Andres Sööt – Ruhnust Marsini

Karol Ansip

Möödunud aasta lumesajusel naistepäeval andis dokumentaalfilmi režissöör-operaator Andres Sööt filmistuudios Vesilind ühe oma harvadest intervjuudest, kus räägib oma kirev-vägevast filmilooja teest. Intervjuu valmis tulevase dokumentaalfilmi tarvis (režissöör Riho Västrik). Film kaardistab Eesti dokumentalistikat aastatel 1960–1990. 4. veebruaril täitus vanameistril 80 eluaastat. Palju õnne!

Alustaks filmi juurde jõudmisest. Kas oli tegemist äkilise äratundmise või juhuste reaga?
Ilmselt esimene fikseeritud mõte – vaat kui huvitav oleks saada operaatoriks – tuli siis, kui õppisin Tartu raudteetehnikumis. Hakkasin juba lõpetama ja tekkisid küsimused, mida edasi teha, sest raudtee mind eriti ei ahvatlenud.
Siis juhtuski, et aastal 1954 läksin kultuuriministeeriumisse ja püüdsin teada saada, kuidas saaks Moskvasse kinoinstituuti õppima minna. Ma olin kuulnud, et väljapoole Eestit saab õppima minna vabariiklike suunamistega. Ent kultuuriministeeriumi naisametnik ütles, et sinna on nii suur konkurss ja sinna sisse saada pole üldsegi lihtne. Soovitas mul minna Tallinnfilmi tööle, et natukene praktilise kinotegemisega kokku puutuda. Ja nii sai minust operaatori assistent.

Kas operaatorikutse valik tulenes huvist kaameratöö vastu või mõtlesite noore inimesena, et see on vähem ideoloogiline kui olla režissöör nõukogude süsteemis?
Mind huvitas töö kaameraga, ilusate tundmatute kaameratega. Aga tol ajal ei osanud ma konkreetset valikut teha, kas hakata dokumentaal- või mängufilmi operaatoriks. Lõplikult otsustasin alles Moskvas õppides pärast kolmandat kursust, kui hakkasin tähele panema, et dokfilmi operaatoritöö pakub rohkem huvi kui töö mängufilmis.
Ja nii ma seal siis valiku tegin ja ei ole seda kunagi kahetsenud.
Operaatorina materjali üles võttes tekkis soov seda kokku panna. Ja selles suhtes mul ikka vedas, et elu teisel perioodil sain olla nii operaator kui ka režissöör. See on minu arvates kõige viljakam – niisugune ühe inimese-sisene koostöö vorm.

Õpinguaastad Moskvas. Kuidas tollast aega-ruumi mäletate?
Moskva kinoinstituuti sisse saada oli niisugune õnn … Pärast sisseastumiseksameid Tallinnasse saabudes oli mul üks paber, kus oli kirjas, et olen vastu võetud esimesele kursusele. Seal oli allkiri ja pitsat. Ja siis ma võtsin iga veerandtunni tagant paberi taskust välja ja vaatasin – ei uskunud oma silmi. Konkurss oli tihe, sest see oli kaunis prestiižikas instituut ka Moskva tähenduses ja lähitulevik tundus nii paljutõotav. Teatava aja me, kogu kursus, ujusime pilvedel.
Kinoinstituut andis ikka väga hea üldkultuurilise ja filmialase fooni. Me nägime tolle aja kohta maailma paremikku kuuluvaid filme, nii juba filmiajaloolisi kui ka värskeid, mängu- ja dokfilme. Näiteks prantsuse uue laine dokfilmid: Agnes Varda ja Chris Marker. Samuti võimas Poola dokfilmide uus laine. Ma ikka imestan, kui palju käis välismaalt huvitavaid filmitegijaid ja näitlejaid meiega kohtumas, alates Georges Sadoulist ja lõpetades tolle aja tuntumate režissööridega. Kõik see andis sama palju või isegi rohkem kui igapäevased loengud, kuigi ka neid aineid lugesid tolle aja kõige tuntumad spetsialistid. Vene filminduse eliit oli ju tol ajal koondunud peamiselt Moskvasse ja nendega kohtumine ning nende loengute kuulamine oli … Nad olid meie silmis suured autoriteedid.
Teine asi, mis mulle on siiani kasuks tulnud, oli see, et meil oli väga hea kunstikabinet. Seal oli nii palju huvitavaid kunstiraamatuid – ja meil olid väga head lektorid. Võib ju mõelda, et operaatorid on tehnilise töö tegijad, aga operaatorite kompositsioonikursus baseerus suuresti just maalikunstil.

Filmiinstituudis õppimise ajal hakkas poliitilises elus puhuma vabamaid tuuli. Oli seda koolielus tunda?
Oli küll, vabadust ei saabunud, aga juba oli tunda, et läheb ikka vist natuke lõdvemaks. Seda oli ka nendest filmidest näha, mida meil õnnestus vaadata, sest me nägime ära kõik tollased Mosfilmi värskemad linatööd. Ja see oli kaunis õpetlik, sest ega seal viisakusreeglitest eriti kinni ei peetud: kui ikka film ei meeldinud, oli seda kohe kuulda. Kui meeldis, siis oli huvi suur.
Minu arvates oli seda muutust märgata vähem mängufilmides, kuna mõttest mängufilmi valmimiseni läks tol ajal vähemalt kaks aastat. Dokfilmide puhul paistis muutus rohkem silma, sest varasem dokfilm oli niivõrd üle ideologiseeritud-politiseeritud.

Pärast kooli lõppu tuli põnev Kaug-Ida periood.
Ma lõpetasin 1962. aastal ja kuna olin õppima läinud vabariikliku suunamisega, siis tulin Tallinnfilmi tagasi. Siin oli mul vaid ringvaadete tegemise võimalus, aga kuna ma olin kolm aastat juba nendega tegelenud, siis oli see mulle sama nagu islandi koerale tursa pea nägemine – iiveldusega keerab pea kõrvale. Kui mulle pakuti Sahhalini kaluritest rääkiva filmi juurde tööd, haarasin sellest rõõmuga kinni, sest ikkagi võimalus merele minna – romantika, kalurid ja Kaug-Ida. Meil pidi selleks olema välisvete viisa, aga Habarovski julgeolekus meie ankeetidega venitati ja venitati. Pärast, mitu aastat hiljem, sain teada, et filmi režissöör oli juut ja see oligi põhjus, miks me ei saanud seda filmi teha, sest parajagu käis juudivastane kampaania.
Aga kuna ma seal juba olin, siis sain tööd Habarovski stuudios ühe Nõu­kogude Liidu 50. aastapäevaks valmiva ülevaatefilmi juures. Tervet Kaug-Ida pidi jäädvustama, iga reis põhja või lõunasse võttis palju aega ja oli keerukas. Järgnes populaarteaduslik film Sahhalini kalakasvatajatest, kus olin operaator (mõlema nimetatud filmi juures kaasoperaator). Siis ma sain punasest kalamarjast elu lõpuni isu täis. Lõpetasin selle filmi ära ja järgmisel talvel tulin juba Tallinnfilmi tagasi.

Ja siin jätkus kroonika tegemine?
Jah, kroonikafilme olen kogu aeg teinud. Parimal juhul sai iga režissöör aastas teha ühe filmi, üks-kaks osa. Kui õnnestus saada täismetraažiline film, oli juba suur asi, aga neid oli üksikuid. Põhiliselt tegid kõik selle ühe- või kaheosalise filmikese ära ning lõviosa ajast tehti ikkagi ringvaateid. Kogu elu ja energia läks ringvaadete peale. Nüüd on hea öelda, kui palju filme oleksin tol ajal võinud teha. See on muidugi liialdus. Polekski võib-olla teinud rohkem. Mina olen niisugune kana, kes iga päev ei mune. Võib-olla suve jooksul ühe või kaks.

Eestis valmis 1965. aastal Tallinnfilmis esimese autorifilmina „Ruhnu”. Moskvast diplomiga tulles olin juba enda arvates autorifilmi tegija. Selleks ajaks olin instituudis paar asja iseseisvalt teinud ja diplomitöö oli mul ka operaator-režissöörina tehtud. Eestis hakkasin otsima mingit etüüdi moodi asja, mida saaksin iseseisvalt teha ja millest mu jõud üle käiks. 60ndate keskpaiku oli nõukogude dokumentalistikas isikukultus ja propagandafilmid möödanik ja oli füüsiliselt tunda tegijate janu teha poeetilist dokfilmi – loodus ja inimesed – ilma poliitilise platvormi ehitamiseta.
Ja kui mind saadeti Ruhnu saarele ühte ringvaatepala tegema, siis mulle see saar oma väiksuse ja eraldatusega tohutult meeldis. Kevade poole esitasin stuudiotoimetusele selle filmi tegemiseks esildise. Ülo Tambek, tollane Tallinnfilmi dokumentaalfilmide peatoimetaja, luges selle läbi ja küsis: „Aga öelge, mis on teie filmi idee?”. Ma ei osanud midagi öelda. Lähen sinna ja hakkan tegema, nagu lind või Kasahhi laulik – mida näen, sellest laulan. Ühesõnaga, ta ei saanud minult vastust. See oli kavandatud kümneminutilise mustvalge filmina, mille ideoloogilise vääratuse võimalus oli nullilähedane. Ilmselt Tambek mõtles, et las poiss läheb ja teeb, midagi karta ju polnud.

Kas selle filmi puhul tasub Märska ja tema Eesti Kultuurfilmis 1936. aastal tehtud „Kaluritega” paralleele tõmmata?
Ei, ei, ma ei mõelnud millelegi ega kellelegi. Lihtsalt tegin. Selline tegemismaneer jäi mulle külge kogu eluks. Ega mul ühtegi stsenaariumi näidata pole oma filmidest. Päris mõtlemata tegema ei hakka, aga ikka loodan vaistule või kroonika kogemusele: elu on huvitav ja midagi ikka kätte saab, midagi ikka sünnib.
Ja kinotegemisega seoses: minu arvates on kõik filmid tulnud või sündinud juhuslikult, ilma suurema ettevalmistuseta. Nad ei ole pikaajalise teoreetilise mõttetöö vili. Kui nüüd võtta minu tehtud filmide nimekiri ette ja hakata vaatama, kuidas filmitegemise mõte on sündinud, siis ma olen kindel, et nad on üldkokkuvõttes ikka väga juhuslikult ja etteaimamatult tekkinud.

Laiem tuntus tuli vist 1968. aasta filmiga „511 fotot Marsist”?
Laiem tuntus tuli tagantjärele. Alguses võeti see film stuudios, eriti kinokomitees, kaunis halvasti vastu. See oli mu esimene probleemsem film, mis mulle teha anti – ja väntsutati kaunis põhjalikult.
Aga sündis see idee Vilniuses Balti dokumentalistide iga-aastasel kokkutulekul, kui istusime Ülo Tambekiga sealsetes kohvikutes. Need andsid minu meelest Tallinna kohvikutele mitu silma ette. Ja sealt tekkiski idee teha kriitilise pilguga film Tallinna kohvikutest. See oli kuldne aeg stuudio jaoks, toimetus oli väga hea ja võis hakata juba tegema kriitilise hoiakuga asju.
Kui filmimisperiood lõppes, polnud mul muud ette näidata kui suured plaanid kohvikukülastajatest. Hakkas peamurdmine, kuidas see asi kokku panna. Ruusil (Jaan Ruus, „511 fotot Marsist” toimetaja – K. A.) oli komme kutsuda konsulteerimiseks kokku erinevaid inimesi nagu Enn Vetemaa, Marju Lauristin jt. Sealt tuligi mõte võtta filmi tekstiks Artur Alliksaare luule ning populaarteaduslik artikkel elust Marsil. Ja nii saigi tehtud. Aga ideoloogiline valvemeeskond ikka töötas: heideti ette, miks nii kriitiline, ja küsiti, milline on ideoloogiline seisukoht … Danilovitš (Nikolai Danilovitš oli Kinokroonika Tallinna Stuudio, Kunstiliste ja Kroonikafilmide Tallinna Kinostuudio ja Tallinnfilmi direktor aastatel 1948–1976 – K. A.) pakkus, et paneme algusesse selgitava tiitri ja muudame montaaži. Lõpuks tuli film nagu ta tuli. Üldiselt, ega seda hästi vastu ei võetud ja Moskvas üleliidulisele ekraanile lastud.
Kui nüüd rääkida oma edasisest eluteest ja eduteest (naerab), siis pärast seda filmi tuli paus. Mitte et ei lastud teha, aga polnud endal ka ühtegi head mõtet. Vahepeal käisime Antarktikas filmi tegemas ja siis pakuti tööd televisioonis.  

Kui nüüd üldisemalt rääkida, siis kujutas oma-aegne tsensuur endast tervet kadalippu instantse, mis tuli filmile õnnistuse saamiseks läbida. Kuidas oli võimalik sellises süsteemis säilitada oma nägemus filmist, teha autorifilmi filmikeelelises tähenduses?
Minu meelest on filmitegemine nagu õnnevalamine ehk kui materjal on juba võetud, siis eriti palju kombineerimisruumi pole. Ta on nagu vettesulpsatanud tinatükk, mida saab montaažis natuke lihvida. Tükk sünnib, materjal kivistub teatud määral juba võtte ajal … Ringi teha või teisti teha on raske. Selles mõttes läksid filmid läbi selle kadalipu ikka enam-vähem terve nahaga. Mõne kepihoobi võib-olla said, aga film valmis ikkagi enam-vähem sellisena, nagu olid tahtnud. Mõne kaadri võib-olla pidid välja võtma või teksti kohendama, aga see ei mõjutanud filmi olemust.

Teie looming on aukartustäratavalt mahukas. Olete filminduses tegutsenud 60 aastat, teinud üle 70 filmi, millest suur osa on väljapaistvad autori-dokumentaalfilmid, lisaks sadu kroonikapalasid, tellimusfilme, reklaame. Kas on ehk keegi filmiteadlastest, -kriitikutest jõudnud teie autoripositsiooni tervikliku kirjeldamiseni?
Ausalt öeldes ei ole ma selle üle üldse juurelnud. Üldiselt on nii, et kui film saab valmis, on mul ükskõik, mida sellest arvatakse. Ma tean oma möödalaskmisi – mida tegin valesti, mida oleks tulnud teisiti teha …
Oli üks Vene kuulus raskekaalu tõstja Leonid Žabotinski, kelle käest ajakirjanik pärast järjekordset maailmarekordi püstitamist küsis, et millele ta mõtles rekordi sündimise hetkel. Žabotinski vastas, et tema asi on raskusi tõsta, mitte mõelda. „Aga mis te vabal ajal teete?” jätkas ajakirjanik. „On teil üldse vaba aega?” – „Ikka on.” – „Mis te teete?” „Mulle meeldib akna all istuda ja aknast välja vaadata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht