väga tugevad naisprodutsendid, ja ka naised, kes juhivad praegu Eesti filmielu. Soolisest ebavõrdsusest Eesti filminduses pole küll põhjust rääkida. Keegi võiks kirjutada ja analüüsida, mida see kõik endaga kaasa on toonud ja mida see tähendab.

Mis sind veel on sügavalt mõjutanud?
Mäletan, kuidas Raimo Jõerand tuli ja tegi „Välis-Eesti”, see oli täielik müstika. Ja Kullar Viimse tulekut filmiga „Kuhu lähed? Quo vadis?”. Ta filmis ainult pool tundi, pani sellest kokku 11 minutit – ja seda filmi ei saa unustada. Nii noortena nii sügavuti minna. Kui vaadata Andres Söödi filme järjest, on see midagi muud kui vaadata neid ühekaupa eri aegadel. Siis mõistad, kui suur ta on – ja ta on ääretult suur. Andrese filmidega on üldse huvitav lugu. Mees, kes istutab õunapuid rannaliivale Andrese esimeses filmis „Ruhnu”, ja Andres ise jalgsirännakul läbi aja ja ruumi tema seni viimases filmis „Camino” on minu jaoks erilise tähendusega.

Milline sinu filmidest on sulle kõige tähtsam?
Ma ei oska öelda. Räägitakse „Liivist” („Juhan Liivi lugu”, 1975 – toim), aga me ei teinud seda filmi mõttega, et sellest aastate pärast räägitaks. Tegime lihtsalt õppefilmi haridusministeeriumi tellimusel.

Vanasti ei osanud kõik kirjutada. Nüüd oskavad, aga uut Puškinit, Tammsaaret, Shakespeare’i pole tulnud. Sama asi on telefonide ja muu tehnikaga. 50 aastat tagasi said salvestada ainult operaatorid, see oli nende töö. Nüüd on igal teisel tehnilised võimalused olemas, aga see ei tee neist …
Sööti, Toomingat. Jah, kunagi ma palusin näha Andrese kaadrit kaameras. Ta ütles, et vaata muidugi, aga see on sama kui et sa mind munadest pigistaks. See jäi mulle nii meelde, et ma mitte kunagi ei palunud enam filmimise ajal kaadrit näidata. Filmitöö on meeskonnatöö ja sa usaldad igaühte selles jäägitult.

Minu meelest ütlesid sa Esna dokumentalistide suvekoolis, et dokumentalistika on rahvuse südametunnistus.
Ma ei tea, kas mina seda ütlesin, kuid nii see tõesti on. Esna kokkutulek oli tore elamus: koos olid vanakesed, vahepealsed ja päris noored. Seal valitses õhkkond, mis ei unune, ja ma tean küllalt hästi, millist tööd need inimesed teevad. Selle taga on kümme aastat kulkas, EFSA komisjonid, „Eesti Lugude” valimine aastate vältel – igal korral tuleb valida 12 filmi sajakonna esitatud taotluse hulgast! – filmiülikooli tööd ja kaitsmised. Minu meelest on dokumentaalfilmil praegu hea seis. Tänu Raimo Jõerannale, Marje Jurtšenkole ja Meelis Muhule selle eest, mida nad eesti dokumentalistika heaks on teinud.

Ise sa rohkem filme ei tee?
Ei. Vahel aitan nõuga tudengeid, aga ka vanemaid kolleege, kui nad paluvad vaadata veel pooleli filmirida. See on see, mis on elus hoidnud. Ma ei ole sinuga varem kokku puutunud, aga sinu filme ma tean. Mul ei ole põlvkondade vahet, kõik on vanusele vaatamata filmitegijad. Kõige toredam on see, et olen peaaegu pool sajandit saanud jälgida Eesti dokumentalistika arengut, olles ise selle sees.

Anna lõpuks soovitus, millest või kellest peab filmi tegema?
Filmi peab minu arvates tegema nendest, kellelt saad elamise jõudu. Kõik minu tegelased, kellega olen filmitegemise käigus kokku puutunud, on isiksused: ma austan neid ja suhtlen nendega lugupidamisega. Meie, dokumentalistid, peame elu avasilmi jälgima, täpselt valima, tabavalt jäädvustama, sügavalt mõtestama ja püüdma tehtut säilitada. Nii lihtne see ongi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming