PÖFF PÖFF PÖFF

„Elujanu” („Dallas Buyers Club”) USA, 2013
Rež: Jean-Marc Vallée
Viimaste aastate jooksul on keskikka jõudnud tulekeral Matthew McConaugheyl õnnestunud tõestada, et temasse tasub tõsiselt suhtuda, sest tal juhtub olema küllaga talenti ja kasutada ta seda (enam) ei pelga. Biograafiliste sugemetega karakterdraama „Elujanu” on peatamatu McConaughey jaoks järjekordne samm edasi, kuna aidsi põdeva Ron Woodroofi rolli jaoks võttis eriti visaks muutunud mees paarkümmend kilo allagi. Kõhetuks luukereks transformeerunud näitleja on Woodroofina nii silmapaistev, et saab järgmisel Oscarite jagamisel kindlasti esireas istuda. Tähelepanu väärivad ka pühendunud kõrvalosatäitjad, intelligentne režiitöö ning (tõsielulistel sündmustel põhinev) lugu ise. McConaughey mängitud hedonistlik kauboi ei ole kõigest surmavasse haigusse nakatunu, vaid leiab tänu sellele ka elule mõtte. Üks 2013. aasta parimaid filme.
Ralf Sauter (rlfstr.blogspot.com)

„Bitši kallistus” („Bitchkram”) Rootsi, 2012
Rež: Andreas Öhman
„Just Filmi” programmi kenasti passiv Rootsi noortefilm sõprusest ja unistustest, mille nauditavus seisneb paari meeldivat üllatust pakkuvas ainulaadses süžees. Peategelane – tuisupäine blond tütarlaps – on oma üleolevuse ja lapsikuse tõttu päris väljakannatamatu, aga isegi sellest hoolimata ei saa täiesti ükskõikseks jääda, kui ta paaril korral piinlikku olukorda satub. Tüdruku huumorimeele ja attitude’i tunneb kindlasti ära igaüks, kes „Just Filmiga” tuttav on või näiteks (kooli) raamatukogust mõne Skandinaavia noorsooromaani on laenutanud. Filmina ei midagi eriliselt meeldejäävat, kuid natuke saab naerda ja ehk ka paar positiivset mõtet pealekauba.
Ralf Sauter (rlfstr.blogspot.com)

„Hotell” („Hotell”) Rootsi, 2013
Rež: Lisa Langseth
Hotell on teraapiline film, karastav Skandinaavia klassika. Tegelastuumiku moodustab jõledusi läbielanud seltskond: keskeast teismeliseni. Kuigi hooti sügavalt masendunud, mõjuvad nende isiklikud kriisikirjeldused muhedalt. Mees, kelle suurimaks mureks on lapsepõlves kantud liiga tuus suusaülikond, sulandub veenvalt. Vaataja skepsis grupiteraapia tõhususse leebub, kui jutusessioonidele lisanduvad odavad halvastiistuvad hotellist saadud trikood. Leidub atmosfäärilisi paralleele Trieri „Melanhooliaga”: väärikas mõis, kus korsettidesse pressitud tüütu pulmaseltskond vastandub budistlikult vabalangevas ürbis pingestatud hingerändajale – peakannatajanna on olude sunnil tihti ka paljajalu. Ristikivilik tõdemus, mis julgustab sisemust võrdlema anonüümse hoonekompleksiga, viitab filmi tõelisele väärtusele, mis ilmneb ruumikujunduse lahendustes. Minimalistliku lastetoamööbli ja maitsekate põhjamaiste disainerlampidega sisustatud avar korter pakub täielikku hingelist naudingut, puändiks võib pidada Erika tunnistust, et ta töötab sisekujundajana. Aga võib-olla ka tema valet, võib-olla on terve seltskond vaid noore naise traumaväljund, sümboolselt markeeritud tüübid … võib-olla – nagu PÖFFil ikka kipub olema.
Erika Renel

„Noorus” („Youth”) Iisrael, Saksamaa, Prantsusmaa, 2013
Rež: Tom Shoval
PÖFFil linastuv „Noorus” vastab tundeliselt küsimusele, mis juhtub perekonnas, mis on kaotamas enda seni tuttavat elu. Kuhu liigutakse edasi? Kas üldse jääb mingisugust võimalust? Mida on inimesed valmis tegema, et ellu jääda?
Lugu keskendub kahele vennale rahahätta sattunud perest, kes otsustavad röövida noore tüdruku, lootuses, et neiu isa käest saadava rahaga saavad nad oma kodu päästa – neid ähvardab väljatõstmine. Vanem vend on äsja astunud sõjaväkke, kust saadud relva röövimisel kasutab. Nende ema teeb juhutööotsi ja isa on proovimast loobunud. Filmis käsitletav tüdruku rööv on detailne, jälgitakse protsessi ideest kuni teostuseni. Seesama detailsus annab edasi noormeeste mõtlemises toimuvat, nende kõhklusi ja arusaamu. Poisid tunduvad naiivsed ega adu oma tegude tagajärgi.
Ilus filmikeel, mis suudab tekitada vaatajas konflikti, paneb vaataja tundma poiste valu, kuid samal ajal ka nende teguviisi hukka mõistma. Teos käsitleb väga tundlikku teemat lihtsal ja selgel viisil, kuid ei paku lahendusi ega selgitusi, vaid lihtsalt vaadet nende inimeste maailma.
Film on hästi jälgitav, mõtlemapanev ja sobib neile, kes ei karda tõsiseid teemasid ega vägivalda.
Barbara Brigita Oja

„Õitsenguaeg” („Grzeli nateli dgeebi”) Gruusia-Saksamaa-Prantsusmaa, 2013
Rež: Nana Ekvtimishvili, Simon Groß
„Õitsenguaeg” näitab kahe varateismelise tüdruku keerukat elu üheksakümnendate aastate postkommunistlikus Gruusias. Filmist rääkides ei pääse mööda taustal toimuvast riiki räsivast kodusõjast. Ebakindel olukord riigis kandub edasi ka kodudesse. Elu on keevaline ja püsimatu. Ühiskond on tugevalt meestekeskne. Oma heaolu nimel on inimesed kõigega nõus.
Filmi esimene pool on vaatefilmilikum, kuid süžee arenedes tekib vaatajal peategelase Natiaga emotsionaalne side. Natia on sunnitud täiskasvanuellu astuma samal ajal, kui peaks nautima noore inimese muretut elu. Koolis valitseb õpetaja terror, kodus tülitsevad vanemad. Ta pääseb sellest kõigest, kui abiellub kriminaaliga, kes ta leivapoe järjekorrast röövib. Aja möödudes hakkab kõik ka uues kodus korduma, seal karjub noore neiu peale mees ühes ämmaga. Film räägib noorest armastusest, vihast, vaprusest, kurbusest, vägivallast, mässust ja surmast. See on ilusa linna ja noorte neidude õitsemise lugu. Saalist ei lahkuta tuimana, äsja nähtu läheb hinge.
Els Kaev

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht