Kes tahab saada moraalseks värdjaks?

Peeter Sauter

Populistlik film tulebki lihtsustada ja punaseks värvida, isegi kui see puu, mida punaseks värvida, tuleb töö käigus välja mõelda. Dokumentaalfilm „Okupeeri oma müür” (Eetriüksus 2013, 67 min), režissöörid Artur Talvik ja Peeter Vihma, stsenarist Peeter Vihma, produtsent Artur Talvik. Esilinastus 15. X kinos Solaris.

Rein Raud deklareeris pärast poliitikute moraalseteks värdjateks nimetamist vanal turuplatsil kiiresti, et tema nende hulka reaalset tööd tegema ei lähe. Populaarseks said fraas ja fraasi lendulaskja, aga kas see ühiskonnas midagi muutis peale auru kulutamise vile peale, on iseasi.
Kes siis ikkagi on värdjas ja kes moraalne värdjas? Hakkasin meenutama, millal ma kuulsin viimati, et kasutati sõna „värdjas”. Tänapäeval me ju enamasti väldime sellist sõnakasutust. Kunagi ammu oli see tavaväljend puudega inimese kohta. Enne Rein Rauda kuulsin sõna vist viimati enda kohta ja oma tütrelt, kes arvatavasti oli sõnakasutuse omandanud koolis. Tõsi, ta unustas selle hoiaku peagi, kui oli vaja raha küsida. Ka hea Rein on pidanud palju koolikoridorides liikuma ja selge, et seal võib see sõna olla siiani kasutusel nii üksteise kui mõningate õppejõudude kohta. Meie kõigi keelekasutusel on kindel päritolu. Keel on kood ja teatud sõnu kasutades leiame kontakti inimestega, kellele see sõnakasutus on tuttav ja armas ning me saame neile omaseks.
Mina mingeid muid värdjamääratlusi maailmas praegu ei tea. Nüüd on mind koolitatud. Seega ei tea ma rohkem värdjaid kui moraalseid värdjad – Eesti tipp-poliitikud. Need siis ongi nüüd uuemal ajal inimesed, keda sobib kutsuda värdjateks. Tänan mind briifimast.
Aga kas sildistamine ei pane teinekord mõningaid koostöövõimalusi kinni? Poliitikasse Raud ei lähe, aga oletame, et keegi palub tal mingil hetkel kõrgharidusele Toompeal pisut lobitööd teha, sest Tallinna ülikoolil on probleeme, mis vajaksid rohkem tähelepanu, ja Raua sõnal oleks kaalu. Kas saab Raud istuda vastamisi laua taha mõne riigikogu komisjoni või valitsuse liikmega, kelle peas kordub refräänina „ma olen moraalne värdjas, ma olen moraalne värdjas”?
Nojah, Raud jäi natuke üldsõnaliseks. Ma ei saanudki aru, kas siis viimne kui poliitik on moraalne värdjas? Võib-olla. Ansip ja Ligi (kelle tööpäevad on arvatavasti üsna pikad ja tihedad) nagunii. Aga kas Ene Ergma on moraalne värdjas? Või näiteks Paul-Eerik Rummo? Võib-olla. Nad kõik on ju ühetaolised. Võimalik küll, et Rein Raud ei taha ka hariduse parandamise nimel sinna värdjamäe otsa ronima hakata, sest mille üle värdjatega ikka läbi rääkida.

Ässitaja Artur Talvik
Aastal 2011 kandideeris Artur Talvik riigikogusse Roheliste ja Vabade Kodanike nimekirja esinumbrina Harju- ja Raplamaal. Ta tahtis saada inimeseks, kelle kohta hiljem öeldi rahva rõõmuks „moraalne värdjas”, ja selle määratluse toob Talviku-Vihma film „Okupeeri oma müür” äärealt esile, näidates Raua kõnet „Harta 12” koosolekul. Riigikogusse Talvik paraku ei saanud, sõitis Land Cruiseriga tagasi Tapurla maakodusse ja jäi mõttesse: mis edasi? Sotsioloog Peeter Vihma tuli temaga juttu puhuma sotsiaalteemadel ja selle saatis Talvik kohe pikalt – liiga hambutu. Aga tal sähvatas idee: miks rahvas ei mässa valitsuse ja poliitikute vastu, kus on kodanikuühiskond?
See, kas alati peab just mässama ja miitinguid pidama, oli teisejärguline. Mis asja, muidugi peab! Alati peab! Ja eks mässataksegi. Pariisis kutsusid sõbrad vabadus, vendlus ja võrdsus isegi sillutisest kivisid välja kangutama ja neid sinna-tänna loopima, teinekord jälle giljotiine üles seadma. Pariisis on see tavaline asi ja kordub aeg-ajalt ikka ja jälle. Tänapäeval on põnevam autosid ümber lükata ja neid põlema panna. Vaat see on juba kodanikuühiskond, mis erutab. Ka meil Tallinnas on vanalinna tänavate munakivid veel endiselt paigal.
Kodanikuühiskond, nagu Talvik filmi algul õigesti märgib, ei ole eriti aktiivne. Kui ma hakkan mõtlema, kus riikides see aktiivne on ja kus pole, siis mässatakse seal, kus asjad on piisavalt hästi ja lubatakse mässata: Inglismaal, Rootsis, Prantsusmaal, USAs. Ei mässanud me stagnaaegses Nõukogude Eestis (see olnuks mõeldamatu, kinni võisid sa minna juba nurgataguse möla eest). Hea Artur, ka sina elasid tolles riigis. Kas kodanikuühiskond oli siis üldse teema näiteks sinu jaoks? Ei mässa keegi praegu Põhja-Koreas. Tõsi, ka Soomes ja Šveitsis pole mässu ja võib-olla pole ka erilist kodanikuaktiivsust ühiskonna kujundamisel. Kõik teevad lihtsalt oma tööd ja oma tööd lastakse teha ka valitud võimul ja määratud valitsusel.
Nagu võlukepi liigutusel hakkab Talviku hüüatuse peale Eestis tekkima kodanikuühiskonna ilminguid. Algul väiksemaid: Pühajärvel võideldakse kohaliku kooli sulgemise vastu ja Tuhalas paekivi kaevandamise vastu. Kaevandamine likvideeriks ju maa-alused jõed ega laseks enam tekkida üleujutustel, mis suure osa aastast katavad laraka maad. Üleujutused on armsad ja omad, neist ei raatsi loobuda, mis teha.

Tagasi kapsamaale ja mähkmete manu
Kahe filmitegemise aasta jooksul kasvab see väiksemamõõduline protest suuremateks liikumisteks. ACTA-vastasele miitingule Vabaduse väljakul Tallinnas koguneb rohkem kui 2000 inimest. Paljud osalised kannavad maske ja loomulikult sõimavad valitsust ja organiseerijad säravad rõõmust. „Harta 12” seltskond marsib rongkäigus Toompealt alla Estonia juurde ja kanaliseeritakse hiljem kõnekoosolekutele Kadrioru jääkeldrisse jahtuma ning veel hiljem laululava ruumidesse teed jooma. Moodustatakse rahvakogu, protestijate ettepanekuid lubatakse tulevikus arvesse võtta ja hiljem pole sellest kõigest enam suuremat kuulda. Inimesed lähevad tagasi oma kapsapeenarde ja lapsemähkmete juurde, need olidki juba natuke kaua hooleta. Ehk saavad võim ja valitsuski rahuneda ja jälle asisemalt igapäevasele tööle asuda. Kriis on selleks korraks möödas, aur välja lastud, sõim ära kuulatud.
Talvik saab riigi rahaga tehtud ümara ja südamliku filmi ja ehk selle eest tulevikus ka mõne riikliku preemia või autasu. Ootan huviga, mis näoga ta seda vastu võtma läheb. Ja kui ta järgmistel valimistel riigikokku pääseb, mis juttu ta seal ajab, milliseid küsimusi esitab, mille ja kelle eest võitleb. Või ei ole nüüd enam sinna asja?
Vahel on tunne (peaaegu alati), et dokfilmitegija teab juba ette, milline ta film tuleb. Kuigi reaalsust, mida ta üles filmima läheb, sündmusi, pole veel toimunud, inimesed pole veel oma sõnu öelnud ja nägusid teinud. Aga filmitegijal on visioon, milline tuleb reaalsus tema filmis, ja ta leiabki selle reaalsuse üles. Sest reaalsus on avar ja sealt saab leida igasugust. Ja sa pead kirjutama taotluse, millest sa filmi teed. Kuidas sa siis ütled algul, et ei teagi, või pärast, et näe, läksin karust filmi tegema, aga seal elas hoopis sipelgas ja siin on nüüd film sipelgast. Siis kratsib rahastaja pead ja mõtleb, kas saab seda tegijat usaldada. Järgmine kord küsib raha, et suurest linnast filmi teha, aga tagasi tuleb kärbsepesaga. Nii ei lähe. Seega peab filmitegija kätte saama oma soovitud reaalsust peegeldava ja avava tundliku ja kodanikutunnetusega filmi, olgu see reaalsus tegelikult siis selline, nagu ta parajasti olla soovib. Kui joodik filmis piisavalt ei joo, tuleb anda talle pudel, kui kunstnik piisavalt ei eputa, tuleb tuua ta kõrvale paljas naine.

Filmitegijad nagu poliitikudki
Kui nii vaadata, siis pole poliitikute ja filmitegijate töömeetoditel väga palju vahet. Filmitegijatel on elu ainult natuke meeldivam, sest nad ei pea rahva näkkusülitamist taluma, aga saavad enamasti hoopis aplause nagu ka kõne all oleva filmi esilinastusel.
Filmi „Okupeeri oma müür” tegemise kahe aasta jooksul tuli Talviku sulest ridamisi ajaleheartikleid kodanike hoiakute ja riigi poliitika vastasseisust. Mind hämmastas, kuidas nii terav ja sügelev sulg polnud seni taskusse auku torganud ja välja vupsanud. Aga eks rahastati ka kodanikuühiskonna filmi etappide kaupa ja seda oli vaja kindlustada. Nüüd on film valmis. Kas südantvalutavad artiklid jätkuvad? Loodan, et jätkuvad. Ja et need ei ilmu uuesti välja alles enne järgmisi riigikogu valimisi.
Talviku ja Vihma film on kaasakiskuv ja paneb vaatama. Näidatakse kohalikke kodanikuliikumisi vaheldumisi Occupy Wall Streeti sündmustega New Yorgis (millest ühel ajal politsei julmalt üle sõitis ja sellega liikumise lõpetas), võetakse kommentaare reklaamivastase kontori AdBusters hoidjalt, eesti päritolu Kalle Lasnalt Vancouveris (oma üritust rahastab ta muu hulgas ka tossudele reklaami tehes, kuradi vastu tuleb minna kuradi abil nagu ikka) ja Julian Assange’i lähikonda kuulunud vilepuhujalt, kes istub nüüd Islandi parlamendis. See tüdruk on nutikas ja sisukas, minu meelest filmis näide, et on võimalik minna ja püüda muuta stagneerunud asja seestpoolt (ja mitte piirduda miitingutel lahmimise ja mudaloopimisega), ehkki on selge, et see pole kerge ja nõuab suuremat tööd kui demonstratsiooni orgunnimine, sest see saab homme läbi ja siis võib jalad seinale visata (nagu filmis väsib ära ACTA-vastase miitingu korraldaja Elver Loho).

Müürimanamine
Eesti asi asetatakse laiemasse konteksti. Tõsi, film peab olema ikka natuke ilusam kui elu, selleks ta film ongi, ja konteksti laienemine hõlmab filmis näidatud kaartidel kogu maailma. Tuhala paar korda aastas vuliseva nõiakaevu eestseisjad saavad põmdi sugulaseks Muammar Gaddafi kukutajatega. No päris nii lähedased need asjad siiski pole. Aga eks populistlik film tulebki lihtsustada ja punaseks värvida, isegi kui see puu, mida punaseks värvida, tuleb töö käigus välja mõelda.
Animeeritud Talvik ja Vihma ilmuvad aeg-ajalt ekraanile nagu kaks kauboid või mööda pikka poodiumi Central Parki kontserdil lavale sammuvad Paul Simon ja Art Carfunkel, kes omavahel arutavad: „Kuule, aga mida me üldse laulame, mida lugu teeme? On sul mingi plaan või?”. Samaoodi laiutavad Vihma ja Talvik aeg-ajalt episoodide vahel käsi, mida me filmis edasi teeme, kuhu keeravad need kodanikuliikumised? (Kas sa käelaiutamist uskuma jääd, on iseasi.) Kas kodanikuliikumised sumbuvad või summutatakse? Karta võib. Kas krõbedamad aktivistid ostetakse ära ordenite, medalite ja rahaga? Arvatavasti. Kas mõnda liikumisse suunatakse kaastööliseks oma ridade noor parteibroiler, kes saab asja kontrolli all hoida või vähemalt infot tuua? Kindlasti. Ja kõik nii ka filmis läheb. Nagu see ette arvata poleks olnud või sadu kordi varem läbi mängitud. Mis siis. Tore on selgelt näha, et kõik see toimub ka nüüd ja praegu.
Ja etteruttavalt: mul sügeles filmi vaadates tükk aega, et see, kes müüri ehitab – olete te, mehed, ise oma filmiga, kus te mingit imaginaarset, läbistamatut müüri kogu aeg esile manate. Mis saab kodanikuühiskonnast, kui kõik sumbub, laiutavad Talvik ja Vihma käsi ning leiavad, et päris kõik ei sumbu, osa siiski sublimeerub ja mõni hääl jääb poliitladvikus nii kaua vastu kajama, kuni mõni poliitik teeb sellest pikapeale oma hääle ja siis pole kõik olnud mõttetu. Film teeb siiski viimases kaadris pöörde, mida ma ei uskunud, et suudetakse teha. Talvik ja Vihma otsustavad tuhka pähe raputada ja öelda, et müür on tegelikult meie peas, meie oleme müüri ise välja mõelnud, mitte keegi teine – ja virutavad müürikivid oma peast otse kaadrisse, meile näkku. See oli hea käik ja tegi heaks kogu manipulatsiooni ja populismi.
Ärge saage valeseti aru: manipuleerimine ja populism ei pruugi olla pahad, kui need on lõbustavad, mõtlemapanevad ja neid on võimalik läbi näha. Mida muud oli Pink Floydi suur kontsert „Müür” Berliinis, kus penoplastist ehitati palju suuremaid konstruktsioone kui Ülemiste ristmiku avamisel. Šõu oli pompoosne, naiivsevõitu ja populistlik (nõuti: murdke maha see vall!), nõretas õilsusest ja tõi kokku suure raha. Aga muusika oli hea! Ja see on peaasi.

Tasakaalustamata vastased
Nii on hea kogu norimise juures ka Talviku-Vihma film, mis kohati tundub olevat suure tööga tehtud korralik telesaade (Talvik töötabki ju telesaateid tootvas firmas Ruut ja tal on see kunst käe sees). Rääkivad pead, mõned emotsiooni loovad ja puhkust lubavad vahekaadrid loodusest või miitingutest, saatejuhi mõtlikud retoorilised küsimused ja teravad ajakirjandusliku mekiga rünnakud, mis võiksid sobida televaataja positsiooniga ja talle meele järele olla.
Film võtab selgelt rääkida ainult ühest poolest (protestijatest) ja teisele poolele (valitsejad) eriti sõna ei anta. Otepää volikogus piirduvad filmijad sellega, et provotseeritakse ja lastakse ennast koosolekult välja visata, ja seda siis näidataksegi. Kas tõesti mitte keegi volikogust ei olnud nõus filmis oma seisukohti välja ütlema? Kas me tõesti peame alles jätma kõik pisikesed maakoolid ja neile maksumaksja raha aastate kaupa muretult peale plekkima? Selle vastu oleks kodanikel piinlik protestida. Ja ega nemad ei pea vaatama, et riigi rahakotis pappi ikka jätkuks, nende asi on nõuda, miks seal raha napib, kuidas ei saa ülal pidada pisikesi koole ja valdu. Paraku on see raha meie endi raha, mida me nii õilsatel eesmärkides tuulde laseme.
Filmis ei räägita, mis oli tegelikult ACTA sisu. Esitatakse vaid protestijate seisukoht, et ACTAga taheti takistada informatsiooni kättesaamist internetist, mis on vale. Põhiline säsi ACTAs oli vähendada netist muusika ja filmide varastamist, kuulutada see selgelt seadusevastaseks ja kuritegelikuks. Loomulikult tekitas see üüratu protesti. Mis, te tahate öelda, et me ei võigi enam mitut pidi filme alla rebida nagu seni?! Ja Kazaa kaudu muusikat? Me oleme seda ju kogu aeg teinud. Tahate öelda, et ei tohi varastada? See on kodanikuõiguste piiramine ja infovabaduse surm!
Tõsi, loomulikult oli ACTA taga Ameerika muusika- ja filmitööstuse lobi, sest kaovad nende tulud, aga kaovad ka muusikute ja filmitegijate tulud. Kas ütleme, et me peame saama vabalt netist varastada ka kõiki eesti filme ja kogu eesti muusikat? Persse need eesti filmitegijate ja -tootjate ning muusikaprodutsentide ja heliloojate tulud? Andku aga tasuta! Uue eesti muusika CDde toomine käib muide praegu niigi kahjumi piiril, aga meie õigus on see täielikult nullida ja hävitada. Meil peab olema see õigus!
Kuulge, režissöörid, kui te olete filmis ACTA-vastasel seisukohal, siis loodetavasti lasete vaatajad saali tasuta ja riputate filmi netti tasuta üles. Või siiski ei? Seda teie eelarve siiski ei luba? Või on teie enda honorar ohus?
Filmis näidatud ACTA miitingul valitsuse tümitamine on uhke vaatepilt, aga tegelikult ei jäänud Eestis ACTA sellepärast vastu võtmata. Vastu võtmata jäi see sellepärast, et Lääne-Euroopas tunti: oma rahva surve on suurem kui USA valitsuse oma – ja olulisem. Olulisem oli tol ajal pugeda omadele kui ameeriklastele. Las rahvas varastab edasi nagu nad on harjunud. ACTA jäeti Lääne-Euroopa kabinettides alla kirjutamata, misjärel meie tegime samuti. Tulnuks sealt allkiri, pannuks ka Ansip käe alla, hoolimata karnevalist Vabaduse väljakul. Protestijad murdsid sisse lahtisest uksest. Tõsi, tol hetkel veel ei teatud, et uks polegi lukus.  
„Okupeeri oma müür” võib olla indikaator. Kui tõstatatud probleemid on jätkuvalt tõsised, antakse protestile hoogu ja pärast filmi see eskaleerub. Kui probleemid pole tõsised, vaid maha käinud ja väikese grupi poolt vahule löödud, laseb film auru välja ja see kõik muutub paljudele igavaks. Eks me näe. Kui juhtub viimane, võiks ju arvata, et film on teeninud tahes või tahtmata võimude huve.

Rahvas armastab vahvaid protestijaid
Milleni film on jõudmas, aga lävepakku ei ületata, on lihtne tõdemus, et kodanikuühiskond on nagu tuline jäätis, unistus, mis kunagi ei täitu. Rahvas tahab leiba ja vaatemänge ning kui võim seda piisavalt ei paku, tuleb ise püünele astuda ja võimu üle viriseda. Vahvaid protestijaid rahvas armastab. Võimu nad võtta ei taha, sest siis hakataks neidki sõimama. Võim aga vajab virisevat rahvast, sest ilma nendeta poleks kedagi valitseda, poleks enam riiki, valitsust ega võimu. See paradoks oli, on ja jääb. Igaühel on oma roll ja teater läheb edasi, algab järgmine vaatus.
Mida film tegi? Kas mõtlema pani? Pani. See on hea. Muutis midagi? Vaevalt. Seegi on ehk hea. Mis ma siis välja mõtlesin? Ei midagi uut. Vanad tuttavad mõtted tulid meelde, aga hea, et tulid. Kodanikualgatuste tihti tühjavõitu villaveski suure käraga ringiajamise tulemuseks on ehk mõni väike ajutine võit (asi seegi) ja suur moraalne rahuldus. Oma hoovi raudteed ei taha, aga rongiga sõita tahaks. Miitingutega on rahvas lõbustatud ilma riigi ressursse raiskamata. Need on valitsusele kasulikud. Miiting on populism, asjalikul artiklil meedias võiks olla rohkem kaalu, seda võetaks sisulisemalt, järelekaaluvamalt. Kui rahva hääl on jumala hääl, siis hüüab jumal kõrbes või hallide müüride vahel ja võib soovi korral ärbelda ja vaielda iseendaga, ei enamat.
Vihma Peetrist, kellele see oli esimene film Artur Talviku ma ei tea mitmenda filmi kõrval, ma palju rääkida ei oska. Ma ei tea, mis oli töös tema õpipoisiosa. Usun, et ta sai hea kooli: hea, et õppis vana hundi kõrval lambaid murdma.
Kui Artur Talvik saanuks kahe aasta eest riigikokku, kuhu ta soovis, siis poleks meil praegust filmi. Nii et hea, et ta sinna ei saanud. Hea, et ta teeb oma põhitööd, kino tarbeks. Hea, et mõned kodanikud teevad lihtsalt igapäevast tööd nagu Vargamäe Andres, käivad miitingutel maske kandmas ja silte kleepimas vaid siis, kui karneval on välja kuulutatud (Andresel polnuks selleks muidugi mahti).
Elukutselise anarhisti saatus pole enamasti suurem asi ja ehk tuleb Talvikulgi nüüd mõni uus periood. Lõbumajast on tal film tehtud, sõjast ka. Erutavad olid need tööd talle kindlasti mõlemad. Kaido Höövelsoni ehk Baruto kuulutas ta maailmas tuntumaks eestlaseks Arvo Pärdi asemel, aga huvitavaid väljakutseid on kindlasti veel. Ja kui Talvik riigikokku peaks saama, siis ootame kuue aasta pärast kriitilist filmi moraalsetest värdjatest, kelle hulgast Talvik on end selleks ajaks välja arvanud. Nii et – vaadake ette!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming