Kaks PÖFFi draamat: suureks kasvamine ei ole nõrkadele

Greta Varts

PÖFF pakub meile igal aastal võimalust paari nädala jooksul viia end kurssi maailma festivalide paremikuga, uudistada tutvustavaid killukesi piirkondadest, kuhu tavalised kinoprogrammid meid ei juhata.   „Isekas hiiglane” („The Selfish Giant”, Suurbritannia, 2013, 93 min), režissöör ja stsenarist: Clio Barnard. Osades: Conner Chapman, Shaun Thomas, Sean Gilder. „Enne lumesadu” („FØr sØen faller”, Norra, Saksamaa, Iraak, 2013, 104 min), režissöör Hisham Zaman. Stsenarist: Kjell Ola Dahl, Hisham Zaman, osades: Abdullah Taher, Bahar Ozen, Suzan Ilir, Billey Dimirtas.   Proovida tänavusest tugevast programmist midagi esile tõsta on keeruline ettevõtmine. „Igale oma” põhimõttel leiab siit nii filmikunsti uuendusi, emotsionaalselt kaasahaaravaid lugusid kui ka võimalikku ülevaadet loomingulisest tööstusest, kus tõrgutakse end paigutamast piiride vahele. Pärast üht järjekordset väljumist kinosaalist pimedasse öhe, kerkis omavahel muljeid jagades esile üks motiiv, mis nii mõneski selle aasta filmis traagikale aluse paneb – mõte sellest, et tunnetele järeleandev inimene ei jää tänapäeva maailmas ellu. On see ühiskonnakriitika ja/või siirdumine tagasi juurte juurde?

Suurbritannia režissöör Clio Barnard näitab oma debüütmängufilmiga „Isekas hiiglane” („Selfish Giant”) et saareriigi filmikunstis on endiselt suur armastus sotsiaalse realismi vastu ning möödunud aastate filmide („Tyrannosaur”, 2011 ja „Fish Tank”, 2009) kõrvale on tulnud veel üks tugev realismile rõhuv film, mis pea iga arvustuse puhul toob režissöörile võrdluse suure Ken Loachiga. Virelev töölisklass, pisikuritegude igapäevasus ja ellujäämisvõitlus, millest, nagu ikka, tulevad välja vaid nutikamad ja tugevamad. Küll aga vohab tänapäeva Suurbritannia vaesemas ühiskonnakihis ehk suuremgi moraalne laostumine. Barnard näitab seda osavalt ilma hinnangu andmiseta, luues ellujäämisvõitlusele toreda iseenda saba hammustava ringsümboli – laostunud pered varastavad elektrijuhtmeid, et neid vanametallina müües raha teenida ja seejärel oma elektriarve eest tasuda.

Karm ja aus lugu

Barnardi võime panna mängima noorukesed näitlejapoisid ebapopulaarseid ja rasketest kodustest oludest pärit sõpru Arborit (Conner Chapman) ja Swiftyt (Shaun Thomas), annab märku nüansitundlikust lavastajaandest. Kasutades oma kõrbelõhnani realistlikus filmikeeles oskuslikult valitud lüürilisi momente (avakaader hobustest tähistaeva all), loob Barnard ühtaegu maailma ilu ja valu. Väikesed inimesed selles maailmas, kes ropendavad teadmatult igas lauses, annavad märku oma tahtest maailmast üle käia, mängivad haamrite ja oma eluga, ainsaks soojuseks inimlik sõprus. Arbori tähelepanuvajadus ja teravus vastanduvad tema sõbra Swifty hellale hingele ning nende kahe vahel võrsuv rivaliteet ähvardab kaotada sõpruse, mis võiks neid päästa lõplikust laostumisest. Film, milles puudub muusika, on kinosaalis väga „kohal” ja kuigi raskesti arusaadav aktsent ähvardab kogenematule kõrvale dialoogi üldiseks müraks muuta, ei tähenda see ometi filmi sisu devalveerumist. Nii tõestab Barnard, et ta on võimekas lavastaja, toonud vaatajani emotsionaalselt karmi ja ausa loo kahest poisist, kes on pidanud hülgama lapsepõlve, mängides palju suuremate panustega, kui nende vanus lubaks. Siin ei olegi sõnadel suurt tähendust, sest ausõnad ei maksa ja ellujäämine taandub toidule, soojusele ja loomakarjale.

Inimlikkus võrdub nõrkusega?

Teine suureks kasvamise draama tuleb meieni Norra, Saksamaa ja Iraagi ühisproduktsiooni näol. Kurdi režissööri Hisham Zamani filmograafia on küll veidi pikem kui Barnardi oma, ent täispika mängufilmi osas võib pidada filmi „Enne lumesadu” („Before Snowfall”) siiski veel debüüdiks. Film jutustab teekonnaloo noorest piimavuntsilisest Iraagi kurdi noormehest, kes peab pärast isa surma traditsioonilises ühiskonnas auga ülal oma ema ja õdesid ning pärast õe põgenemist sundabielu eest seisab vastakuti inimlike tunnete ja auküsimuse vahelise konfliktiga. Aumõrv on valus, keeruline ja väga tänapäevane nähtus, mis on ammu ületanud islamiriikide piirid. Ka siin annab režissööri õnnestumisest märku noore näitleja mäng. Abdullah Taheri mängitud Siyar on nüanssideni viimistletud karakter, kes kummalise kõnnaku, enesekindla rühi ja paar aastat moest väljas teksapükstega mõjub oma eri kultuuriruume läbival teekonnal (vaatamata mõrvaplaanile) ausa ja südamliku idealistina.

Vaataja annab andeks kohatise magususe, sest režissööri loo jutustamise tahe ilmneb filmi lavastuse igas väljendusvahendis. Filmikeelt iseloomustab sihipärane keskkonna kujutamine. Avarad maastikukaadrid võtavad lisaks silmailule sümboolse kujundi: Norra lumised väljad ja vabadus, Türgi kõrbeteed ja rännak, Iraagi lopsakaks haritud mägiküla ja kodu, kitsas Istanbuli agulitänav, hüljatus jpm. Tegemist on visuaalpoeetilise teosega, mis rikka helikujunduse abil omandab eepilise teekonnafilmi mõõtme.

Siyari rännak Euroopas ja kohtumine tütarlapsest põgenikuga kõõlub harvadel juhtudel küll ettearvatavuse piiri peal, ent on ka ootamatuid, tõeliselt kaasahaaravaid üllatusi, mis annavad emotsionaalse sissevaate ühe traditsioonilise ühiskonna esindaja siseheitlustesse ja ühtlasi ka korraliku filmielamuse. See film ei halvusta traditsioone ja kultuure, vaid uurib kannatlikult ja tundlikult seda, kuidas üks inimene oma kultuurijuuri venitab, katkub ja mõne ehk lahtigi rebib.

Kui tulla tagasi nende kahe filmi ühisosa juurde, siis kerkib neis suureks kasvamise lugudes üles ühine küsimus: on siis inimlikkus tõesti midagi, mis võrdub nõrkusega? Miks tahavad loo jutustajad näidata meile tegelasi, kes kaastundele ja armastusele teed lubades ohverdavad iseenda või oma elu? Küsimus on ka selles, miks hea enam ei võida. Teisalt on see vaid üks filmiloo jutustamise emotsionaalne võte: panustada meeleliigutusele ja lõpetada peategelaste kannatused surmaga.


 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming