Testosterooni ja mootoripõrinat

Kristiina Davidjants

„Võidu nimel” on hea meelelahutus, kuid keskpärane film. Mängufilm „Võidu nimel” („Rush”, USA, 2013, 123 minutit). Režissöör Ron Howard, stsenarist Peter Morgan. Osades Chris Hemsworth, Olivia Wilde, Daniel Brühl. Linastub Tallinnas Hobujaama tänava kobarkinos ja Solarises.

Istudes kinosaalis, pilk suurel valgel linal, kus käib võidusõit Daniel Brühli ja Chris Hemsworthi mängitud Niki Lauda ning James Hunti vahel, panin ma imeks, kui palju ma vormel 1 teemat valdan. Kuigi ma pole eales vaadanud ühtegi võidusõitu telerist rohkem kui viis sekundit, teadsin kinosaalis istudes peaaegu kõike, mida mulle filmis „Võidu nimel” näidati: Niki Lauda biograafiast kuni selleni, millise tiimi piloodid filmi peategelased olid. Ehk on selles seigas ka vastus hüpoteetilisele küsimusele, miks režissöör Ron Howard tolle varsti nelikümmend aastat vana loo ekraniseerida võttis – kuidas sa siis jätad kasutamata võimaluse teha filmi meestest, kes on olnud suuremad kui elu, ning spordialast, mis omakorda oli suurem meestest endist?
Sellele publikule, kelle meediatarbimine käis aastakümned tagasi suures osas vaid mõne üksiku kanali kaudu, on teatud nimed ilmselt surmani kuhugi alateadvusesse kinnistunud ning õigel hetkel ujuvad vaataja endagi jaoks hämmastavad teadmised sulpsti pinnale. Kui lisada siia veel tublisti nostalgiat, mida on keeruline mitte tunda, kui näed filmis pidevalt fookuses Marlboro ja ei tea veel mis margitoodete logosid, pole siin midagi imestada, miks iseenesest üsna sirgjooneline film on maailmas küllaltki populaarne.
„Võidu nimel” räägib lühidalt öeldes loo Niki Lauda ja James Hunti duellist, mille mehed 1976. aastal vormel 1 meistritiitlit püüdes maha pidasid. Filmi reklaamtekstis on tollast ajajärku iseloomustatud sõnadega „seks oli ohutu ja võidukihutamine eluohtlik”. Seda eluolu meile filmi autorid nüüd näitavadki: pedantse austerlase ja elupõletajast briti omavahelist rebimist maailmas, kus rajaleminek tähendas 20% tõenäosusega surmasaamist ning pingemaandajateks süngete mõtete vahel olid alkohol ja naised. Hea küll, filmi järgi otsustades otsis naistest lohutust küll vaid James Hunt, kuid Niki Lauda on öelnud oma ekraanikuvandi kohta: „Ma ei olnud päris elus nii kombekas. Enne võistlust ma ei joonud, küll aga pärast – ma lihtsalt pidin”.
Siit koorub välja ilmselt ka üks põhjustest, miks „Võidu nimel” on hea meelelahutus, kuid keskpärane film. Film on osavalt kokku pandud, kuid napib sügavamaid kihte, milleks andnuks alust loo kangelased. Stsenaarium on haarav, kuid koostatud küllaltki pragmaatiliselt, pidades ilmselt silmas sujuvat probleemivaba lugu, ning hüppab nõnda üle huvitavatest faktidest Lauda ja Hunti kohta. Ei olnud Lauda ilmselt tõesti mingi külakooli õpetaja, rääkimata tema enda meenutustest õnnetusjärgsetest paanikahoogudest, mis tegid võidusõitjale rooli taha istumise üsnagi problemaatiliseks, või faktist, et 1976. aasta vormel 1 meistritiitli jahile andsid toonid mitmed filmist välja jäänud draamad, näiteks süüdistused illegaalse kütuse tarbimises.
Ron Howardit näivad paeluvat päris elul põhinevad lood („Piinatud geenius”, „Apollo 13”, „Frost/Nixon”), kuid sealjuures on tal kombeks loo alge läbi lasta mingist hollywoodlikust masinast. Tulemuseks on küll huviga jälgitav lugu, millele reaalne taust annab kõvasti kaalu juurde, kuid mis on tehtud söödavaks liig laiadele massidele. Väidetavalt pidi lavastajatoolile alguses istuma Paul Greengrass, kes omakorda on jälle liiga kiindunud maksimaalsesse tõepärasusse („United 93”), kuid tema astus tagasi lavastamaks „Kapten Phillipsit”. Oleks muidugi olnud huvitav vaadata, milline oleks saanud film Lauda ja Hunti jõukatsumisest Greengrassi käe all, kuigi ega Greengrasski oma filmides eriti sisulistele inimestevahelistele suhetele rõhku panna ei armasta, aga just need suhted teevadki filmid huvitavaks. See väide kehtib igas žanris, olgu jutt spordist või mõnest muust alast. Pole ju film „Sotsiaalvõrgustikki” bittidest ja baitidest, vaid ikka inimeste kirgedest, ootustest ja lootustest.
Mida veel? Daniel Brühli Niki Lauda on näitlejatööna muljetavaldav, Chris Hemsworthi James Hunt paelub sarmiga. Ajastu rekonstruktsioon segatuna dokumentaalkaadritega võlub ja võidusõidukaadrid on kaasahaaravad. Kas midagi juhtub, kui filmi ei vaata? Ei, kindlasti mitte. On siis filmi mõtet kinno vaatama minna? Miks mitte, meelelahutust on enam kui küllaga, eriti kui tead, mida oodata. Mida siis oodata? Eks ikka testosterooni ja mootoripõrinat.