Järjepidevus annab julguse õpetada

Kristiina Davidjants

Elen Lotman: „Kindlasti ei ole mul plaanis midagi lammutama hakata. Esiteks ei taha ja teiseks pole ka põhjust.”Balti filmi- ja meediakooli (BFM) filmikunsti osakonnal on sellest õppeaastast uus juhataja – Elen Lotman. BFMi eelkäija, pedagoogikaülikooli filmi ja video õppetooli vilistlasena on ta operaatorina filminud kümneid lühimängufilme ja dokumentaale ning võtnud linti kaks täispikka mängufilmi. Olgu siin mainitud, et viimane dokkidest „Minu sõpradele”, lugu saami naisest Olgast (rež Paul Simma), valiti sel aastal Amsterdami rahvusvahelise dokumentaalfilmide festivali võistlusprogrammi. Nüüd aga on Elen Lotman kui Eesti Filmioperaatorite Liidu ja Euroopa Filmioperaatorite Liidu juhatuse liige kaamera päris mitmeks aastaks kõrvale pannud ja tagasi kooli läinud, sedakorda siis pedagoogilisi kaadreid korrastama.

Ütlen algatuseks ausalt, et minu viimane kokkupuude eesti filmiharidusega jääb aastasse 2004, mil lugesin filmi ja video õppetoolis filmiajalugu. Tollal asus õppetool Laia tänava kolmandal korrusel, mingist eraldi majast polnud juttugi.
2004. aastal olin mina sama õppetooli viimasel kursusel. Päris pöörane mõelda, millise tee see praeguseks filmikunsti osakonnana tuntu on läbinud. Kui heita pilk tagasi ajale, mil Arvo Iho seda teekonda alustas, kangastub kogu see üheksakümnendate meeletu veelahe ja viletsus, milles eesti filmitegijad süsteemi kokku varisedes elasid. Vaadates seda, kuhu me oleme jõudnud, tundub mulle, et oleme väga pika tee läbi käinud.

Minu teadvuses virvendavad pidevalt mingid BFMi tudengid kusagil, kuid koolist endast tean tegelikult üsna vähe.
BFM on üks pöörane kärg, mis on sulandatud kokku endise pedagoogikaülikooli filmi ja video osakonna struktuurist ning endise Concordia ülikooli meediaosakonnast. BFMis on praeguse seisuga kolm osakonda: filmi-, meedia- ja ristmeediaosakond. Filmiosakond ongi see, mille traditsioonidele pani aluse Arvo Iho peda filmi ja video õppetooli näol ning mis pärast Rein Maranit, Jüri Sillartit ja Tiina Lokki on nüüd minuni jõudnud. Osakonnas on bakalaureuse- ja magistriõpe: bakalaureusõpe on eestikeelne ja meie tulevaste eesti filmitegijate häll, magistriõpe aga rahvusvaheline. Praegu on käigus ka ühismagistrantuur muusikakadeemia lavakunstikateedriga, seal õpivad koos filmi- ja teatrilavastajad.
BFMis on tõesti päris palju välismaalt pärit tudengeid. Mis teeb neile Eesti kooli atraktiivseks?
Peamine tõmbepunkt on ingliskeelne õpe, sest seda leiabki Euroopas üldse väga vähestes riikides. On riike, kust Inglismaale minek on väga kallis, pealegi on seal peamine sihtpunkt riiklik filmi ja televisiooni kool, kuhu küll kõik tahavad, aga saavad vähesed. Peale keele mängib olulist rolli ka see, et ülikooliealistele inimestele on maailm globaalne küla, suhtevõrgustikud on rahvusvahelised ning vabalt võib juhtuda, et ühel aastal õpib meil siin colombialane ja järgmisel aasta tuleb tema soovitusel siia juba näiteks tema portugallasest sõber.

Päris huvitav oleks teada, milline on välismaalaste tagasiside.
See, mis neile siin meeldib, on õpikojapõhine õpe, eesti keeles võib vist öelda ka tsükliõpe. Intensiivsete tsüklite käigus läbitakse mõni konkreetne harjutus või eriala. Mis neil juhtme kokku ajab? Eesti talv, aga sellest võib vist aru saada. Üldiselt on nad aga oma kursustega väga rahul olnud, tundub, et neid on üsna soojalt integreeritud.

Rõõm kuulda, eriti kui mõtlen, et „minu ajal” tundus igasugune mõte rahvusvahelisest õppest üks paras ulme.
Jah, siit paraku jõuamegi probleemini, millega tulevikus kindlasti tegelema peab: kust võtta siin Eestis piisavalt ingliskeelseid õppejõude? Meie õppejõudude pink on niigi väga lühike ja kui lisandub veel nõue, et nad peavad oma tundi inglise keeles andma, siis jääb päris mitu väga tugevat õppejõudu mängust välja. Üldistades võib öelda, et filmis on ju terve hulk tehnilisi erialasid, kus inimesed nii või teisiti ei ole väga jutukad, ning eeldada, et need mitte väga jutukad inimesed õpetaksid teisi inglise keeles, on väga keeruline. See toob meid tegelikult veelgi suurema mureni: meil ei ole spetsiifiliselt filmiõppejõude. Meil on filmitegijad, kes on nõus õpetama, aga meil ei ole välja kujunenud filmiõppejõudude traditsiooni. See on nii meie tugevus kui nõrkus.
On väga-väga lahe, et meie tudengid saavad kokku puutuda aktiivsete filmitegijatega, aga sellise aktiivsetele filmitegijatele üles ehitatud õppe peamine miinus on pedagoogiline pool, milles nad tegelikult ei peagi tugevad olema või seda oskama. Kui formuleerida seda, millises suunas mina filmiosakonda arenemas näen, siis ei ole mul kindlasti plaanis midagi lammutama hakata. Esiteks ei taha ja teiseks pole ka põhjust. Mulle tundub, et praegu on mitmes mõttes hea aeg: kooli tegevuses osaleb juba päris mitu kooli enda vilistlast, kes on filmiosakonnast välja kasvanud ning seega pärandit edasi kannavad; on olemas uus hoone, mis võimaldab identiteeti edasi arendada ja konkreetse koha ehk majaga siduda.
Mulle tundub, et võib-olla praegu saame teostada plaane, mis mõlkusid juba Jüri Sillarti peas, aga aeg ei olnud selleks veel küps. Kui vaadata filmiosakonna õppestruktuuri, millele Sillart alguse pani, siis teeb meid eriliseks see, et meil on ühe osakonna all väike filmikooli mudel, kus õpetatakse kõiki erialasid koos. Seega on ühe kursuse sees sisuliselt seitse kursust, mis teeb loomulikult ka selle õppe nii kalliks: seitse kursust tähendab sellises mahus ka erialaõppejõude, tunniplaane ja kõike muud. Mõnel erialal on see peaaegu et individuaalõpe. Seejuures peame oma eriala edasi andma kõrghariduse süsteemi raames, kus kontakttundide arv õppejõuga on halvavalt väike. Praeguste võimaluste piires näen paljut, mida saab parandada, et ootused võimalustega paremini kooskõlla viia.
Tuleme tagasi selle mõtte juurde, et filmihariduseks on hea aeg, sest on mitmeid asju, mida minu eelkäijad ei ole saanud kas võimaluste või aja puudumisel teostada või ei ole lihtsalt veel olnud käes aeg neid asju ellu viia. Mitte ainult filmiosakond, vaid kogu see kool on olnud pöörastes muutuste tuultes selle loomisest peale: rahvusvaheliste õppekavade avamised, kolimised, digitaalne revolutsioon maailma filmitööstuses, filmiosakonna kursuse struktuuri muudatused … Nüüd on käes aeg teha kokkuvõtteid ja järeldusi olnu põhjal. Filmihariduse jalgealune stabiliseerub ning aeg on kõvaketas defragmenteerida, kui laenata võrdluseks arvutimaailmast sõnavara.
Olen saanud rääkida oma eelkäijatest filmiosakonna juhtidega ning minu arusaam, kuidas filmiõpet edasi arendada, kattub nende omaga täielikult. Üheks olulisemaks ülesandeks peangi paljude tarkade inimeste tarkade mõtete teostamist. Pole mõtet oma uut pisikest jalgratast leiutama hakata

Saan ma õigesti aru, et võetakse mingi kamp kokku, kes saavad siis seal kursusel ise spetsialiseeruda?
Bakalaureuseõppes on esimesel aastal palju ühisaineid, pärast seda tuleb spetsialiseerumine: režissöörid, operaatorid jne. On olnud juhtumeid, kus on eriala vahetatud. Näiteks helierialal alustanud ja bakalaureuseõppe käigus režiisse üle läinud noor režissöör Kaur Kokk õppis magistrantuuris juba režissöörina ja tema üks filmiprojekt on näiteks praegu „Eesti Vabariik 100” filmikonkursil edasipääsenute hulgas. Üldiselt on nad aga kohe algusest peale oma valitud erialamoodulisse sisse astunud ja selle ka lõpetanud.

Kindlasti on sul mingi oma vaatenurk, kuidas teha õpe veel paremaks.
Kindlasti olen üritanud kommunikeerida väljapoole, ma olen hästi avatud filmitööstuse reaalsetele vajadustele. Kool ei saa toimida isolatsioonis, see ei ole eraldi väike maailm. Mulle rääkis üks režissöör oma kooliaastatest Stockholmi draamainstituudis. Ta kirjeldas sealset olukorda kaheksakümnendatel kui ideaalset inkubaatorit, kus nad õppisid imelistes tingimustes, meeletult suurte paviljonide ja tehniliste võimalustega paikalihvitud masinavärgis. Kogu õppe jooksul nad koolist ei väljunudki. Kasvasidki üles ilusad taimed, kes said päris ellu astudes nii suure šoki, et väga paljud ei elanudki üle seda, kuidas päris filmitööstuses asjad käivad. Mulle on oluline, et tudengid puutuksid õpetamise kaudu kokku filmitegijatega, aga et ka need tingimused, kus nad filme teevad, oleksid võimalikult sarnased nende tingimustega, kus nad pärast filmitegijatena tegutsema hakkavad.

Näiteks, kas peavad kokku saama ja kaitsma oma projekti?
Kindlasti tuleb sellega arvestada. Ei kingi sulle keegi seda raha tulevikus, seega on oma projekti ja mõtete selge vormistamine täiesti paratamatu. Jüri Sillart ehitaski omal ajal üles kunstinõukogu süsteemi, mis koosneb erialaõppejõududest. Kõigepealt esitletakse ja kaitstakse oma ideed, siis stsenaariumi, järgneb lavastusprojekt. Erinevalt pärismaailmast peab koolis nõudmistele lisanduma ka kollegiaalses meeleolus juhendamise osa. Kui vaadata seda, mis on filmitööstuses muutunud sellest ajast, kui loodi filmiosakond, siis loomulikult see, et filme tehakse rohkem ja on suurem vajadus tugevate ja pädevate meeskondade järele. Filmitudeng ei ole enam haruldane loom, kelle öise eluviisi jälgi käiakse Kinomaja puupüsti täis saalis hardalt kaemas. Tööstuse nõudmised filmitudengite tehnilisele võimekusele ja professionaalsusele on tõusnud, nagu arengu stabiliseerumisfaasis ikka tavaliselt juhtub.

Mõni režissöör on olnud kriitiline nn tudengitööjõu aadressil: ei pakuta ennast piisavalt omandamaks ametit või ei osata siis ametit ennast piisavalt.
Siin tuleb mängu suur dilemma, et mis hetkest on töölehakkamine aktsepteeritav. Lavakunstikateedris on näiteks süsteem, et esimese kahe aasta jooksul mujal ei töötata, meil ongi tihti probleemiks kujunenud liiga kiire kadumine tööstusesse. Seni on olnud väga valus teema suur õppemaks: tudengid lähevad selle  maksmiseks tööle ega jõua selle tõttu kooli. Tore on aga see, et järgmisel aastal saame üle pika aja võtta vastu kursuse eesti keeles tasuta õppivaid filmitudengeid. Võib-olla pole mõnest kaugest Eestimaa nurgast mõni väga andekas filmitegija meieni jõudnud, kuna Tallinn on kaugel ja kallis.

Räägime sinu enese teekonnast.
Mina astusin aastal 2000 Rein Marani operaatorite kursusele, see oli pöörane ja lõbus seltskond operaatoreid omapäi Laia tänava kasinates tingimustes. Meie eksami ülesandeks oli veel näiteks Konvase kaamera magasini pimesi laadimine aja peale. Aga filmilinti ei olnud enam ja Tallinnfilmi laboritest olid alles vaid legendid. Koolis oli vist üks montaažiarvuti ja paar MiniDV-kaamerat. Oli selline hetk ajaloos, et üks uks meie selja taga oli juba sulgunud ja teine ees ei olnud veel lahti läinud.
Ma küll proovin praeguste tudengitega heietamisel piiri pidada, aga mõnikord on vaja neile meelde tuletada, kust me tuleme. Tingimused olid üpris nirud, aga meil oli usk, lootus ja säde silmis ning õnneks on meie kursuselt välja kasvanud vingeid operaatoreid.

Ütle mõned nimed, kes koos sinuga õppisid.
No praegu on kõige aktiivsem ja tänu Veiko Õunpuu viimasele filmile aktuaalsem Mart Taniel. Ka operaator Kristjan-Jaak Nuudi, kelle film „Kertu” nüüd esilinastus, on minu kursusevend ja pinginaaber. Ants-Martin Vahur, kes steadicam’i operaatorina töötab juba režissööridega nagu Aku Louhimies. Ragnar Neljandi, kes Nukufilmi operaatorina „Lisa Limone’i” 3D tegi. Margit Keerdo õppis meil operaatoriks, hiljem läks stsenaristikat õppima. Omanäoliste ja intelligentsete dokkidega silma paistnud Marianne Kõrver. Ja mitmed veel. Nagu loetelust on näha, on igaüks leidnud omale niši. Vähesed on ehk spetsiifiliselt ainult operaatoriks jäänud, aga enamik on ühte või teist pidi filmialal tegevad.
Minuga juhtus kuidagi nii, et hakkasin ise õppides ka nooremaid juhendama. Ühel hetkel palus Jüri Sillart mind operaatori eriala õppemeistrile Mait Mäekivile akadeemiliseks assistendiks ja nii ma põhimõtteliselt alustasingi oma õppejõuteed ning nüüd siis maandusin filmiosakonna juhi suurtesse saapa­jälgedesse.

Ja mis tunne on sealt koolile vaadata?
Kui kooli ajaloost rääkida, ei saa üle ega ümber, et Jüri Sillarti surm oli väga suur kaotus. Tiina Lokk pidi osakonna üle võtma väga raskel ajal. Õnneks aitasid teda filmiosakonna raudvara Ly Pulk ja Tõnu Talpsep, kelle õlule jäi osakonna väljavedamine sellel väga raskel ajal ning kes on minu silmis paljuski filmi­osakonna järjepidevuse kandjad. On väga oluline, et olen näinud mingil määral kõike, mis filmiosakond on läbi teinud: Iho tudengid polnud mitte nii väga ammu lõpetanud, kui ise õppima asusin Rein Marani ja Jüri Sillarti käe all olen ise õppinud, Sillarti ja Tiina Loki ajal ise õpetanud. Järjepidevus annab mulle julguse praegusel ametipostil olla, sest vanuse poolest pole ma ilmselgelt mingi koolipapa ning ka filme pole ma vähemalt enda meelest veel piisavalt teinud. Samuti ei ole ma mingi juht, pean end väga lihtsaks inimeseks. Mul on aga kontakt selle osakonnaga, väga tugev side ja väga tugev tung. Mul on kohuse­tunne Iho, Marani, Sillarti ja Loki ees see teatepulk üle võtta, et töö, mis enne mind on tehtud, ei jookseks liiva.

Aga mis siis sinust kui operaatorist saab?
Järgmisel sügisel teen kindlasti ühe täispika mängufilmi, aga aktiivses operaatoritöös olen võtnud praegu pausi. Vastus ongi vist kahetine: mõnes mõttes võtan aja maha ja teises mõttes täispikkade mängufilmide filmimist ma päris lõpetada ei saa. Sest kes ma siis üldse olen seal tudengite ees, kui ma ei ole nendega koos samas paadis, ei maadle samade loominguliste probleemidega, mis nemadki. Mul ei ole nii palju eluaastaid ega tehtud filmide hulka, mis annaks mulle autoriteedi. Ainus, mis mul on, on see, et teen ise filme. Praeguse töö puhul ongi kõige vaimustavam osa suhtlemine tudengitega, nende tööde lugemine, nende arengule kaasaelamine ja see, et loengute pidamine ja juhendamine sunnib oma mõtteid ja teadmisi organiseerima. Minu arust on selles töös lihtsalt nii palju vaimustavat ja rikastavat mulle endale, ka operaatorina ja ma ei imestaks, kui selguks, et olen õpetamisega ise operaatorina õppinud vaata et rohkemgi kui mu tudengid.

Kuidas sa hindad meie audiovisuaalmaastikku?
Ma olen optimist ja hindan seda, mis on positiivne. Eelmisel aastal rääkisin Euroopa Filmioperaatorite Föderatsiooni (IMAGO), mille juhatuses ma olen, aastakoosolekul Kreeka operaatorite esindajaga. Too rääkis, kuidas neil kahe kuu jooksul lõpetati riigis töös olnud 18 sarja tootmine. Kujutad ette, 18 sarja tootnud meeskonnad lasti üleöö lahti?! Tema ise tootis aasta jooksul kaks pikka mängufilmi nii, et ei maksnud mitte kellelegi sentigi tehtud töö eest, sest inimesed on valmis ka tasuta töötama, et mitte kaotada oma oskusi. Ta enda kodu, muide, läks haamri alla. Nii et arvestades sellega, mis toimub Lõuna-Euroopas, on meil ikka väga hästi.

Ilmselt aitab ositi tööstuse püsimisele kaasa nn digirevolutsioon?
Praeguse digirevolutsiooni positiivne külg on demokraatlikkus – igaüks võib filmitegemisele ligi pääseda. Teiselt poolt kaotab terve hulk professionaale selle kättesaadavuse tõttu töö. Nii et selline olukord kipub kaasa tooma maailmalõpu meeleolusid. Digirevolutsiooni tagajärjel on toimumas väga suur sisuline muutus filmide tootmistsüklis. Kirjutasin selle kohta põhjaliku artikli TMK mainumbrisse. Paljudele professionaalidele on see muutus väga hirmutav, tudengid välja arvatud – nemad on juba sündinud sellesse maailma.
Filmi teeb nii pööraselt põnevaks just see, et inimese teadvust laiendatakse tehnika abil, mis on ju samuti inimese teadvuse sünnitis. Ja looming, see ei sünni kunagi isoleerituna oludest.
Vahel tundub, et valikud, mida enne meid on teinud suured filmimeistrid, on nende endi omad, kuid nemadki on töötanud omaaegsetes geopoliitilistes oludes ning tollaste võimaluste piires. Prantsuse uus laine, itaalia neorealism, „Dogma 95” – kõik uue hinguse toonud asjad, on sündinud olude sunnil. Olude sund on üks väga loominguline värk. Nii et ma ei jaga hirmu, et digirevolutsioon on midagi olemuslikult katastroofilist.
Kokkuvõttes taandub kõik ikkagi sellele, kes sa inimesena oled, kas oskad oma mõtteid filmikeeles edastada. Loomulikult liigub ringi palju „heade vanade aegade sentimenti”, aga ma ei usu iialgi, et meile praegu vanade meistritena näivad autorid oleksid ise näinud end selliste muumiatena, kui ajas tagasi vaadates tundub. Nemad tahtsid samuti ju alati kasutada seda, mis võimaldaks oma aja tehnoloogilistes tingimustes oma originaalse filmikeele maksimaalselt mõjuvaks teha. Kui Tarkovski või Kubrick oleks saanud kasutada neid võimalusi, mis meil praegu on … Ma ei usu, et kui Tarkovski oleks saanud teha „Stalkeri” praeguste võimalustega, oleks ta öelnud „oi ei, ma ei taha seda, minu kaliibriga autorile on sellised võimalused liiga kättesaadavad”.
Lakmuspaberiks on ikkagi autor, mitte tehnoloogia. Ja nagu Jürka meile alati ütles: „Filmi saab teha ka püksirihmale”. Nii et ma usun, et kokkuvõttes loksub ikkagi kõik tagasi olukorda, kus unikaalsed autorid saavad luua unikaalseid filme.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming