Sisekosmoses hääletaja reisijuht

Joonas, filmijutt.blogspot.com

„Kongress” on üks käesoleva kümnendi tippe, ja nagu head filmi ikka, tasub seda vaadata, enne kui arvustusi lugeda. Animeeritud mängufilm „Kongress” („The Congress”, Iisrael-Prantsusmaa-Belgia-Poola-Luksemburg-Saksamaa 2013, 123 min). Režissöör-stsenarist Ari Folman. Põhineb Stanisław Lemi romaanil „Futuroloogiline kongress”. Operaator Michal Englert. Osades Robin Wright, Harvey Keitel, Paul Giamatti jt. Linastub Sõpruses ja Forumi kinodes.

Mis teeb filmist hea filmi? Jaan Ruus on öelnud, et hea kunst, hea film sünnib, kui isiksuse ja ühiskonna konflikt on lahendatud ootamatult, vormikindlalt ja isikupäraselt1. Nõus, prooviksin vaid veidi täpsustada. Esiteks tundub mulle, et peale sotsiaalsete konfliktide võiksid teemadena arvesse tulla ka muud inimlikud probleemid, olgu need siis individuaalsed, universaalsed või metafüüsilised. Ja teiseks – et samu teemasid käsitlevad ka muud kunstid, näiteks kirjandus, siis healt filmilt ootan leidlikkust ka meediumispetsiifilistes aspektides nagu ajakasutus, pildi ja heli sünergia ning ennekõike visuaal. Vähem pidulikult väljendudes: hea film võiks öelda ja näidata midagi uut.
Ari Folmani uus film teeb nii seda kui ka kõike muud eelloetletut. Nii et „Kongress” on väga hea film. Üks käesoleva kümnendi tippe, ja nagu head filmi ikka, tasub seda vaadata, enne kui asuda arvustusi lugema, sisaldagu need siis vähem või rohkem spoilereid.
Kui üldse midagi ette sirvida, siis ehk Stanisław Lemi raamatuid, kes „Solarise”-taoliste kaalukate filosoofiliste ulmetelliste kõrval kirjutas douglas­adamslikult lennukat koomilis-paroodilist fantastikat juba jupp aega enne Douglas Adamsit ennast. Folmani uue filmi aluseks olevat lühiromaani „Futuroloogiline kongress” (1971) maakeelde tõlgitud pole, kuid valitud palu sama peategelasega ja küllalt sarnases laadis „Ijon Tichy kosmoserändude päevikuist” eestindati juba möödunud sajandi kuuekümnendail.
Costa Rica Hiltoni hotellis toimuv tuleviku-uurijate kokkusaamine, kuhu Ijon Tichy vaatlejana satub, on üleilmne teadusüritus leidmaks lahendusi maailma rahvastiku plahvatuslikust kasvust tulenevale globaalsele kriisile selle kõikvõimalikes vormides näljahädast energianappuseni. Kriisis endas pole niisiis midagi ulmelist – probleemid on samad, mida juba raamatu ilmumise aegu diagnoosis Rooma klubi2 ja millega inimkond tänapäevani kimpus on.
Kongressil välja käidavad ettepanekud küll liigsesse realismi ei takerdu ja järeldusteni kongress ei jõua, enne jõuavad hotellini linnas puhkenud rahutused, mille mahasurumiseks kasutatavad keemilised vahendid põhjustavad massilise altruismi, eneseohverduse ja vägivallatuse kõrval akuutseid hallutsinatsioone. Hallutsineeriv Tichy, kel reaalsuselõng pidevalt peost pudeneb, jõuab läbi absurdsete seikluste, surma ja krüogeenilise külmutamise välja kemokraatlikku, droogipõhisesse tulevikku, mille kõrval Huxley hea uus ilm tundub hästi tempereeritud realistliku stsenaariumina. Lemi satiir moodsa maailma, inimsoo ja selle võimaliku tuleviku aadressil on teravmeelne, kaleidoskoopiliselt fantaasiarikas, aga ka üsna must, et mitte öelda halastamatu nii sotsialistlike, kapitalistlike, humanistlike kui ka tehnokraatlike illusioonide vastu. Lõbus, kuigi mitte vahest kõige kergem lugemine, pigem abstraktne kui inimlikult puudutav.
Folman, kes ekraniseerijana suhtub algmaterjali elegantse vabadusega, suurendab seda kaleidoskoopilisust veelgi, lisades stsenaariumi silmagi pilgutamata empaatilise mõõtme ning ajakohastades, täiendades ja töödeldes kõiki elemente naljadest narratiivini oma äranägemise järgi. Folmani tugevust ekraniseerijana võibki näha ühelt poolt selles, et ta ei aja Lemi tekstis näpuga järge, vaid suhtub sellesse vabalt, võtab seda inspiratsiooniallika ja remiksi­materjalina. „Kongress” õnnestub nii ekraniseeringu kui ka iseseisva teosena üsna sarnaselt Cronenbergi „Alasti einega” – ja täiesti erinevalt näiteks Garth Jenningsi püüdlikust, kuid lahjast katsest juba möödaminnes jutuks olnud Adamsi sarja „The Hitchhiker’s Guide to the Galaxy ” (ee „Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas”, 1995 ja 2009 – toim) filmiks konvertida.
Muidugi pole tekstitruudusetus üksi veel mingi edu pant. Mündi teine külg on selles, et Folman ei hülga ega kärbi algmaterjali mitte selle asendamiseks trafaretse vedelseebiga – olgu säärase tegevuse näiteks Brad Pitti produtseeritud zombi-düstoopia „Z maailmasõda” –, vaid pakub omalt poolt nii värsket huumorit kui ka köitvat lugu, mis haakub toonilt Lemi hoopis tõsisemate teostega nagu „Tagasitulek tähtede juurest”.
Kosmilise triksteri Tichy asemel on „Kongressi” peategelaseks näitlejanna Robin Wright (Robin Wright), kelle halvad elu- ja karjäärivalikud on viinud selleni, et kaht last kasvatava neljakümnendais üksikemana on tema valikud otsakorral. Viimane võimalus pärilikku Usheri sündroomi põdeva poja eest hoolitsemiseks raha teenida on sõlmida leping oma näitlejaidentiteedi lõplikuks loovutamiseks stuudiole, kes plaanib edaspidi filmides kasutada sama nime ja välimusega virtuaalkarakterit. Stuudio kinnitab, et valikut õigupoolest pole –
muutumas on kogu filmitööstus, kõik näitlejad asendatakse virtuaalsetega, lepingust keeldujad heidetakse ühegi pennita üle parda.
Nagu Leos Caraxi „Pühades mootorites”, nii ka „Kongressis” on filmikunst ja näitekunst progressi hammasrataste vahel reliktiks muutumas, ajaloo prügikasti pudenemas. Ent kui Caraxil jääb salapäraseks, kes on seejuures mängujuht, kes mängust väljas, siis Folmanil pööritavad neid rattaid kas just teadlikult, kuid igal juhul järelejätmatult turujõud ja meelelahutustööstus.
Stuudio, kes Robinile pakkumise teeb, kannab kogu Hollywoodi süsteemi, nii suurstuudioid kui ka nn sõltumatuid ühendavat nimetust Miramount. Stuudio logolt vaatab vastu ülim võimusümbol – kõikenägev silm. Pealaest jalatallani musta rõivastatud stuudiojuhi Jeff Greene’i (Danny Huston) kabinetis põlvitavad Karlovy Vary Kristall­gloobusi hoidvad aktid lambivarjudena ja kirjutuslauda ehib tuumapommitaja B-29 Superfortress mudel. Tuumarünnakule viitab ka ettevõtte hilisem nimetus Miramount Nagasaki. Kuivõrd firma presidendiks on Reeve Bobs, on selge, et jutt pole ainult Hollywoodist. Bobs esitleb uhkusega tehnoloogia arengu tippu, mida nimetatakse revolutsiooniliseks – turule paisatakse kõigi inimlike soovide täitumist lubav droog „Vaba valik”.
Ostetav vabaduse illusioon ei saa olla tõeline vabadus ega reaalne valik, kuid erinevalt Wachowskite „Maatriksist”, mis virtuaalse eksistentsi igal juhul hukka mõistab kui orjuse ja vale, paistab „Kongressi” animeeritud Eedeni täiuslik küllus õhku jätvat ka võimaluse, et paradiislik virtuaalsus võibki mõnel puhul olla inimese soovide ja vajaduste lõppjaam. „Maatriksis” on Cypheri valik Juuda valik, „Kongressis” ei tähenda virtuaalsuse valimine tingimata hinge loovutamist saatanale. Folman ei anna ammendavaid vastuseid kandikul ette, ja mõni üksik kriitik, kes seda justkui oleks oodanud, on lausa tauninud „Kongressi” sisulist, temaatilist ja vormilist mitmekesisust ja ebatraditsioonilisust.
Tõesti, ambitsioonikus, teemade ja detailide mosaiikne rohkus võib vaataja vastuvõtuvõime proovile panna, ent ma ei mõista, kuidas saab küllusesarvele ette heita, et see sisaldab liiga paljut, või unenäole, et see on liiga ilus.
Mängufilmi ja traditsioonilist joonisfilmi kombineeriva ulmena on „Kongress” mõnes mõttes Folmani eelmise teose, võimsa rotoskoopilise animadoki „Valss Baširiga” vastand – intelligentsuse, värskuse, julguse, vaimukuse ja emotsionaalse mõju poolest aga väärikas paariline.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht