Kõik pole kuld, mis hiilgab

Mart Soidro

„Kullaketrajad” on raamjutustus Peedu Ojamaa eduloost. Dokumentaalfilm „Kullaketrajad” (Traumfabrik, 2013, 73 min). Autorid Hardi Volmer ja Kiur Aarma. Esilinastus 28. XI Hobujaama tn kobarkinos.

Milleks oli Nõukogude Liidus vaja reklaami, kui impeeriumis valitses käsumajandus? Milleks tutvustada tooteid, mida tuli otsida tikutulega või mida olemaski polnud? Seda küsivad Hardi Volmer ja Kiur Aarma oma värskelt linastunud dokumentaalfilmis „Kullaketrajad”.

Ammendavat vastust vaataja ei saanud, sest sellistele küsimustele polegi vastust. Sama nurga alt võiks ju ka küsida: milleks oli nõukogude inimesele vaja korteris kööki, sest süüa sai ka einelauas, sööklas või restoranis? Või milleks olid hruštšovkades nii laiad trepikojad? Võinuks kitsamad projekteerida, sest plaanimajanduse tingimustes polnud karastunud inimesel kombeks kodus haigestuda. Või kui kuri tõbi tuligi kallale, läks tööline omal jalal haiglasse, mitte ei kasutanud selleks meditsiinitöötajate ja kanderaami abi. Aga kui peab, siis peab, nagu vene ajal armastati öelda: „Nado, Fedja, nado!”.

Filmi pealkiri on muidugi tabav, kuigi filmist ei selgu, kes peale Peedu Ojamaa (sündinud 1933) olid veel kullaketrajad. Sõna saanud Ivo Linna, Olav Osolin, Mart Pukk, Peeter Simm, Harry Egipt, Anu Saagim ja Peeter Volkonski olid tänapäeva mõistes pigem alltöövõtjad.

Hardi Volmer ja Kiur Aarma ei pea ennast selle filmi režissöörideks, vaid autoriteks – või „kokkupanijateks”, nagu Volmer esilinastusel tegijaid tagasihoidlikult nimetas. Põhjus on lihtne: film on paljuski kompilatsioon kümnete režissööride loomingust, nelikümmend aastat tagasi tegid nood võtteplatsil „päris” režissööritööd. Stsenaarium on kirjutatud kahasse ja Peedu Ojamaa mälestusi esitab Tõnu Aav. Reklaamikuninga diktsioon polnud ka omal ajal kiita ja on täiesti arusaadav, et pärast rasket haigust olnuks temast veel raskem aru saada. Lõpuks võtab Ojamaa siiski mõne lausega oma elutöö kokku.

Filmi algus- ja lõpukaadrid on filmitud Vene Kultuurikeskuses, mis Eesti Reklaamfilmi ajal oli Laevastiku Ohvitseride Maja. Hardi Volmer lükkab ratastoolis Peedu Ojamaad, lühtrite ja kuldsete ornamentidega võimsas ja tühjas kinosaalis vaadatakse koos kaadreid kadunud aegadest. Tuleb tunnustada tegijate valikut: kuigi Ojamaal pole selle majaga suuremat seost, oli leitud tema kaliibriga mehele filmivaatamiseks vääriline koht. Kadunud hiilguse tolm ning Ojamaa suurus ja üksindus toimisid saalikaadrites kenasti.

„Kullaketrajad” on raamjutustus Peedu Ojamaa eduloost. Tallinna noorimast reporterist (1956) sai peagi filmimees, kes pööras varasemad tavad ja arusaamad pea peale. Teemad läksid huvitavamaks ja montaaž tempokamaks. Ojamaa fantaasia ei tunnistanud piire: maisikasvatuse propagandafilmis sidus ta kuldsed tõlvikud (traadiga?) kolmemeetriste varte külge – just nii kõrgeks kasvavat mais Nõukogude Eestis! Looja süda kukkus aga saapasäärde, kui Hruštšov isiklikult soovis kohtuda filmi ja loomingulise kollektiiviga (kaasautoriteks tekkisid päevapealt EKP I sekretär Johannes Käbin ja Tallinnfilmi direktor Nikolai Danilovitš). Neli tundi piineldi peasekretäri kabineti ukse taga. Õnneks (või õnnetuseks?) algas aga Kuuba kriis ning Nikital polnud enam aega „maisi- ja kinomeestega” tegeleda. Vale ei tulnudki välja, Ojamaa sai hoopis suure preemia ja pärast seda vaadati teda ENSV võimuladvikus hoopis teise pilguga.

Seetõttu pole midagi imestada, et kui filmi peategelane läks 1967. aastal Käbini, Greeni & Co juurde ideega teha nõukogude reklaami, ei saadetud teda puu taha, vaid anti võimalus end teostada ja tõestada. Ojamaale meeldivad arvud. Tal on täpselt meeles, et juba esimesel aastal tehti reklaamibüroos 150 filmi. Parematel aastatel 300 ja Eesti Reklaamfilmi veerandsaja aasta jooksul kokku 5000–6000. Raha taha ei jäänud midagi, sest kõigi Nõukogude Liidu ettevõtete käibest tuli 1% kulutada reklaami tootmisele. „Kullaketrajates” näeme (säilinuist) kindlasti paremikku: kes sügavas keskeas televaatajatest siis ei mäletaks Värska, kanahakkliha, piima, õunapommi ja arbuusi reklaami! Kahju, et filmi ei mahtunud Endel Pärna reklaam „See on ju vene juust!”, aga ka klipp Nõukogude Eestit külastavast neegrist, kellele pakutakse restoranis verikäkki.

Eriti unikaalsed olid muidugi vene turule suunatud reklaamid sulatatud juustust, erilisest margariinist ja amfiibsõidukist Moskvitš 412. Vene kultuuritegelane ja teisitimõtleja Artjom Troitski jäi nende toodete kommenteerimisega ilmselgelt kimbatusse …

Filmi esilinastusel nimetas Hardi Volmer Peedu Ojamaad heaks haldjaks, kes honoraride pealt kokku ei hoidnud. Reklaamigurul oli nimelt õnnestunud hinnaskaalal võrdsustada reklaamfilm dokumentaalfilmiga, kuigi ühte tehti tavaliselt kaks päeva, teist aga kaks aastat. Ega filmist täpselt aru saanudki, kas ka tellija soove arvestati või lasti noortel vihastel meestel „teha, mis pähe tuli” (niipalju siiski selgus, et üks Volmeri reklaamfilm ei jõudnudki eetrisse, aga honorari ta õnneks sai).

Reklaamfilmide tegemine NSV Liidus oli põnev ja muinasjutuline fenomen. Näiteks ETV saatekavas oli iga päev lausa eraldi reklaamisaade. Sellegipoolest tahtnuks „Kullaketrajates” näha ka ERFi teiste tegevusvaldkondade kajastamist. Eestlastele assotsieerub Peedu Ojamaa ju eelkõige ikkagi „Reklaamiklubiga”, mida väidetavalt vaatas 1980. aasta ühel pühapäeva õhtul 72,5% vaatajaskonnast (SL Õhtuleht 19. X 2006). 1970. aastatel säras otsesaates Kärna Ärni (Sulev Nõmmik), 1980. aastatel doktorid Ever ja Baskin ning Elisabeth Jõhvi (Ines Aru). „Reklaamiklubisse” pääsemine oli prestiiži küsimus, küllap tahtnuks Põhjala direktor saates olla ka uute kummikuteta, mis olid just müügile jõudnud. Ja tõtt-öelda, ega need khakivärvi jalavarjud sobinudki sellesse glamuursesse seltskonda. „Reklaamiklubis” võisid Lennart Meri või Eri Klas särada kui palju tahes, ometi andis üks hallineva peaga imposantne härrasmees oma olekuga alati mõista, kes on keldris päris peremees.

Filmilindile neid otsesaate mälestusi muidugi jäädvustada ei saa, seetõttu on arusaadav, miks Reklaamfilmi toodetud saadetest „Kullaketrajates” suure hooga üle libiseti.

Teadsin, et Peedu Ojamaa on laia haardega mees, ometi tuli see teatava üllatusena, et ta kavatses stagnaaja lõpus ehitada Piritale vormel 1 ringraja. Kui uskuda filmi peategelast, siis 1982. aastal oli kaup koos, puudu jäi vaid allkiri Leonid Brežnevilt, kes varises mardipäeval ootamatult manalasse. Teades, et neli aastat varem ei tohtinud „Reklaamiklubis” näidata Tallinnas viibinud Björn Borgi intervjuud, kuna elukutseliste spordi kajastamine oli keelatud, on mõistlik vana reklaamimehe luiskamisse suhtuda lustlikult. Seejuures näitab see filmikatke, et Volmer ja Aarma on reklaamikuninga iga sõna võtnud puhta kullana.

Filmist ei selgu, kui palju pidi Ojamaa Eesti Reklaamfilmi nimel munadel käima ja kompromisse tegema. Ikkagi easy money. Selge see, et piiri pidi Peedu pidama, muidu varisenuks tema impeerium kokku varem kui katusorganisatsioon. Või mis veel hullem, Ojamaad oodanuks ees Johannes Hindi saatus.

Paljud nõukogude nomenklatuuritegelased suutsid turumajanduse tingimustes ennast ümber häälestada ja ajada ka Eesti Vabariigis tulutoovat äri. Seda üllatavam, et veerandsada aastat NSV Liidu ainsat kommertsprogrammi juhtinud Ojamaal see ei õnnestunud. Kõik oli ju olemas: teadmised, tutvused ja 60 aastaks Tallinna linnavalitsuselt rendile saadud uhke hoone Raekoja platsil. Aga võib-olla on see isegi õiglane, et ühest teisest ühiskondlik-majanduslikust formatsioonist purjetanud laevuke vabades vetes põhja vajus?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming